olaaa chicaaaas

Tairi reporting live from London!!! AYYYEEEEEE
Istume Deiniga praegu Katriini tööjuures nii muuseas tuleb raadiost mingi funky remix bob marley no woman no cry'st. Oleme fancylt riietatud, aga asjatult. Kavatsesime sinna värgile minna, kuhu meid vabariigi aastapäeva puhul kutsuti, aga ütlema ausalt, lihtsalt ei viitsinud!!! Head lollid. Nüüd me siis passimegi siin, Dein ülikonnas ja mina kleidis ning kontsades. Faaancy stuff. Fashion weekend on siiski praegu, gotta keep up eksjuuu.
Nagu te ehk juba teate, siis kolisime uude kohta mis on noh ütleme nii et, "a lot of black people" ehk kui tänaval ikka ringi liigud siis valgeid väga ei näe. Pargist läbi kõndides mängivad väledad neegripoisid jalkat ja mõni valge vanapapi ehk jalutab koeraga. Muidugi on meie naabritel koer, ilus valge koer, nagu sakalambakoer, keda me Piretiga vahel stalgime.
Eks ma siis tuletan meelde neid väikseid seiku, mis meil toimunud on ja teen kiire ülevaate, et teil ka ülepika aja aimu oleks kui lambi hetki ja kui ülitoredaid hetki me ikka koos läbi elame!!!!!

Tairi ja Piret Mayfairis:

Raske tööpäev seljataga, Tairi ootab pargipingil, et Piret ta kõne vastu võtaks. Kui see lõpuks ometi juhtub, lepivad nad kokku, et kõnnivad teineteisele vastu. Mõeldud-tehtud. Kokku saadud ja juttu puhutud lausub Tairi: "Muide mul on homme vaba päev, jess!", ning sellepeale vastab Piret: "Minul ka!!!!" Ning kuna Piret polnud kunagi näinud kus Norman töötab ja Tairi seal juba kaks korda oli käinud, hakkasid nad sinnapoole kõndima, et seal ühed õlled teha. Tüdrukud istusid kõvad kaks tundi pubis ja suutsid ära juua kolm õlle, et vine ikka sees oleks. Kuna tüdrukutel hakkas igav aga lubasid Normani ära oodata, hakkasid nad vaikselt metroojaama poole kõndima. Pubist väljudes oli tüdrukutel nii hea tuju ja nad rääkisid niisama suvalisi asju ning sellepeale hakkasid jooksma, mis oli tol hetkel üldse mitte vajalik. Kiires jooksuhoos märkas Tairi kaugemal mingit puust eset ning karjus seda haarates: "WHAT IS THIIIIIS?? , see mis juhtus pärast seda on siiani mõistatus, kuna Tairi mäletab, et Piret lausus tolle what is this'i peale et :" Võta kaasa!" aga Piret on üsnagi kindel, et ta ei õelnud seda. Igastahes, kaasa me selle võtsime, ikka veel jooksuhoos, mille peatas aga suur naeruplagin, sest see oli lihtsalt liiga naljakas. Nimelt olime kaasa haaranud jalanõude hoidja, täiesti korraliku ning muuseas oligi meil seda vaja! Ehk üüber succsessssssss!!!!! (raadiost tuleb son of a preacher man hetkel yay)(see ei ole tegelt raadio see on mingi EAT'i oma playlist) Nii, sammusime siis oma shoe rackiga rõõmsalt tube poole. Teepeale jäi aga mu töökoht ja ma teadin et John on öövahetuses, läksin staff entancest sisse ja koputasin aknale ja kutsusin teda õue suitsule ning tutvustasin teda ka Piretile. John oli muidugi imestunud, et kas tõesti kõik eestlased on nii lühikesed!?!?!?! Edasi jutustasime seal natukeaega niisama ja käskisin Johnil tagasi tööpostile minna. Meie aga liikusime edasi koju. Normaniga muidugi kokku ei saanud, kuna poiss on udu ja tal läks liigakaua. Ehk me jõudsime Piretiga umbes pooltundi varem koju.

Vabandan, et alustasin jutu kirjutamist endast kolmandas isikus rääkides ning poole peal vahetasin stiili. Olen loll. Jube imelik oli rääkida mingi aa Tairi kõndis tänaval alalalfjksadnfa... ehk saate aru ikka.


Tegelikult ma ei viitsi väga kirjutada, kuna olen laisk ja loll. Aga mainin ära, et meie hotellis ööbis kolm päeva Hilary Clinton, ning samal korrusel kus mina koguaeg viibis, aga ma sain seda alles eile teada, kui ta lahkus. Kuna John saatis teda liftis ning Hilary lausus talle ka Good bye!!!!!!!!!! ehk epic. Ma teadsin et meil seal mingi keenia president ööbis aga et Hilary Clinton ka oli, seda ma ei teadnud. Hotell oli kolm päeva täis musti turvamehi, kes väga harva naeratasid. Aga nalja sai vähemalt. Kuna eilne tööpäev oli kohutavalt busy ja kõik olid hullumas, kaasa arvatud mina ning kõik need mustad keenia rüütlid. aga tore oli sest tervepäev sai inimestega suhelda ja kõikide korruste peal joosta ning managerid laususid sulle " I love you!" Tanya oli lihtsalt nii tänulik, et ma talla appi läksin, et ta pidi midagi paremat kui thanks ütlema. Ka Olga tänasin mind abi eest taevani(jah, mu kõikidel manageridel on vene nimed:D) ainult John, kes pidi tervepäeva lihtsalt kusagil seisma ja tähtsat nägu tegema, kuna ta on ju head of security,noris mind ja naeris mu üle, et ma ringi siblin ning pidevalt kutsus mind cheeky monkeyks, ning hiljem hakkas mõtlema, et ebaviisakas on mustanahaliste ees ahv õelda! ahahahahah... tööl passisin ümbes seistmeni, kuna mul oli järgmine päev vaba ning seega ei koti mind kaua mul läheb. Samas olukorras oli ka mu ülemus, kes tavaliselt ei ole üldse nii sõbralik ja Barbara arust on ta bitch( kuigi Barbara arust on kõik office's bitchid) aga ka tema tegi kauem tööd ning naeris koos minuga kui me avastasime, et meid mõlemaid ei huvita, kuna homme on meil vaba. Naljakas. Läksin siis õhtust sööma, milleks oli mingi leedu teemaline söök ehk kana ja riis seenekastmes( ?????). leedu teemaline seepärast, et 16.veeb oli leedu vabariigi aastapäev. Kurb oli omaenda vabariigi aastapäeval leedu toitu süüa. Kuna olin tööl jäll nii kaua olnud, et ka Piret hakkas lõpetama siis proovisin talle helistada aga nagu ikka tal levi ei ole. Helistasin siis ta poe telefonile ning ta manager võttis vastu. Küsisin Piretit ning too ei saanud esimese korraga aru, keda ma soovin. Siis tuli välja, et Piret on teisel korrusel ja telefon on juhtmega. Ütlesin siis, et ta edasi ütleks et las Piret helistagu Tairile, mille peale sain vastuseks et aaa sa oled see kes meiega ükskord pusib oli!!! Yaay thats me. Ühesõnaga Piret sai sõnume et ta Tarale helistaks:D. Ootasin siis Piretit enda tööjuures ning rääkisin niisama juttu ühe hollandi tüdrukuga. Järsku astub John security ruumist välja teeb suured silmad ja küsib, et kas ootasin teda, vastasin et ei, ootan oma sõpra mille peale ta vastas, et kas seda lühikest? hahahaha. Ootasin Pireti kõne niikaua, et John jõudsi riietusruumist tagasi ja hakkasime koos tube poole kõndima, kuna me oleks nkn sama tube peale läinud, sest me elame mõlemad põhjas. Jaama ees ootasime Piretit, kes oli teel sinna poole. Kui lõpuks Piret meieni jõudis, mõtlesime mida teha. Käisime korra Green Parki vaatamas ning seejärel sõitsime Finsbury parki stationisse ja läksime seal kohe ületee mingisse pubisse. Võtsime ühed õlled ja rääkisime umbes kaks tundi juttu ning läksime koju, kuna nemad mõlemad pidid homme tööle minema. Järjekordne tore õhtu oli seljataga, ehee...


Ükspäev käisin Luciaga klubis kus tuli üks tüüp meiega rääkima, et kas me võiks neist pilti teha, kuna nad olid just ühe suure tehingu closenud ja tähistavad seda. Sellepeale vastas üks neist, et tal on Estonian passport. Millepeale Lucia lausis et Tairi on eestist. Tüüp muidugi eesti keelt ei osanud. Ta ema olevat eestlane, aga ise on ta austraallane, ning nagu välja tuli siis ka mingi mega firma juht, kes lihtsalt tantsupõrandal üksi tantsis ja kaks ta alluvat, kes nägid oma ülemust esimestkorda, kuna ta oli just new yorkist siia lennanud et tähistama tulla. See kõik oli tegelikult palju naljakm, kui ma kirjutada oskan. Tegelikult kõik mis meil juhtub on jube naljakas, aga ma ei oska seda lihtsalt kirja panna ja teile edastada. vabandan!!!!!!! (playlistist tuleb fun lovin criminals -scooby snacks, ylicooool)


aga selge, ma enam ei vinna väga kirjutada ka, kuna kui ma mõtlen sellepeale, et kui igavalt ma kirjutan siis mul hakkab teist lausa kahju ja endal tekib masenus, et olen laisk ja loll.
Lisaksin ka paar pilti, aga olen Katriini arvutis ja ei hakka siin sorama ehehehehe ( I LIEEED!!!!!olen terve selle aja su arvutis soranud ahahahahahahaha)

olgu olgu. kui veel midagi meelde tuleb siis kirjutan veel, kuna me veel vist istume väheke siin Deiniga

VABANDUSED

Sorry, et blogi on olnud old and gone and dark and dull. Nimelt pole meil meie uues kodus interneti ja ei saa niipea olema, sest inglismaa on üks pasa internetiga maa. Pardon my french. Aga kunagi EATis olles ja ühe oma püsikliendiga vabal ajal juttu puhudes kirjutasin oma arvutisse natuke teksti meie viimase aja kogemustest. So indeed, here it is. Ja andke andeks, et me oleme vaiksed. Mina istun praegu nt McDonaldsis, mis on täis välismaalasi ja lärmakaid lapsi. Mingi jaapani väike poiss jälgib mind ja üritab minuga jaapani keeles rääkida, aga ei oska ma talle vastu rääkida.


6. veebruar 2012-02-06
Vahepeal on siin Londonis nii mõndagi juhtunud. Kõige
lahedam on muidugi see, et me ei ela enam Portobello roadil kahtlaste
inimestega ühes korteris. Kuigi Portobello road on üks lahedamaid kohti
Londonis, on seal elamine üsna vastik, kui korterinaabrid on valelikud ja sulle
ilusa näoga naeratavad kuid selja taga helistavad agentuurile ja kurdavad kõige
kohta. Nimelt helistas agentuur meile mingi päev ja ähvardas meid depositist
ilma jätta, kuna meid elab ühes toas liiga palju ja me raiskame vett. Nimelt
olid meie korterinaabrid mitu korda agentuuri helistanud ja kurtnud, sest „meid
on liiga palju“ ja „me hõivame koguaeg kööki“ ja „me jätame nii palju nõusid kraanikaussi“ ja me
„raiskame liiga palju vett“. Tõsiasi aga oli see, et meie toas elas 2 nädalat
ainult mina, Dein, Norman ja Katriin ehk
üks inimene rohkem. Ohjaa, inimesed ikka peavad kaebama. Jätame kõrvale fakti,
et neil käisid koguaeg sõbrad külas ja nad tegid köögis suitsu. Peale selle
avastasime ka seda, et agentuur kogub mitteseaduslikku depositit, mille nad on
ümber nimetanud „Direct Warranty“-ks. Nimelt Inglismaal peab kõik depositid
kandma üle Mydepositi kaudu (ehk mingi governmenti asi), mida meie agentuur
hetkel ei tee. Seega otsisime võimalusi, kuidas agentuur sedapidi vahele võtta
ja oma deposit igal juhul kätte saada.

Samal ajal toimusid meie lahedad kolimistalgud ehk juba
nädala keskel kolisime oma uude koju. Kohvrite tassimine oli muidugi ilge jamamine (sest mul oli 2
kohvrit). Iseenesest see raske polnud, aga tüütu küll. Aga oma kodu on ikka
kena asi. Ilus ja uus ja üleni valge ja avar. Mmm. Igal juhul esimese öö
veetsid Dein ja Norman juba seal, mina Tairi ja Katriin jäime veel Portobello
roadi ööseks, kuna meie pooled asjad olid veel seal ja tööle oli lihtsam ja
odavam pääseda. Järgmine päev vedasime ka oma ülejäänud asjad uude koju.
Jätsime toa loomulikult sassi ja mõned asjadki sinna, et siis laupäeva hommikul
(ametlik kolimispäev) tuba ära koristada ja agentuurile värskelt ette näidata.

Nii muuseas oli meil selleks ajaks juba uues kodus mööbel
olemas. Toa asetus on nüüd nii, et Normanil on üks väike tuba, Tairil elutuba
(koos diivanitega), minul üks suur tuba ja DOUBLE BED ja Deinil-Katriinil ka
üks tuba. Peale selle on meil veel köök ja vannituba ehk siis sounds legit.
Esimesed päevad pidin ma muidugi maas madratsil magama, sest minu voodi
kokkupanemiseks vajalik kuuskantvõti oli puudu.

Ja oligi kätte jõudnud laupäev ehk meie legendaarne
tõehetk-kolimispäev. Norman jäi korterisse ööseks, et netti veel viimased
hetked kasutada. Me Tairiga plaanisime minna umbes kella 11ks korterisse, et
see ära koristada. Loomulikult me magasime sisse, läksime kiirelt tube’i jaama,
kus selgus, et Victoria line (ehk ainus liin meie jaamas) ei tööta sel
nädalavahetusel. Fail. Kahe bussiga „ah-ma-umbes-tean-seda-kohta“ stiilis
liikudes jõudsime 12ks Portobellole. Kohale jõudes leidsime eest tühja ja
koristatud toa ja Normani magamas voodis „Norman-style“ ehk siis tööriietes
ilma tekita, faceplant madratsisse. Küsisime ka korterinaabritelt, et mis siis
tegelikult toimunud ja saime vastuseks, et agentuur käis juba meie tuba
koristamas. Esialgne küsimus oli hoopis see, kuidas agentuur üldse teada sai,
et me ära kolisime. Loomulikult mängisid meie korterinaabrid ullikesi „eiiii
mina tea midagi“ tonte. Siiani ei tea,
kes agentuurile ütles. Igal juhul olime meie vihased ja segaduses, sest Normani
asjad ja madrats olid jäägitult kadunud. Helistasime ka agentuuri, et järgi
pärida. Daniel (agentuuri peavend) ütles, et me peame agentuuri minema.
Agentuuris saime teada, et peame maksma 30 poundi trahvi, sest tuba oli
koristamata ja nii muuseas olid korterinaabrid kittunud, et meid elas
väidetavalt toas vähemalt 6 (wat). Loomulikult asi nii ei jäänud ja lõppude
lõpuks õiendasime õiguse majja. Depositit küll veel kätte ei saanud, aga õigus
oli ikkagi meil. In the end on tegu ikkagi üsna mitteseadusliku firmaga, kes
seaduse peal liugu laseb. Peale agentuuri läksime celebratima McDonaldsisse
(milline kultuur).

Esmaspäeval läks Norman haige peaga agentuuri, Tairi ka,
kogusid meie depositi endale. Tuli välja, et korterikaaslased olid käinud meie
toas sorimas, viisid kõik asjad koridori,
kust agentuur need asjad siis ära viskas. Madratsi saime tagasi, Normani
riideid mitte. Oh well.

Kodus puudub meil mikrolaineahi, tolmuimeja ja INTERNET.
Õudne.

Nii muuseas käisin veel teisipäeval Reinaldo ja Lesleyga
pubis joomas. Nemad alustasid juba kell 4 ja mina liitusin nendega kell 8.
Nice. Rääkisime väga erinevatest asjadest, aga kuradi äge oli. Lõpuks liitus ka siis-juba-sünnipäevalaps
Tairi. Promill oli kõigil kena. Koju minnes kukkus Lesley trepi peal ja lõi pea
veriseks. Scary shit, aga ta on täiesti korras. Kõik olid täis. Kõju kõndides
tirisin Tairiga nii muuseas mingi vana tooli kuskilt maja kõrvalt koju. Aga
Reinaldo ütles, et peaks teinekordki jooma minema. Drinking with the managers
on minu teema. Tairile tegime sünnipäeva puhul ka üllatuse (jee) aga kuna ma
olin terve päeva tööl ja lõpuks ka täis, siis ma ei saanud midagi aru ja läksin lõpuks magama.

Hommikul oli ääretult normaalne olla. Hommikul olin veel purjus
ja tegin tööl liiga palju nalja. Aga Marcil oli naljakas.



Mis veel. Kõige parem asi on see, et Simon ei tööta enam meil EAT-is või isegi mitte Londonis ega isegi mitte UK-s enam, sest see asshole tabati turvakaamerate abil meie poest varastamas. Kokku varastas tüüp väikeste summade kaupa umbes 200 poundi, mis on ikka.. üks nukker summa. Igal juhul kaotas tüüp oma töö ja lahkus esimese lennuga Bangladeshi tagasi. Ja uskumatu kui õnnelikud kõik meie poes selle üle on. Ta oli reaalselt ainus inimene, keda ma meie poes ei sallinud. No more drama.

Nii muuseas oli meie poes umbes 2 nädalat väga külm (10-15 kraadi ligi), sest air condition läks katki ja keegi ei parandanud seda ära. Aga mõned päevad tagasi tuldi seda parandama ja see üks mees nägi välja nagu meesmodell, aga veel 10 korda ilusam. Oh. my. god. Wow.

Aga olgu, mu aku hakkab surema, seega postitan kiirelt selle asja ära. Meil on korduvalt naljakas.
BYE!

Paljas Norman seisab nurgas, nägu seina poole. Ta mõtleb. :D

Ehk meil on probleemid agentuuriga. Nimelt helistati meile täna agentuurist, et "me raiskame liiga palju vett" ja "meid on toas liiga palju" ja "me ei saa depositit tagasi" ehk me kõik oleme viha ja raevu täis. Kõige parem asi on muidugi see, et me avastasime ühe vea, mille agentuur on teinud ja sellega saame oma depositi tagasi kui mitte topelt. Vat nii. This is war.