VABANDUSED

Sorry, et blogi on olnud old and gone and dark and dull. Nimelt pole meil meie uues kodus interneti ja ei saa niipea olema, sest inglismaa on üks pasa internetiga maa. Pardon my french. Aga kunagi EATis olles ja ühe oma püsikliendiga vabal ajal juttu puhudes kirjutasin oma arvutisse natuke teksti meie viimase aja kogemustest. So indeed, here it is. Ja andke andeks, et me oleme vaiksed. Mina istun praegu nt McDonaldsis, mis on täis välismaalasi ja lärmakaid lapsi. Mingi jaapani väike poiss jälgib mind ja üritab minuga jaapani keeles rääkida, aga ei oska ma talle vastu rääkida.


6. veebruar 2012-02-06
Vahepeal on siin Londonis nii mõndagi juhtunud. Kõige
lahedam on muidugi see, et me ei ela enam Portobello roadil kahtlaste
inimestega ühes korteris. Kuigi Portobello road on üks lahedamaid kohti
Londonis, on seal elamine üsna vastik, kui korterinaabrid on valelikud ja sulle
ilusa näoga naeratavad kuid selja taga helistavad agentuurile ja kurdavad kõige
kohta. Nimelt helistas agentuur meile mingi päev ja ähvardas meid depositist
ilma jätta, kuna meid elab ühes toas liiga palju ja me raiskame vett. Nimelt
olid meie korterinaabrid mitu korda agentuuri helistanud ja kurtnud, sest „meid
on liiga palju“ ja „me hõivame koguaeg kööki“ ja „me jätame nii palju nõusid kraanikaussi“ ja me
„raiskame liiga palju vett“. Tõsiasi aga oli see, et meie toas elas 2 nädalat
ainult mina, Dein, Norman ja Katriin ehk
üks inimene rohkem. Ohjaa, inimesed ikka peavad kaebama. Jätame kõrvale fakti,
et neil käisid koguaeg sõbrad külas ja nad tegid köögis suitsu. Peale selle
avastasime ka seda, et agentuur kogub mitteseaduslikku depositit, mille nad on
ümber nimetanud „Direct Warranty“-ks. Nimelt Inglismaal peab kõik depositid
kandma üle Mydepositi kaudu (ehk mingi governmenti asi), mida meie agentuur
hetkel ei tee. Seega otsisime võimalusi, kuidas agentuur sedapidi vahele võtta
ja oma deposit igal juhul kätte saada.

Samal ajal toimusid meie lahedad kolimistalgud ehk juba
nädala keskel kolisime oma uude koju. Kohvrite tassimine oli muidugi ilge jamamine (sest mul oli 2
kohvrit). Iseenesest see raske polnud, aga tüütu küll. Aga oma kodu on ikka
kena asi. Ilus ja uus ja üleni valge ja avar. Mmm. Igal juhul esimese öö
veetsid Dein ja Norman juba seal, mina Tairi ja Katriin jäime veel Portobello
roadi ööseks, kuna meie pooled asjad olid veel seal ja tööle oli lihtsam ja
odavam pääseda. Järgmine päev vedasime ka oma ülejäänud asjad uude koju.
Jätsime toa loomulikult sassi ja mõned asjadki sinna, et siis laupäeva hommikul
(ametlik kolimispäev) tuba ära koristada ja agentuurile värskelt ette näidata.

Nii muuseas oli meil selleks ajaks juba uues kodus mööbel
olemas. Toa asetus on nüüd nii, et Normanil on üks väike tuba, Tairil elutuba
(koos diivanitega), minul üks suur tuba ja DOUBLE BED ja Deinil-Katriinil ka
üks tuba. Peale selle on meil veel köök ja vannituba ehk siis sounds legit.
Esimesed päevad pidin ma muidugi maas madratsil magama, sest minu voodi
kokkupanemiseks vajalik kuuskantvõti oli puudu.

Ja oligi kätte jõudnud laupäev ehk meie legendaarne
tõehetk-kolimispäev. Norman jäi korterisse ööseks, et netti veel viimased
hetked kasutada. Me Tairiga plaanisime minna umbes kella 11ks korterisse, et
see ära koristada. Loomulikult me magasime sisse, läksime kiirelt tube’i jaama,
kus selgus, et Victoria line (ehk ainus liin meie jaamas) ei tööta sel
nädalavahetusel. Fail. Kahe bussiga „ah-ma-umbes-tean-seda-kohta“ stiilis
liikudes jõudsime 12ks Portobellole. Kohale jõudes leidsime eest tühja ja
koristatud toa ja Normani magamas voodis „Norman-style“ ehk siis tööriietes
ilma tekita, faceplant madratsisse. Küsisime ka korterinaabritelt, et mis siis
tegelikult toimunud ja saime vastuseks, et agentuur käis juba meie tuba
koristamas. Esialgne küsimus oli hoopis see, kuidas agentuur üldse teada sai,
et me ära kolisime. Loomulikult mängisid meie korterinaabrid ullikesi „eiiii
mina tea midagi“ tonte. Siiani ei tea,
kes agentuurile ütles. Igal juhul olime meie vihased ja segaduses, sest Normani
asjad ja madrats olid jäägitult kadunud. Helistasime ka agentuuri, et järgi
pärida. Daniel (agentuuri peavend) ütles, et me peame agentuuri minema.
Agentuuris saime teada, et peame maksma 30 poundi trahvi, sest tuba oli
koristamata ja nii muuseas olid korterinaabrid kittunud, et meid elas
väidetavalt toas vähemalt 6 (wat). Loomulikult asi nii ei jäänud ja lõppude
lõpuks õiendasime õiguse majja. Depositit küll veel kätte ei saanud, aga õigus
oli ikkagi meil. In the end on tegu ikkagi üsna mitteseadusliku firmaga, kes
seaduse peal liugu laseb. Peale agentuuri läksime celebratima McDonaldsisse
(milline kultuur).

Esmaspäeval läks Norman haige peaga agentuuri, Tairi ka,
kogusid meie depositi endale. Tuli välja, et korterikaaslased olid käinud meie
toas sorimas, viisid kõik asjad koridori,
kust agentuur need asjad siis ära viskas. Madratsi saime tagasi, Normani
riideid mitte. Oh well.

Kodus puudub meil mikrolaineahi, tolmuimeja ja INTERNET.
Õudne.

Nii muuseas käisin veel teisipäeval Reinaldo ja Lesleyga
pubis joomas. Nemad alustasid juba kell 4 ja mina liitusin nendega kell 8.
Nice. Rääkisime väga erinevatest asjadest, aga kuradi äge oli. Lõpuks liitus ka siis-juba-sünnipäevalaps
Tairi. Promill oli kõigil kena. Koju minnes kukkus Lesley trepi peal ja lõi pea
veriseks. Scary shit, aga ta on täiesti korras. Kõik olid täis. Kõju kõndides
tirisin Tairiga nii muuseas mingi vana tooli kuskilt maja kõrvalt koju. Aga
Reinaldo ütles, et peaks teinekordki jooma minema. Drinking with the managers
on minu teema. Tairile tegime sünnipäeva puhul ka üllatuse (jee) aga kuna ma
olin terve päeva tööl ja lõpuks ka täis, siis ma ei saanud midagi aru ja läksin lõpuks magama.

Hommikul oli ääretult normaalne olla. Hommikul olin veel purjus
ja tegin tööl liiga palju nalja. Aga Marcil oli naljakas.



Mis veel. Kõige parem asi on see, et Simon ei tööta enam meil EAT-is või isegi mitte Londonis ega isegi mitte UK-s enam, sest see asshole tabati turvakaamerate abil meie poest varastamas. Kokku varastas tüüp väikeste summade kaupa umbes 200 poundi, mis on ikka.. üks nukker summa. Igal juhul kaotas tüüp oma töö ja lahkus esimese lennuga Bangladeshi tagasi. Ja uskumatu kui õnnelikud kõik meie poes selle üle on. Ta oli reaalselt ainus inimene, keda ma meie poes ei sallinud. No more drama.

Nii muuseas oli meie poes umbes 2 nädalat väga külm (10-15 kraadi ligi), sest air condition läks katki ja keegi ei parandanud seda ära. Aga mõned päevad tagasi tuldi seda parandama ja see üks mees nägi välja nagu meesmodell, aga veel 10 korda ilusam. Oh. my. god. Wow.

Aga olgu, mu aku hakkab surema, seega postitan kiirelt selle asja ära. Meil on korduvalt naljakas.
BYE!