Töötan siis Mayfair'is The Audley pubis. Tegu on suht kõrgklassi pubiga, mis kuulub Taylor Walkeri pubiketti. Olen seal waiter-bartenter: ehk siis võtan vastu tellimusi, viin kohale toite, tšekin, et kõik on puhas ja korras, valmistan jooke jne. Peale minu töötab pubis veel paar inimest Tšehhist ja Slovakkiast, 4 lätlast, 1 prantslane, 1 itaallane, 1 ukrainlane ja umbes 5 brasiillast, pluss terve köögi staff pidi sisulisel ainult brasiillastest koosnema.
Söögikoha omanik on Iirlane John. Mulle on selline mulje jäänud, et meil valitseb tööjuures hirmuvalitsus. Kõige jubedam asi, mis juhtuda saab on see, kui John on pubis. Üpris närviline ja kuri vend on ta tõesti ning kui boss on majas, peavad kõik hullult aktiivsed olema. Samas ei ütleks ma, et ta päris kreisi on, suhtleb vehel ka täitsa sõbralikult. Alguses tundus mulle, et ukrainlane Nick on grumpy, kuid Johniga võrreldes on ta ikka lahja. Muidu on inimesed suht normaalsed, kahjuks ei ole meil palju aega omavahel vestlemiseks.
Kui aus olla, siis tegelikult peab tööl alati hullult aktiivne olema. Meil ei teki praktiliselt ühtegi vaba hetke: kogu aeg peab ringi käima ning midagi tegema. Üksikvahetus kestab viiest poole kaheteistkümneni. Topeltvahetus algab kell 12 ja lõpeb pool 12 öösel, nii et päris pikk tööpäev on. See eest on mul aga 3 ja pool vaba päeva nädalas. Tippi saab üsna korralikult, umbes 35 poundi saame kõik nädalas ning lisaks annavad vahel mõned kliendid ka personaalselt 10-20 poundi.
Paljud külalised tunnevad huvi, kust ma pärit olen ning arvavad välimuse ja aksendi põhjal enamasti, et olen rootslane. Mõned kliendid, kes on Eestis käinud, kiidavad ikka kuumi Maarjamaa neidusid. Ükspäev rääkisin pikalt ameeriklasega, kelle poeg on New York Red Bullsi fänn. Vestlesime muidugi ka Joel Lindperest ja Eesti koondisest. Pubi asub 35-minutlise kõnnaku kaugusel meie kodust.
Rahvast käib The Audleys räigelt. Ainuke rahulik päev on esmaspäev. Teistel päevadel on ikka väga keeruline õhtul end rahvasummast läbi vingerdada. Nagu mainisin, oli meil kunagi suuremat sorti pidu kuulsate muusikutega. Tegu oli mingi auhinnagaala-järgse üritusega. Kuna inimesi oli palju, oli ka palju klaase, mis tuli pessu toimetada. Kui ma kuskil 10 klaasiga end inimestest läbi pressisin, mõtlesin endamisi, et ma ei tohi jumala eest klaase maha pillata. Klaasikillud nii suure massi keskel põrandal oleks lihtsalt katastroof olnud. Pole vist raske ära arvata, mis minuga järgmisel hetkel juhtus. Üllatus üllatus, üks klaasi pidi siiski mu näppude vahelt lahti libisema. Õnneks olid mulle kõrgemad jõud appi tulnud ning antud klaas kukkus täpselt kahe mehe jalgade vahele ja ei jõudnudki põrandani. Lihtsalt nii palju inimesi oli ruumis :D
No comments:
Post a Comment