Oh isver isver, agentuur käis meie korteris ja muutis ruuteri asukohta ja meil on esimest korda normaalne internet toas.

EILE OLID JÕULUD DEINI JA KATRIINI JUURES! Tegime pilte ka, aga eks kaamera omanik Norman paneb siis need siia üles ka :D

worst blogger award goes to us.

Ehk jah, me sakime blogimises täiega. Random info teile ka Pireti poolt

• Ma tekitan tööl siiamaani palju draamat. Apparently on kaks mu kolleegi minusse armunud, aga nad on hoopis ühe kolmanda inimese peale armukadedad. Ja siis olen mina, northern girl-lady ice-pokerface in the middle ja olen.. well.. poker face.
  
• Töötan juba üsna funktsioneeriva baristana, oskan isegi latte art'i teha ja tean, mis temperatuuril piima enam korralikult venitada ei saa. Mu 9. klassi unistus baristana töötada on täitunud.
• Laupäeval käisin Ali T, Simoni ja Ainuraga pubis joomas. Kuna Simon ja Ainura religioossetel põhjustel ei joo, siis pmts tõmbasime Ali T-ga ninad täis ja hängisime Knightsbridge'is. Kohustuslik McDonaldsi laks garanteeritud. Ma ei mäleta, kuidas ma koju jõudsin.
  
• Pühapäeval käisin Ida-Londonis ehk siis THE GHETTOs. Reaalselt oli tegemist normaalse kohaga, aga lihtsalt sõna "ghetto" ei tasu kõva häälega öelda, muidu saab peksa. Koju tulles sattusin pühapäevasesse rongid-ei-sõida-enam auku. Ehk siis .. metroo lõpetab natuke varem kui muidu ja mina olin selle ära unustanud. Kui muidu oleksin pidanud pmts ühe liiniga otse koju sõitma, siis selle asemel sõitsin kahe erineva liiniga 2 peatust, eksisin hiiglaslikus Liverpool Streeti jaamas, otsisin paaniliselt külmas jaamas viimaseid busse, leidsin ainult ühe sobiva, mis oli ka ära sõitnud. Ime läbi saabus aga buss number 23, millega sain edukalt Marble Archi sõita. Läksin Sainsburyst läbi ja ostsin Reese's Peanut Butter Cups'e ja kommikarbi. nom. See oli esimene kord, kui ma tundsin, et Queensway kodu on hea, soe ja turvaline koht.
  
• Meie korterinaabrid vahetuvad constantly. Kes veel ei tea, siis meie kõrvaltoas on 2 itaalia poissi, nende kõrval on hispaania paar ja nende kõrvale kolisid hiljuti itaalia paar. Elame koos vahemerelastega. Nice.
  
• Üks itaalia flatmate on nii muuseas pizzameister. Vahel toob ta koju miljon erinevat pizzat. Näiteks täna on köögis 4 taldrikutäit erinevaid pizzasid. Huvitav on asja juures see, et I don't give a fuck sest ma saan tööl liiga hästi süüa.
  
• Täna veetsin oma õhtupooliku oma kahe ülemuse Reinaldo ja Pjotriga õlut juues ja poodi puhastades-koristades. Apparently tuleb homme meie poodi inspektsioon ja KÕIK peab olema sparkling clean. Minu kohalolek oli loomulikult vabast ajast ja vabatahtlik. Free beer. Loomulikult poole ajast ma lugesin kellegi Lead Barista Workbooki ja õppisin uusi asju kohvi kohta. Peale selle sain teada erinevaid värvikaid detaile erinevatest kolleegidest. Ja siiani on kõik poes väga huvitatud minu eraelust.
  
• Mina, Tairi ja Norman naerame iga õhtu kõhud kõveras Pirokunni mutantnaljade üle. Mutantnaljad selle pärast, et me oleme need viinud uuele tasemele. My god.. mu kõhulihased saavad vatti.
• Siinne elu on kõige karmim bachelor elu üldse. Ei viitsi koristada, sest ma koristan tööl pmts 5 tundi järjest.
  

Kui tahate et story makeks sensi siis alustage alt poolt!!! :D

rocking around the christmas treeeeeee

Nii pärast pidu tööl, saime Luciaga naerukrambid, kuna rääkisime kõike mida meie mäletama ja kõik mis juhtus. Peo suurimaks müsteeriumiks kujunes see, et kui Normanilt päkapiku mütsi küsisime, ütles ta et ta saab ainult ühe anda ja sele võtsin ma endale aga Lucia ütles, et ka tema olevat päkapiku mütsiga koju läinud. AHAAHAHAH, ei tea, me ei tea mitte midagi praegu. See suur neeger(vabandust) küsis tööl, et mis must edasi sai, ma ei osanud muud vastata kui, et läksin bussipeale. Diegoga olime niisama naerukrampides ja James niisama naeris minu üle, kugi mina oleksin pidanu tema üle naerma. Barbara ütles mulle, et kui on pidu ei tohi kunagi üle ühe joogi juua, kuna eelminekord lõpetasid nad Tanyaga lauapeal tantsides. Tööl on olnud siiani mega naljakas, sest kõik ei saa ikka veel aru, miks ma koguaeg rõõmus olen. Võinoh, mul see loll irve kogu aeg näos. Tööpäeva lõppeted olen tavaliselt Barbara ja Danutaga koos bussipeale jalutanud ja teisi taga klatšinud. Haahha lõbus. Nii ja siis ükspäev juhtus selline naljaks asi, et läksin Danutale appi ja ta küsis, et kust ma üldse pärit olen, kui vastsin et Eestist, vastas ta mulle:" aaa tere päevast, ma olen eesti keelt õppinud!" tuli välja, et Riias on minigi kool kus õpitakse eesti keeles. Ja see on mega naljakas. Ta ütles et ta kõike ei mäleta, aga siiski ütleb ta mulle sõnu nagu "tule" "oota" "palun" ja "aitäh" ning see kõik on nii naljakas. Samuti oskab ta ka eesti hümni ning on elus ka meie rahvatantse tantsinud, meie rahvariietes. Ja mina olin terve see aeg kui ta seda mulle rääkis naerukrampides, muidugi aitas kaasa see, et ta ise on juba mega naljakas. Ausalt, ta on üks naljakamaid inimesi keda ma kunagi näinud oled. Oeh jah, tööl on mul lõbus. Sest juttu jätkub koguaeg kauemaks. Üleeile oli ühel tüdrukul teine päev, ning ta veel ei teadnud palju, seega oli mul tast kahju ning me Danutaga aitasime teda, kuni kella seitsmeni. Terve hotell oli juba tühi aga me ikka irnusime kusagil toas. Aga see kõik on nii lõbus. Tööl on äkitselt väga-väga lõbusak muutunud!!!! TORE :)

Tairi jõulupidu!!!!!

Minu jõulupidu toimus Normani pubis!!! Ning sellest kujunes omaette lõbus seiklus. Hommikul enne tööd, arutasime Luciaga, kas peaksime minema. Minul oli järgmine päev vaba ja mina ütlesin, et muidugi lähme ning ka Lucia oli nõus. Pärast tööd kaotasin aga Lucia ära!! Täitsa loll, numbrit mul ju ka ei ole. Läksin bussipeatusesse, kus me tavaliselt bussi ootame -JA SEAL TA OLIGI!!! Võtsime siis sammud pubi poole. Teepeal nägime teisi töökaaslasi ning olime hädas pubi leidmisega. Lõpuks siiski leidsime selle. Kõigile oli kaks tasuta jooki jeeee. Alguses ei saanud kohe üldse vedama ning meil Luciaga oli suht igav, kuna kõik olid leedukad ja rääkisid suht oma keeles. Seega otsustasime, et teeme peo lõbusamaks ja läksime kõrval olevasse poodi, ostsime lapiku viina ja mahla ning jõime seda aeg-ajalt nurga taga!!! Siis läks ka pidu käima. Lõpuks ei saanud enam mitte keegi pidama. Tegime jälle lõputult tequila shotte ja mängisime niisama lolli. Sain teada, et üks mu töökaaslane on kunagi Eestis elanud ning oskab ka eesti keelt. Mis oli muidugi mega naljakas, sest ta oskas tegelikult küllaltki hästi aga see oli ikkagi nii naljakas. Lõpuks suutsime Luciaga end põrandale juua ja ikka koguaeg naerda ja üksteist üles tõsta ja jälle ümber kukkuda ja baarileti peale istuda ja veel 7 tequila shotti palun. Jumal küll... Lõpuks ütles Normani tore töökaaslane Bruno, kellele me arvatavasti väga lolli juttu ajasime, et viimased joogid ja baar suletakse. EIIIIII!!!! Kõik mu töökaaslased, keda mina teadsin läksid koju, kuna neil oli järgmine päev tööpäev, mina aga läksin luggage porteritega, keda ma väheke teadsin ja täiesti suvaliste inimesetga, keda ehk esimestkorda nägin edasi mingisse kohta. Pooled võtsid takso aga mina ja Diego, James ja üks suur neeger(vabandust) läksime jala. Kohale jõudes, ei lastud Jamesi sisse ja õeldi, et oota pooltundi, kuni sa kainemaks saad. Oh seda nalja, me naersime end ribadeks Diegoga, sest neeger(vabandan jälle) oli ammu juba sees. Siis läksin ma nurga taha ja helistasin Normanile, et lähme koos koju, et helistagu kui tööl lõpetab. Aga ta ei helistanud ja mina ei hoolinud sellest. Kui tagasi teiste juurde läksin olid nad kadunud. Läksin sisse neid otsima. Leidsin ainult neegri(vabandust JÄLLE) ülesse, kes ütles et ma koti ära paneksin, muidu tullakse mõlisema. Kaotasin lõpuks ka tema ära. Siis rääkisin mingite tüüpidega juttu, kes armastasid Rihannat ja leidisd et mu nimi on väga lahe ja ma natukene kahtlen, et tegemist oli väikese homo grupiga. Aga nad olid toredad ja neil olid ülikonnad seljas ja nägid toredad välja. Minul oli igastahes naljakas. Millalgi otsustasin koju liikuda ja muidugi ka telefoni kätte võtta ja helistada. Ohver oli Heldena. Rääkisin siis talle igasugust jama ning bussis olles arvasin, et sõidan valele poole ja karjusin üle bussi, et kuhu sa sõidad, sellele järgnes aga rodu sorry'sid. Kodu juures, ei saanud ma alt ust lahti ning mingi tore hiinlane lasi mu sisse, kellele ma vastasin thank you. Heldena küsis, kes see oli ning mina vaatasin tollele hiinalsele näkku ja ütlesin: " MINGI CHINA" viie sekundi pärast jõudis mulle kohale, et olen mega rassist ja tundsin häbi. Kui koju jõudsin oli meil köögis pidu!!!! Muidugi lõin ka kampa ning kuna mul oli päkapiku müts epas küsisid kõik, et mis neile jõuludeks toon ja mina vastasin, et midagi, kuna oled paha laps olnud. Itaalia poisid olid naerukrampides, kuna ma olevat väga naljakas olnud. Lauraga sain väheke saksa keeles räägitud, kuna purjus peaga oskan ma ju kõiki keeli väga-väga hästi(TRUE STROY).... lõpuks aga jõudsin magama. Järgmine päev ärkasin kella kahe aeg. Piret oli juba kodus. Olin umbes kaks tundi ärkvel ja vajusin Normani voodisse lampi ära. Ärkasin kell kaheksa Raido kõne peale. Pärast seda vaatasime filmi ning ma läksin uuesti magama. Too päev olin ma ärkvel ehk max 4 tundi!! Järgmine päev tööl oli muidugi mega naljakas. Tööst kirjutan, aga järgmises postituses( JAH NEID TULEB VEEL)

Ei oska pealkirja panna :(

Päev algas sellega, et rääkisin Annu, Kadri ja Hendrikuga skypes ning oli ka Hendriku sünnipäeva pidu päev!!! Pidulised olid veinid juba avanud ja seda tegin ka mina teiselpool arvuti ekraani :). Kuna meil kõigil oli too päev vaba, otsustasime muuseiumi minna. Norman käis korra jälle primarkist läbi ja meie Piretiga läksime poosi ja ostime järgmise odava veini ja läksime McDonaldsi vetsu ja jõime seda, ülejäänu kallasime termosesse. Siis teel muuseumi poole kadus Norman ära ja tuli välja, et ta läks üksi muuseumi. Ega meid see ei heidutanud, pea juba parajalt susises ja oli vaja ka järgmine vein osta!!! Oh meid küll. Siis saatis Tony sõnumi, et mis täna teen, et nad tulevad Liamiga linnapeale. Olgu, otsustatud, täna on pidu. Sellega oli aga parjas jama, kuna mu telefoni akud olid tühjenemas ja kui ma Tony ja Liami lõpuks üles leidsin, ei leidnud ma enam Piretit ja Normanit üles!!!! Pudru ja kapsad ütleks selle peale... nii, siis otsustasime kusagile edasi minna, läksime mingisse järjekorda, aga sisse meid ei lastud, võinoh Liamit ei lastud, sest talle õeldi, et ta on liiga purjus. Oh seda nalja:D. Läksime hoopis mäkki ja sõime burkse elueest, mmmm..... edasi läksime klubisse kus tegime muidugi tequila shotte ja edasi laulsime jõululaule, sest muud seal klubis ei lastud!!! Siis kadus Liam ära ja kogu õhtu läks tema otsimisele ja kui me ta lõpuks leidisme oli ta nii purjus, et see oli lausa uus level. Tüüp naeris niisama omaette ning ta naer oli mega naljakas. Ning tihti unustas ta ära, kes ma olen ja kui Tony poes käis, et talle vett osta, ja me kahekesi väljas olime, oli ta väga imestunud, et kes ma olen ja miks ma taga seal Tonyt ootan. Kümne minuti pärast küsis ta jälle sama! Tiirutasime siis linna peal mingi kell neli varahommikul, kuna Liam ei tahtnud koju minna ja oli täiesti kindel, et kodu on teisel pool. Millalgi saime ta siiski nõusse, et nad lähevad bussile ja ma kah koju. Mõeldud - tehtud. Siiski tuli välja, et kui me omi teid olime läinud, kaotas Tony Liami jälle ära ja ta läks siiski üksi koju. Ärge muretsege, ka Liam jõudis lõpuks ilusti koju :D... Mina aga hommikul ärgates, avastasin, et olen oma kindad, salli ja jakivöö ära kaodanud!!!! LAHE... kindad ja sall olid õnneks Tony käes, aga ma pole neid siiani kätte saanud aga vöö arvatavasti tiris Piret ära, sest ta ütles, et ta tiris mind vahepeal sellest!!! Järgmine päev passisin kodus ja magasin terve päeva!!!! nagu meil ikka kombeks

i'm gonna pick up the pieces and build a lego house!!!!!

Vabandan, et pole ammu-ammu kirjutanud....
Aga nüüd kirjutan kõigest mis meelde tuleb! Kuna mul on hetkel kolm vaba päeva, esimene oli eile mille ma veetsin kodus koos prantslannaga, kuna ta pidi välja kolima. Just nimelt - PIDI!!! Kuna nad läksid oma eelmise roommatega tülli ja ta elas kuu aega seal juba üksi siis lihtsalt ükspäev tulid talle sinna uued elanikud ja ta pidi välja kolima. Õnneks anti talle kaheks nädalaks üks teinekoht kus ööbida ning seni endale uus koht otsida. Eile siis ootasime tervepäeva ta sõpra, kes pidi talle appi tulema kohvreid tassida. Aga kui ta kohale jõudis, oli ta pahas tujus ja lahkus viie minuti pärast. Prantslanna oli sõnatu ja kutsus endale takso. Läksin siis ise talle appi ja uut kohta üle tsekkima. See koht oli piisavalt kaugel kõigest ja nägi välja nagu vangla. Sealsed inimesed olid aga toredad ja võtsid prantslanna ilusti vastu. Pärast seda läksime kahekesi Camdenisse mingisse baari istuma, ostsime ühe pudeli kõige odavamat veini, jõime selle ära ja läksime koju. Kodus sain ma muidugi naerukrambid, nagu meil ikka iga õhtu kohane on. Pirokunni naljad ei vaju vist neverever ära!!!!
Täna ärkasin mingi pool kolm ja mõtlesin et pissin püksi!!!!! KOHUTAV ning just my luck - keegi on vetsus!!!!!! appppi, õnneks läks kõik siiski hästi :D
Ja kuna mul on ka homme vaba siis tegime itaalia poisiga plaani, et läheme täna linna peale. Kuna ka Piretil on homme vist vaba siis ootame ka tema ära ning ka kaks uut itaallast tulevad meiega arvatavasti kaasa!!! nii tore... täna praktiseerin hispaania keelt ja saan naerukrampe. Samuti tuli siia just üks agentuuri vend, kes tõi meile toasteri, UUE TOLMUIMEJA ja peegli hispaanlaste tuppa!!! it's beggining to look a lot like christmas uuuuuuu....

Järgmiseid seiku (minu seiku) saate lugeda järgmistest postitustest, kuna ma ei viitsi ühte pikka jura kirjutada:D

Fail

Olin tööjuures pausil, leidsin keldrist trepi juurest kellegi Micro SD mälukaardi. Andsin selle mänedžerile, ta oli üllatunud, et kellel selline asi sai ära kaduda. Kaks päeva hiljem. Läksin töölt koju, tahtsin räigelt muusikat kuulata. Avastasin, et mul pole ühtegi lugu mobiilis. Siis avastasin, et mul pole mälukaarti. Tööjuures oli vist keegi leitud mälukaardi ära visanud ja nii ma oma muusikast ilma jäingi :(
Niisiis leidsin ma enda mälukaardi ja andsin selle lihtsalt ära. Kusjuuress, kui ma mälukaardi leidsin, siis mänedžer veel küsis ka, et ega see juhuslikult minu oma pole.

Me oleme kõige laisemad blogijad

Ehk tegelikult on tõsiasi see, et mina olen nüüd see nädal 50 tunni ringis töötanud (me gusta) ja põhimõtteliselt on mu elu töö ümber keerlenud. Hetkel on kell 0:20 ja ma peaks 4 tunni pärast ärkama, aga kuna ma tavaliselt ärkan kell 10 hommikul, siis ofc pole uinumine nii lihtne.
Tööl on meil väga korralik praegu, pea iga õhtu on deep cleaning, sest tervisekaitse kontroll peaks lähipäevil kuskilt meie poodi ilmuma ja pood peab seega olema shiny ja clean. Seega on tööpäevad väga rämedad, minust on saanud professional cleaner. Terve tööpäev kulub millegi puhastamisele ja kliente on ka 2 korda rohkem kui tavaliselt. Kui ma kunagi Eestisse naasen, siis ema, meie kodu saab puhas olema :D
Lisaks sellele olen ma avastanud, et mu mõistus ei kasuta ennast piisavalt ja väike lahja tunne tekib. Neljapäeval rääkisime peale tööd Marciga 3 tundi diipi filosoofilist juttu tulevikust ja eesmärkidest. Ta kasutas oma soon-to-be floor manageri eeliseid ja leidis mulle hunniku erinevate kohvide ja jookide retsepte. Nüüd olen ma nii nerd, et õpin kõik temperatuurid ja piima venitamise viisid pähe ja olen megabarista. Täna hommikul tegin parima flat white kohvi. Truly.. the best.

Mis veel.. mina ja Tairi oleme suurimad shokohoolikud. Väga tihti läheme õhtul kell 11 Tescosse ainult selleks, et osta suur kogus šokolaadi või muud magusat ja siis kõik korraga ära süüa. Täna ostsime pisikese shokolaadikoogi, mis oli parim asi ever. Nomnomnomnom. Me sööme siin tõesti rohkem, kui kodus. Samas kulub kõik tööl ära :D no problemo.

Vahepealne logiraamat

Ehk vahepeal peaks ikka kirjutama. Mina istun täna üksi kodus, sest ma olen juba pikka-pikka-pikka aega tahtnud üksi kodus passida ja täna on mul selleks võimalus :D saan poolalasti ringi patseerida nagu kodus kombeks. Ja valmistuge pikaks postituseks, sest ma lihtsalt räägin kõigest, isegi kui see huvitav pole :D
Reedel sain mina oma esimese palga kätte. Loomulikult esimese asjana läksime Normaniga shopping tourile. Tairil oli tööpäev ja ta ei saanud meiega liituda. Alguses oli plaan Deini ja Normaniga British Museum üle vaadata, aga kuna me oleme nii laisad ja aeglased ja muuseum pannakse 5:30 kinni, siis jäi see ära. Veetsime kolm tundi Oxford Streeti Primarkis, mis sisuliselt tähendab kolm tundi sipelgapesas orienteerumist. Inimesi on poes (ja tänaval) lihtsalt nii palju, et jalatseid peab jalga proovima kuskil riiuli vahel ja peegli pärast konkureerid veel kolme inimesega. Mina valisin endale saapaid umbes poolteist tundi. Ja noh, Primarkis on enamus asjad ikkagi väga odavad. Eriti kui arvestada seda, et me elame Londonis, mis on ikka kallis koht. Tairi muidugi arvab, et me oleme odava-ebakvaliteetse massimüügi ohvrid, aga ma pole kunagi kalleid asju ostnudki :D peavad ikka sama kaua vastu. Kulutasin 80 poundi, aga samas ei pea nüüd pikalt poodi minema ja normaalne voodipesu on ka olemas.
Lisaks avastasin, et Primarki müüjad on kahtlaselt rahulikult ja tšillid. Meenutasid minu kolleege. Mina oleks sellises keskkonnas juba dead.
Peale oma shoppingut läksin minema, sest Norman on Norman ja tal läheb poes umbes kaks korda kauem aega, kui mul :D sõitsin kolme suure kotitäie ja ühe padjaga koju. Queensway jaamas saime Ivariga kokku, kes oli Londonisse kolmeks päevaks tulnud. Aitasime tal eesti keelt meelde tuletada, sest ta polnud tõesti ammu eesti keelt rääkinud. (okei, tegelikult polnud ta eesti keelega midagi veel juhtunud). Õhtul läksime sightseeingut tegema, sest Norman pole Londonit peaaegu üldse näinud. Ma kõndisin nendega natuke kaasa ja läksin siis tagasi, sest sokid ja kontsaga saapad ei sobi kokku ehk mu tald hakkas hõõruma. Kodu juures mõtlesin, et peaks ikka poest läbi käima ja tutvusin Tesco value toodetega. Väga ägedaid diile saab seal ikka. Liiter šampooni 63 pence'i, kaks hambaharja 20p, suur kehakreem 1 pound. Šampoon on ilge pask, aga ajab asja ära :D
Ehk siis jah, kui kallis üür välja arvata, saab Londonis täiesti odavalt ära elada. Eriti minu puhul, kes ma tööle ja tagasi jala lähen.

Ja loomulikult tööst ka juttu.. Nimelt olen ma nüüd viimased nädal-kaks põhimõtteliselt ainult kassas töötanud. Jamad ka. Üks päev oli minu kassast 10 poundi puudu ja järgmisel päeval oli 16 poundi üle. Ehk siis mu ülemus Leslie on üsna valvel selle puhul. Kuna ta on üsna tšill inimene, siis ta otseselt ei õienda, aga eks seda pinget on ikka tunda :D Samas ütles Simon, et sellised kassaprobleemid on hakanud tekkima ainult viimastel kuudel ja noh.. kuna meil on uued ülemused ja nemad loevad kassasid, siis on ilmselt probleem ikkagi seal. Lisaks on väga gay süsteem meil. Nimelt ei tohi me võtta vastu jootraha, sest firma poliitika on selline. Ja kuna mina olen selline kena sinisilmne naeratav neiu, siis ma loomulikult saan pidevalt tippi. Endale ma seda võtta ei tohi. Mingi tüüp, kes käib meie poes raha võtmas (teenitud kasumit) vaatab üle turvakaamera salvestused ja kui ta peaks nägema, et ma tipi endale võtan ja minu kassas peaks juhuslikult raha puudu olema, siis saab mind varguses süüdistada. Veel homom asi on see, et kui ma raha kassasse panen, jääb mu kassa plussi ja numbrid enam ei klapi ehk sisuliselt saab mind süüdistada klientidelt varastamises. What's a girl to do then?
Eile oli samuti klassikaline raha kadumise juhtum. Tuli poodi ameeriklaste perekond. Ostsid süüa. Isa maksis kaardiga. Tegi kaardimakse ära ja otsustas siis, et ta tahab leiba ka osta, mis maksab 65 pence'i. Samal ajal kui kaarditšekid printisid läksin ma kaks kassat edasi leiba võtma ja järgmisel hetkel ütleb mees, et ta andis mulle 20 poundise ja tahab saada tagasi raha. Mina ei mäletanud, et ta mulle raha oleks andnud ja olin confused. Sinna tuli juurde muidugi see, et kui ma närvi lähen, on mul kalamälu. Vb ta andiski mulle raha, vb ei andnud, ise ka kinni maksta ei taha sellist asja. Helphelphelphelp. Õnneks tuli mu weekend manager ja rääkis tüübiga ise ja siis luges kassa üle ja ütles, et mingit 20-poundist seal pole. Klient oli üsna vana, kes see nende mälu ka teab. Igal juhul lahkus mees rahulikult ja mina olin oma kassajama pärast üsna närvis, kuna mul on juba crime history nende kassadega olemas. Aga see kadunud 20-poundine ongi nüüd kuskil Narnias, sest minu küljes seda polnud, kassas seda polnud, kassa all seda polnud, põrandal ka mitte. Ei tea, close enough. Peale seda tegid kõik nalja, et minu lähedale ei tohi raha jätta ja ma olen kleptomaan :D
Tegelikult on nädalavahetuse shiftid väga naljakad. Kohutavalt naljakad isegi.

• Teeme tavaliselt Aliga challenge'id, kes suudab paremini india aktsendiga kliente teenindada. Väga legit on muidugi see, kui sinisilmne tüdruk india aktsendiga räägib. Mina lõpetan tavaliselt naerupisarais.
• "Hi, are you eating in or taking away?" - klient ei saa mitte midagi aru, millele mina vastan itaalia aktsendiga "INNA?" ja näitan näpuga maha. Maagilisel kombel saavad kõigi maade turistid sellest aru.
  
• Mingi prantsuse vanamees tuli minu juurde ja ütles "One coke!" ja kordas seda mingi sada korda. Ja noh.. prantsuse aktsendiga kõlab see väga vasakule ja ma hoidsin naeru kinni nii palju kui suutsin, saatsin mehe lettide juurde ja läksin ise toastie machine'i kõrvale naeru kätte surema. My dirty mind noh.
• Me kutsume Debot Supermaniks (ta on fat and lazy black man :D) ja kui ta tööle tuli, siis panime epic instrumentaalmuusika poes mängima, et ta entry võimalikult epic oleks.
• Poes räägime itaalia aktsendiga ja tsiteerime The Godfatherit (keegi meist pole itaaliast ja keegi meist ei oska itaalia keelt)
• Ma olen halb inimene. Ma lihtsalt ei suuda naeru kinni hoida, kui kaks jaapani naist tulevad minu juurde, naeratavad ja ütlevad superhelega häälega "Macha latteeeee". Simon on täiesti veendunud, et iga hiinlase nimi on Li ja umbes neljal korral viiest ongi see nii olnud.

Aga jah, uuel nädalal uue hooga, baibaiii!

See it yourself!

Believe it or not, but we have just launched our brand new Youtube channel! Some crappy shit has already been uploaded and some quality stuff is coming, so be prepared!

Click here, you awesome bastards!

Seda, et..

Isver ma nägin õudusunenägu. Ma nägin unes, et mind saadeti teise EATi tööle, sest praegune Brompton Roadi EAT ongi rohkem "nagu hüppelauaks". Oi kuidas ma unes pisaraid valasin. Päris huvitav, võib järeldada, et ma olen oma töökohaga ikka päris rahul. Tegelikult mingi päev põrandaid pühkides tekkis mõttesse küll see hetk, kui ma lõpuks Eestisse naasen ja kõik kolleegid selja taha jätan. Teades mind ja minu nõrkust lahkuminekutel, siis ma ilmselt nutan kellegi õla pooleks või midagi.

Täna oli mul vaba päev. Hommikul vaatasin Notebooki, sest mul on väga helge tunne. Päevapoole läksin tegin Kensington Gardensis Round Pondi ümber väikese tiiru, vaatasin hanesid ja naersin. Koju kõndides mõtlesin, et teeks väikese solaariumitiiru ja kõndisin meie maja kõrval olevasse ilusalongi. So fancy. Inglismaal on nii palju high tech solaariume, mis koorivad keha ja lasevad läbi ainult 3% kiirtest, mis on vajalikud päevituseks ja blablablabla ehk ilusalongi gay manager tegi mulle pika tuuri läbi nende salongi. Peale selle tegid nad nahatüübi analüüsi, tsekkisid mu praeguse päevituse üle ja määrasid kindla doosi päikest, pidin täitma ankeedi oma kavatsustega (kas valmistud kohtinguks või tahad lihtsalt ilus olla? või tahad D vitamiini?) Väga fancy. Siin on see iluvärk ikka liiga üle vindi keeratud. Nii muuseas on päevituskreemide kõrval kaart levinud Botoxidoosidega ja see kõik on nii tavaline ja ilmselge.

Gaydekultuur on siin ka ikka hoopis teine. Mul on tunne, et umbes 25% meie püsiklientidest on väga sassyd ja gayd. Aga nad on always kõige toredamad kliendid üldse. Kui tavalised mehed on kas vihased, mõtetega tööl või creepyd jõllitajad, siis gayd on sassyd, kutsuvad mind sweetheartiks või darlinguks ja säravad niisama.

Ma vist unustasin rääkida sellest, et üks päev käisid 3 creepyt tüüpi meil töö juures. Minule meenutasid nad loomulikult Eesti tränagängi. Tulid sisse, ostsid kohvi, tahtsid, et Simon neile tasuta õuna annaks. Mingi tüüp tuli peale neid ja küsis mendi numbrit. Mina samal ajal pühkisin põrandaid ja gängi lühike tüüp tuli ligi ja hakkas mesijuttu rääkima. Muretses, et naise jaoks on liiga raske põrandaid pühkida ja mu ülemus kindlasti ei maksa mulle piisavalt. Mõne aja pärast istusid nad kolmekesi maha ja Simon tutvustas mulle "õhtuseid inimtüüpe". Ta on maailma parim inimtundja, seega on tal alati inimeste suhtes õigus. On need kahtlased lonerid, kes tulevad üksi, ostavad ühe joogi ja istuvad mitu tundi enda ette vahtides. On poistegängid, kes tulevad poodi selle mõttega, et midagi varastada (nagu need 3 creepyt tüüpi). On paarid, kes tulevad, ostavad palju asju ja on toredad ja lahkuvad kiirelt. Tegelt oli neid tüüpe veel. Igal juhul Simon tabas kohe ära, et tegu on vargapoistega, kes löövad külge, et narkot müüa või tasuta asju saada. Ja that was the case. Mõne hetke pärast tulid 2 menti, kes poisid ära viisid. Peale seda tulid 3 menti meie poodi sisse ja otsisid kõik prügikastid ja korvid läbi, sest poisid olid ilmselt mõned narkopakid meie poodi jätnud. Esimest korda elus kirjeldasin ma mentidele midagi :D

Nüüd lähen poodi šokolaadi ostma. Ma söön siin Inglismaal umbes 2x rohkem kui Eestis, aga õnneks ma liigun tööl ikka väga palju, seega jään nulli. Close enough.

Ütleb rohkem kui tuhat sõna

Tairi ja Piret telefoniputkaga.

Norman ja Tairi proovivad Barclay rattaga sõita, aga selle eest peab maksma :(:(

Kusagil Viictorias, tulime just agentuurist ja otsustame Buckingham Palace't vaatama minna. Tairi tassib Normani kotti.

Queensway station.

Deini ja Katriini korteri juures. Tairi on tudupükstes(ei viitsinud riideid vahetada).

Täiesti niisama kusagil Victorias jälle. Tulime just Buckingham Palace juurest ning meil polnud õrnaaimugi, kus see päev ööbida saame.

Tower Bridge.

Great Fire of London 1666. (Piret ja Tairi saadavad tervitused Helle Turmenile).

Vaade meie toa aknast. Need kaks kuplit on Whitleys'i kaubamaja, mis oli esimene kaubamaja Londonis!

Jälle telefoniputkaga.

Katriin ja Dein.

Kusagil Victorias McDonaldsis. Jälle see sama päev, kui me ei teadnud kus ööbida ja olime just Buckingham Palace's käinud.

Hyde Park.

Pudding Lane - siit sai Great Fire of London 1666 alguse!!!(Tervame jälle Turmenit)

St. Paul's Cathedrali ees olev streik kapitalismi vastu.

Norman ja ta lemmik pood.

Jälle streik.

Trafalgar square. Tairi ja Piret toetasid Eesti lippu ka mõne sendiga!

Hyde Park.

Taaslavastan oma pea äralöömist!

Soolaleivakas/Halloween meiekal.

Earls' Courti McDonaldis niisama passime netis.

Esimene päev Londonis. Deini ja Katriini juures.

Wellington Arch. Siin on Hyde Parki peavärav ning seal samas kõrval asub ka hotell, kus Tairi hetkel töötab.

Tairi ja Big Ben kauguses.

Norman, Tairi ja inglise keele taskusõnastik(sest Norman ei oska inglise keelt, hehe).

Buckingham Palace.

Tairi Tower Bridge taustal kohvi joomas.

Piret, Dein ja Tairi Victoria & Albert Museum'i ees.

Buckingham Palace.

Jälle streik. Ja paremal on tüübid Vendetta maskides.

Pack it up, pack it in, let me begin, I came to win, battle me that's a sin!

Eile sain Normanilt sugeda, et ma ei kirjuta üldse ja miks ma pilte ei lisa. Samuti tundis piltide vatsu huvi ka mu ema(TEE FACEBOOK ENDALE, SINNA LAEVAD PILDID KIIREMINI) ning Ann väitis, et ta ikka koguaeg korraks tsekib ega me äkki midagi postitanud pole ja ka Karel ütles täna, et blogi kirjutaksin. Kahjuks pole ma aga suurem asi kirjutaja (minu kirjandi tulemus on tõestuseks), aga mis seal ikka.

Nii, ma olen reedest saadik kodus passinud. Kuna olen haige. Ja sellest passimisest olen täiesti hullumas. Olen vaadanud läbi mitu-mitu How I Met Your Motheri osa, mida ma olen enne juba näinud, aga siiski:D. Vahepeal käin jalutan natsa õues, poodi ja nii ehk. Olgu nii nutune ka pole, eile käisin isegi päris kaugel ja õhtul läksin pubisse jalkat vaatama, aga see oli mega kurb olukord. Nimelt oli pubis kolm telekat - kahest näidati obviously inglise - rootsi mängu ja ühes minitelekast tuli ka eesti mäng, mida vaatasid mina ja mingid kaks vanameest. Suht igav oli nii, kui aus olla. Siis tuli mingi tüüp minuga rääkima, kes tegi kõvasti nalja, aga samas tundus natuke imelik ning ma väga ei viitsinud taga suhelda. Oleksin juba peaaegu koju läinud, aga siis ilmusid kusagilt välja ta sõbrad, kes viskasid samuti kõvasti nalja. Naljatades tsillisime linna peal, aga kahjuks liikusin mina kodust aina eemale. Siiski otsustasin mingi hetk, et pean siiski koju liikuma ning jooksin metroo peale, kahjuks sain ühe peatuse sõita ning siis pidavt järgmine alles poole tunni pärast tulema. Ning kuna ma saaksin jala sama kiiresti koju, siis ma otsustasin jala minna. See oli aga väga halb otsus. Ma eksisin totaalselt ära!!! Ma kõndisin edasi tagasi mitu korda ja proovisin bussipeatuste järgi aru saada, kuhu poole minema pean. Lõpuks olin mingi viadukti peal mingi tund aega ja enda arust läksin täiesti õiges suunas, mingit väikest teed pidi. Ning järsku teatavad mingid töömehed mulle, et miks ma siin olen, tee on ju suletud!? JESSS!!!! Küsisin siis neilt, et kuhu poole ma minema peaksin ja nad ütlesid, et mine tagasi sinna kust viadukt algab ja äkki saad ööbussi peale. Kõndisin siis tagasi ja samal ajal tegin Heldenale telefonis nalja kuni tal aku tühjaks sai. Lõpuks olin viaduktist kaugel ja täiesti juba majade vahel. Nägin rebast, kaks korda isegi, kartsin meeletult! (Siin need linnarebased, ma ei tea kas neid tasub üldse karta?) Seisin natuke aega bussipeatuses, aga ei viitsinud, kõndisin jälle natuke vales suunas ja siis jälle tagasi, kuni lõpuks sain vist õige suuna kätte. Kõnnin siis rahulikult ja üks takso jääb minu juures seisma ja ütleb, et ma peale tuleks. Vastasin, et ei ma kõnnin ja ei vaja taksot. Selle peale ütles ta et, ta ei küsi mult raha. Sellepeale ütlesin ma ikka ei, sest ega ikka mingisse suvalisse autosse ei istu. Pika vaidlemise peale näitas ta mulle seda kaamerat, mis taksos on ja kui ma küsisin, miks ta peaks mulle tasuta sõitu pakkuma, vastas ta, et ta juba enne sõitis must mööda ja sai aru, et ma olen eksinud, ja olgem ausad, ma olin totaalselt eksinud:D. Kuna taksojuht tundus täiesti normaalne inglane(oleks ta mingi muu araablane, indiast, kust iganes kahtlasest kohast, siis ma poleks taga vist üldse rääkinudki) ning ma istusin autosse. Ta viis mu ilusti meie maja kõrval olevale parklasse. Kohe kui peatusime, laususin mina: " Thank you, bye!" ja jooksin autost välja. Ma tõesti ei tea, kas ta tegelikult ootas, et ma ikkagi maksaksin:D. Vahet ei ole, kuigi ta oli täiesti tore vanamees.

Täna olen viimast päeva kodus ning homme lähen jälle tööle. Oleksin täna läinud, aga kui tööle helistasin siis õeldi, et mul on kolmapäeval vaba päev:D. Täna pole ma aga absoluutselt midagi teinud. Ma olen ainult arvutis olnud ja midagi vaadanud. Normani voodi tegin ka ilusti ära, ehk ta selle peale hakkab normaalselt magama ka nüüd. Minul ja Piretil on magamiskott ilusti tekikoti sees ja see näeb täiesti legit tekk välja, aga Normanil on oli ikka veel niisama mingi magamiskott ja padi puudus täiesti. Panin ta magamiskoti ilusti tekikoti sisse ja meisterdasin talle ka padja sellest rätikust, mis Anett meile siia jättis, kuna see ei sobi nende vannitoa miljöösse!!! :D Ja siis leidsin voodi alt neli sokki, 1 paar ja kaks erinevat:D
Jah, ja nüüd ma ei viitsi enam vist kirjutada, sest mina küll ei viitsiks seda teksti lugeda, mis ma just kirjutasin ja seega ma lõpetan!
Aaaa ja üksõhtu hakkasime igavusest fotofilmi tegema. Long story short - Mina tulen koju ja Piret lõikab mul kõri läbi. Millalgi jõuab fotoseeria ka teieni.


Ja kõigile teadmiseks - olen solitaire'st täiesti sõltuvuses.
Millalgi lisan paar pilti ka ja lisan ka väiksed kirjeldused alla, siis ei pea mu ema endale facebooki tegema(aga võiksid, sest sealt on palju lihtsam pilte vaadata ju!!!!!!)
Aga okidokiiiiii, jääge stiilseks, jääge ilusaks, Alibis näeme - TSAUUUUUUU




JA PALJU PALJU PALJU ÕNNE KALLILE MADISELE, KES TÄNA JÄTTIS TIINEKA AASTAD SELJA TAHA JA ALUSTAS TEEKONDA KOLMEKÜMNE POOLE!!!!!!!!!!!!

Tavaliselt jääb Norman niimoodi magama ja hommikuks on ta end vaid pikali suutnud kukkuda.

Patrioot.

Norman vajus jälle ära ning enne seda palub ta, et me ta varsti üles ärataks - AGA SEE ON VÕIMATU!!!

UPSIIIIII
Tegelikult läks veepudel ümber ja Limpa uppus ära

Norman jälle magamas "veel viis minutit, siis ärkan" , "ma ei maga" , "varsti tõusen" , "jaa, ma juba tunnen, et pean tõusma, mul on asju vaja teha". Lõpuks ärkab ta ikkagi hommikul tööriietes üles ja tuli põleb.

Väike Nufik.

Sellised ongi muidu need oravad, kes pargis koguaeg jooksevad ja üldse hästi sõbralikud on ja niisama nii armsad.

HARRODS! Mis hetkel on palju kaunim, kuna on jõulukaunistustega kaetud. Ja Piret töötab kohe selle vastas.

Kunagi Ferase juures, creepy. Ta tuba oli asju täis, mis ta reisidelt kaasa on ostnud. Nagu ta rääkis, on ta kõikjal olnud, aga kahjuks tuba kajastas suuresosas seda, et ta on mõni kord ehk Hispaanias käinud. Tollele ainsale pluusile, mis tal oli, oli ka peale kirjutatud Spain.

Ükspäev juhtus jälle õnnetus, ehk siis mu teisekorruse pesast kukkus krõbina pakk alla :(

Norman: Ma nägin midagi võimatut eile!

Ma nägin midagi võimatut eile. Ma ei oleks uskunud, et selline inimene maailmas olemas on. Ma olin isegi varem mõelnud, kas see on on võimalik, ja olin järeldusele jõudnud, et see ei ole faking võimalik. Aga, maailm, võta teadmiseks, et see on võimalik. Ma nägin teda eile öösel bussiga töölt koju sõites. Seal ta oli, kõndis double-deckeri teisele korrusele. Ma nägin tedretähnidega neegrit! WTF nagu! Täiesti pruuni näo peal olid veel tumedamad laigud. Kas see on siis sisuliselt segu gingerist ja neegrist? Neeger-ginger? Interesting...

Norman: My job at The Audley pub

Töötan siis Mayfair'is The Audley pubis. Tegu on suht kõrgklassi pubiga, mis kuulub Taylor Walkeri pubiketti. Olen seal waiter-bartenter: ehk siis võtan vastu tellimusi, viin kohale toite, tšekin, et kõik on puhas ja korras, valmistan jooke jne. Peale minu töötab pubis veel paar inimest Tšehhist ja Slovakkiast, 4 lätlast, 1 prantslane, 1 itaallane, 1 ukrainlane ja umbes 5 brasiillast, pluss terve köögi staff pidi sisulisel ainult brasiillastest koosnema.

Söögikoha omanik on Iirlane John. Mulle on selline mulje jäänud, et meil valitseb tööjuures hirmuvalitsus. Kõige jubedam asi, mis juhtuda saab on see, kui John on pubis. Üpris närviline ja kuri vend on ta tõesti ning kui boss on majas, peavad kõik hullult aktiivsed olema. Samas ei ütleks ma, et ta päris kreisi on, suhtleb vehel ka täitsa sõbralikult. Alguses tundus mulle, et ukrainlane Nick on grumpy, kuid Johniga võrreldes on ta ikka lahja. Muidu on inimesed suht normaalsed, kahjuks ei ole meil palju aega omavahel vestlemiseks.

Kui aus olla, siis tegelikult peab tööl alati hullult aktiivne olema. Meil ei teki praktiliselt ühtegi vaba hetke: kogu aeg peab ringi käima ning midagi tegema. Üksikvahetus kestab viiest poole kaheteistkümneni. Topeltvahetus algab kell 12 ja lõpeb pool 12 öösel, nii et päris pikk tööpäev on. See eest on mul aga 3 ja pool vaba päeva nädalas. Tippi saab üsna korralikult, umbes 35 poundi saame kõik nädalas ning lisaks annavad vahel mõned kliendid ka personaalselt 10-20 poundi.

Paljud külalised tunnevad huvi, kust ma pärit olen ning arvavad välimuse ja aksendi põhjal enamasti, et olen rootslane. Mõned kliendid, kes on Eestis käinud, kiidavad ikka kuumi Maarjamaa neidusid. Ükspäev rääkisin pikalt ameeriklasega, kelle poeg on New York Red Bullsi fänn. Vestlesime muidugi ka Joel Lindperest ja Eesti koondisest. Pubi asub 35-minutlise kõnnaku kaugusel meie kodust.

Rahvast käib The Audleys räigelt. Ainuke rahulik päev on esmaspäev. Teistel päevadel on ikka väga keeruline õhtul end rahvasummast läbi vingerdada. Nagu mainisin, oli meil kunagi suuremat sorti pidu kuulsate muusikutega. Tegu oli mingi auhinnagaala-järgse üritusega. Kuna inimesi oli palju, oli ka palju klaase, mis tuli pessu toimetada. Kui ma kuskil 10 klaasiga end inimestest läbi pressisin, mõtlesin endamisi, et ma ei tohi jumala eest klaase maha pillata. Klaasikillud nii suure massi keskel põrandal oleks lihtsalt katastroof olnud. Pole vist raske ära arvata, mis minuga järgmisel hetkel juhtus. Üllatus üllatus, üks klaasi pidi siiski mu näppude vahelt lahti libisema. Õnneks olid mulle kõrgemad jõud appi tulnud ning antud klaas kukkus täpselt kahe mehe jalgade vahele ja ei jõudnudki põrandani. Lihtsalt nii palju inimesi oli ruumis :D