Thursday, April 26, 2012

Hoiame elus

(Postitan ühe postituse, mille kunagi tegin, aga kunagi ei postitanud ja nüüd leidsin selle taas) 


Tore, et Tairi siin vahepeal meie blogi on elus hoidnud. nice!
Meie eluke kulgeb ikka samapidi. Neil paaril vabal päeval on laiskus megasuur või mina tegelen oma õpingutega (või õpingutega, et õpinguid alustada.. jajah). Ma unustan kõik sündmused juba nädalaga ära, seega pikka asja ei mäleta. Paar random lõiku teile siit!

Luca (ta oli see poe ülemuse (lesbi)sõbranna, kes meile tööle tuli, andis 2 nädalat tagasi lahkumisavalduse. Selle raames käisime paar korda kolleegidega joomas ja minul tekkis esimest korda tunne, et mu kolleegidest on saanud ikka päris kuldsed sõbrad juba. See on äge.
Tema lahkumine toob kaasa selle, et minust saab "Queen-of-the-coffee-area" ehk inimene, kes vastutab kõige kohviga seotu üle. Me gusta. Kohviga tegelemine tähendab muidugi seda, et ma joon päevas koos erinevat stiili kohvidega umbes 6-8 shoti espressot, mis on ikka ultimate. Loomulikult selline sõltuvus viib selleni, et ilma kohvita olen ma nagu laip.

Ma olen tõeliselt paha inimene. Ma lihtsalt ei suuda oriental aasialaste üle mitte naerda. Eile käis meil jaapani vanapaar, kes tahtis suppi ja loomulikult pidid nad seda tellima, öeldes tugeva jaapani aktsendiga: "Hotttto supppõ!" Kuna Ali T oli mu kõrval siis ma vaikselt pöörasin kleintidele selja, et neile suppi valada, ise naerukrampides, ja lasin Alil neid teenindada. Peale seda jooksin kähku nurga taha, et naerupisaraid ära pühkida. Mõned on ilmselt tunnistanud seda, et kui ma pole ammu nutnud, siis ma hakkan kergelt naerust nutma. That was the case. Aga ma reaalselt ei saa aru, kuidas nad saavad lugeda sildilt "hot soup" ja siis sellest midagi hoopis teist leiutada? või on nende kõne-machine lihtsalt nii hoos, et ei suuda ühegi kaashääliku peal seisma jääda?
Lisaks vanapaarile käis meil üks .. ma pakun, et tai perekond ja üks noorsand küsis "hošokloood"-i ehk hot chocolate'i. Taaskord.. ma pidin kassa taha kükitama, et naerda. So bad.
Aga edasi bullet-pointidega:
  • Mars maitseb siin palju paremini kui Eestis
  • Ükskord bussi peal sõites nägin oma altkorruse naabrit (creepy türgi perepea) bussipeatuses ootamas ja kõndisin koju selle asemel, et teise bussiga lähemale sõita, sest ma tahtsin vältida awkward olukorda, kus me mõlemad tuleme bussi pealt maha ja kõnnime koju ja on awkward.
  • Me vist oleme maininud seda, et siin on igal pool madratsid maas. IGAL POOL. Ma ei mõista, kas inimesed märgavad oma madratseid nii palju või lihtsalt nad vahetavad neid nagu sokke, aga poodi ja tagasi kõndides näeb vähemalt viit madratsit. Lisaks sellele nägin ma ükskord tööle minnes, et üks madrats oli bussipeatuse katusel (no beat that tõesti).
  • Juba pikemat aega plaanime ära kasutada siinset takeaway-delivery kultuuri ja midagi endale koju tellida. Vb on täna see päev!!



Ai raibed ehk birthday gurl

Nii  muuseas kes veel mäletab, siis mul oli birthday 21. aprillil, mis tõi kaasa paar huvitavat asja. Nendest kõige huvitavam oli Kadri-Ann. Jess. 
Igal juhul.. 20. aprillil käisin Jesusi ja Lucaga pubis joomas. Peale tööd ütles Jesus, et Luca kutsus ta endaga pubisse ja ta kartis, et Luca tahab rääkida "we-need-to-talk"-stiilis tõsist juttu töösuhetest. Seega ta kutsus ta minu ka kaasa, et elektrit õhus vähendada. Kokkuvõttes käisingi gei ja lesbiga pubis joomas. Fun was had.  Õhtul küsis Tairi my Oyster cardi, et minna "Katriinile tööle vastu, et süüa tuua", mis oli juba Captain Obvious. (Ma muide vihkan uut Bloggerit, minimalistlik stiil on .. liiga minimalistlik.) Natuke tšillisin arvutis, panin Reservoir Dogsi mängima, et samal ajal magama jääda ja huvitava dialoogiga unenägu näha. Reaalsus oli aga see, et arenenud dialoogi ja funky muusika asemel nägin hoopis seda, kuidas ma elasin suures grupis ja meie mentor-isa sai südamerabanduse ja suri, sest ta tarbis liiga palju chai lattet. NEIN NEIN NEIN! Igal juhul pool tundi enne keskööd ärkasin Ali I kõne peale üles, kes helistas mulle pool tundi enne sünnipäeva, sest vanusega jõuavad asjad hilja kohale. Selge. Keskööl helistas Heldena, kes tekitas suurima faili oma küsimusega:"Kas olid üllatunud ka, kui Kadrit nägid?". Loomulikult polnud teised veel koju jõudnud ja ma olin lihtsalt confused. Heldena loomulikult "mängis hästi välja" oma vabandusega, et ta oli just ärganud. FAIL, HELDENA, FAIL :D Aga sellegi poolest olin  ma õnnelik, kui gang koju jõudis ja sünnipäevalauluga tuppa sadas ja Kadri välja ilmus. Peale selle sain oma elu vajalikuma kingi - flöödi. My life is now complete :D Tegime mõned veinid ja tiramisud ja läksime unne. 
Hommikul tööle minnes sain kolleegidelt-sõpradelt kommikarbi ja nad isegi laulsid mulle, kuigi nad teavad, et ma vihkan awkward seisan-niisama-ja-üritan-lauljatele-võrdselt-otsa-vaadata hetki. Aga üldiselt oli tööl ikka väga crap päev. Kõik läks valesti ja kliendid käisid pinda ja loomulikult olen ma maailma kõige käpardlikum inimene. Olga nõustub. (Seriously, üks kord pesin põrandat ja ajasin halogeenpirni (selle torukujulise) ümber. See purunes miljoniks killuks ja ma reaalselt pühkisin killud välgukiirusel ära, et minu kohmakuskuulsus ei suureneks.) Õhtupoole tulid Kadri ja Tairi külla, söögid tehti sünna puhul välja. Einestasime veidike Eatis ja peale seda läksime "linna peale laiama" ehk siis.. külastasime Primarki. See pole tegelikult eriti oluline fakt, aga ma pean alati ära mainima, kui väga eestlased Primarki armastavad. Peale minishoppingut läksime Queenswaysse, et näidata Kadrile oma kunagine epic elamiskoht ära (kuigi reaalsus oli selles, et kuidagi peab ju tõestama, et me pole terve aja urkas elanud). Tahtsime minna live-muusika baari, aga lõpuks läksime local nurgapubisse, kus kunagi Barca-Madridi mängu vaatasime. Võtsime paar õlle ja sõitsime edasi Camdenisse, kuna seal on pubid kauem lahti. Lõpuks maandusime Belushis ehk pubis, kus oma esimestel Londoni päevadel kodutuna Wifit kasutasime ja baaritöötajale oma kurba elu kurtsime. Oh good times. Belushis oli selleks ajaks muutunud restoranist klubiks ja muusika oli igav ja vali (I still fucking hate clubs). Ja imelikul kombel suleti see 1:50 hommikul.
Sealt edasi läksime mingi vastas oleva pubi juurde, kus mingi tüüp kutsus meid enda juurde, aga meie otsustasime, et parem on öelda talle, et me tuleme, ja samal ajal pubisse sisse minna ja ära kaduda. Eestlased. Pubis andsime mingile tüübile autogramme, tantsisime erinevate eepiliste laulude järgi ja traditsiooniline joogivarastamine oli ka kavas, aga keegi peksa ei saanud seekord. Anyhow. Vahepeal tegin pilte ka. Bussis rääkisime mingi tüübiga juttu, kelle veini me lahkelt tarbisime. Tairi nillis ühe tüübi kebabi (, aga tõde oli nii kurb, et tal olid ainult friikartulid "plastic" juustuga. sad-sad story). Manor House'is läksime järgmise bussi peale ja vahepeal oli naljakas. Kodubussis avastasin mina, et mu kaameraklapp oli kadunud ja Tairi aitas seda lahkelt ja väga eriskummaliselt bussi põrandalt otsida. That's a friend. Lõpuks oli klapp mu süles ja bussi trepist oleksime ka peaaegu alla kukkunud. Kodus sõime veel külmkapi ka tühjaks. Kui nii siis nii. 
Järgmine hommik olime edukad koduperenaised ja tegime pannkooke ja muud paremat. Kadri on angel, sest ärkas oma töögraafiku mõju pärast vara üles, käis poes ja tegi hommikusööki samal ajal, kui mina ja Tairi ikka veel unedemaal olime. Nice. 
Ja sealt edasi käisin ma tööl. Eile käisid plixid shoppamas ja mina ostsin endale sünnipäevaks parfüümi ja rõõmustan iga kord, kui lahedate klienditeenindajate otsa satun. 
Aga selleks korraks ongi järjekordne eestlane Eestis tagasi ja meie jätkame oma laiskuseelu. Ma olen tapvalt väsinud täna. Nii muuseas oli meil täna EATis mingi tähtis koosolek, kus kõik Knightsbridge'i poodide ülemused-transpordiülemad-politseid olid kohal, et arutada, milline hakkab Knightsbridge välja nägema olümpia ajal. Sain nägusa officeriga flirtida, see on mu tipphetk, jess. 

Senikauaks (kuni ma rohkem nii väsinud pole) bye

Saturday, April 14, 2012

mõttetu jutt järkub sorry

Kui külalised ära olid läinud oli mul kolm vaba päeva ning siis tulevad järgmised külalised, nimelt mul tulid sugulased külla. Esimese päeva ma konkreetselt mängisin terve päeva telefoniga( most fun i've ever had). Kolmapäeval läksin sugulastele vastu ning järgmine päev liitus meiega ka Kaire. Kuna teised läksid muuseumisse ja mina läksin Kairele vastu, et siis hiljem nendega kokku saada. Aga ma eksisin jälle ära. Lõpuks jõudsin siiski tuttavasse kohta, ning Kaire mõtles et lohutab ennast ostes endale teksajaki. Õhtupoole läksime istusime Normani töö juures kus Norman meile tasuta süüa tõi. Tähendab tal oli mingi pidu olnud ja söök oli alles jäänud ja ta lihsalt tõi seda kõike meie lauda!!! Kaire väitis, et see on ta elu õnnelikum päev. Nagu eestlastele kombeks panime me paar vorsti ja võileiba ka kotti, et kaasa võtta. Järgmine päev käisime vaatamisväärsusi vaatamas ja otsisime söögikohta kuhu sööma minna. Valisime brick lane'l mingi suvaka inda koha, kus kahjuks ühegi klienti ei olnud ning kui meid lauda juhatati läks üks tüüp poest välja ning naasis viie minuti pärast, käes kilekotid söögiga, mis ta ületee poest just ostis. Kahjuks olime väga ebaviisakad ja lahkusime. Kõht oli aga mega tühi. Seega otsustasime ühed burksid teha - mina ja alar ostsime juustuburksi aga kairel oli migni kupong ja ta sai bigmaci odavamalt ja ka friikad kaasa. Kahjuks otsustasime pärast seda minna inda buffetisse ehk all you can eat. WORST IDEA EVER. Kui väheke sööud olime, taipasime et enam ei jaksa midagi liigutada. õnneks oli alar ostnud endale limited drinksi ja me saime ühte klaasi koguaeg täitmas käia!!!! kuna bussisõit on mega pikk siis otsustasime endale paar õlle teepeale võtta. Bussisõit oli tänu sellele mitukorda lõbusam. Kaire oli väheke mures et me teeme liiga kõva lärmi ja varsti visatakse meid üldse bussist välja. Seda õnneks ei juhtunud. Kodus läksime magama ja ma ei viitsi enam kirjutada. Järgmine päev läks kaire koju ja teised läksid päev hiljem koju ja siis tuli piret ka eestist tagasi. elu on ilus hallleluujaa.
mul on nüüd nii palav, et ma ei tea mida teha, tahaks peaga lumme hüpata aaaaaaaaaaaaaaa....

kui jõuan kirjutan veel paar juhtumist, kugi viimasel ajal meil vist väga palju pole toimunud ja ma ei oska kirjutada.

Madis, Steven ja Joanna on külas.

Töö juures läks väheke kauem(tegelikult ma pidin teistele isegi vastu minema, aga nad olid ise ilusti kohale saanud) ning ma põhimõtteliselt jooksin koju!! Nii vahva, ma nii ootasin neid. Õhtu mõõdus maas istudes ja rääkides ning vähemalt poole selle alkoholi ära joomisest, mis nad kaasa olid võtnud. Lõpuks suustisme siiski magama minna. Aga kuna meie Eestlased olid ju ikka veel Eesti ajas siis nemad enda aja järgi ärkasid kell 12 aga mina oma ajajärgi ärkasin kell 10 ehk waaaaay too early. Steven oli ennast öösel vstu radikat ära põletanud, Madis magad suurema diivani asemel väikese peal. Tegime ruttu kohvid ja panime riide ja hakkasime linna minema. Ja kuna buss sõidab tublisti üle tunni kesklinna siis sain natuke järgi magada....
Kui bussist maha tulime oli ilm hästi ilus. Poisid leidsid mingi traktori, millega pilti teha. Liikusime Trafalgar square'le, tegime pilti ning kadusime Madisega ära, sest tahtsime teisi ehmatada ning irnusime mingi posti taga nende segaduses nägude üle ahhaa. Edasi liikusime Picaddilly circussesse, kus tegime veel pilte ning käisime suveniiri poes, kus meid huvitasid vaid mütsid lol... Joanna sai rõõmu üledoosi kui ta M& M'si poodi sattus ning lapse näol oli naeratus kõrvuni. Siis hakkasime liikuma Big Beni poole aga kuna läksime läbi St James'si pargi siis pidime sinna oravad vaatama jääma. Avastasime ka õhe toreda aasia fotograafi, kes tund aega nartsissist pilti tegi(tegelt ma ei mäleta, kas see oli too kord, või mõni teinekord). Vaatasime siis ka Big Beni ja Westminsters abbey ära. edasi ma ei mäleta mis me tegim, kas läksime bussile või läksime jala. Igastahes me läksime korra Harrodsi juurde ja siis Normani tööjuurde. Kui Steven õlle läks ostma küsiti talt dokumenti ahhaha. Otsustasime tubega koju minna aga mina suutsin järjekordselt Mayfairis ära eksida ning lõpuks jõudsime Oxford streeti jaama, kugi pidime Green parki minema heh. Tubes ma jälle magasin. Koju jõudes läksime vist kohe magama(ma vähemalt ei mäleta küll, mida me tegime). Järgmine hommik oli äratus jälle mingi minu jaoks liiga vara. Ning kuna poisid ei saanud ennast õigeks ajaks valmis otsustasime tüdrukutega ees linna juba minna. Katriin läks tööle ning meie suundusime National Gallerysse kus nägime ära Rembrandti autoportree, van goghi tooli ja ka päevalilled, monet, gaugin ning paljud muud nimed mida ma tänu Veisalule tean!!!(HALLELUUJA) ausalt õeldes tundsin isegi väheke targana ennast. Joanna oli muuseumis natukene pätt, kuna ta tegi pilti ning käes oli tal veepudel. Mingi töötaja tuli ta juurde ning ütles et siin ei tohi pilti teha ja käskis tal veepudeli ära panna, et muidu võib ta vett maalile pritsida ahahaha. Pärast seda liikusime Katriini juurde sööma. Poisid hakkasid ka sinna poole liikuma, nimelt nemad olid läinud Natural History muuseumisse(kuhu ma pole ikka veel jõudnus!!!!!) ja science muuseumisse(kuhu ma pole ikka veel jõudnud!!!!). Sõime kõhud täis ning otsisime bussi, millega tower bridge juurde saaks. Bussi sõit oli mega naljakas - minu ja Pireti jaoks. Pireti kõrval istus mingi tüüp, kes vahepeal surma sai ja noh see oli lihtsalt naljakas. Kui toweri juures olime, puges minusse ja piretisse mingi tore aasia vaim ning me avastasime et me oskame nii hiina kui ka jaapani keelt. oh seda nalja ahahahhahaa. jalutasime mööda lõuna kallast ning ületasime jõe mõõda millenium bridge et jõuda ka st paul's cathedrali juurde, kus poisid avastasid et nad on vägeke gängsterid ja Madis leiutas uue miski asja noh käte hoiaku, mul pole õrna aimugi, naljakas oli.. Aga kuna too päev oli õues suht tuuline ja meil oli väheke külm hakkasime kodu poole liikuma. Kodus läks jälle trall lahti. Katriin läks Eesti ning meie olime hommikul kella 9ni üleval. Välja arvatud Norman, kes oli ööläbi üleval ja läks kell 12 tööle ning Steven, Joanna ja Piret kes ammu juba magama läksid. Meie läksime siis magama, kui nemad ärkasid ja läksid linna kolmekesi. Steven oli ennast jälle radika vastu ära põletanud. Kui me lõpuks ärkasime, migni kell kolme ehk. Tegime paar kohvi ja mõtlesime, et kõht on tühi. Läksime siis KFC'sse kus me sõime nagu loomad (mina sõin muidugi kõige rohkem). Nimelt algul ostsime ühe burksi ja kaks burksi einet, et friikaid jagada ja noh jah. Dein aga ei jõudnud oma burksi söödud ja ta andis poole mulle. Kui minul ja Madisel olid burksid söödud tõi dein veel meile mingi üllatus lunchi mis koosnes igast asjadest, muidugi sõime kõik ära välja arvatud oad, mis me kaasa võtsime, et Stevenile viia, kuna tal kõht kindlasti tühi. Läksime siis mingi tundmatu bussi peale ja sõitsime linna. Bussi sõit oli mega pikk ja naljakas, kuna mingi tädi otsustas bussis peeru lasta ja see järel seda varjata sellega, et ta teeb kõik aknad enda ümber lahti. Kahjuks istus ta meie kõrval. Lõpuks olime kesklinnas ja saime teistega kokku. Steven ja Joanna olid nii väsinud, et võtsid meilt võtmed ja läksid koju. Meie suundusime mingisse pubisse, kus me lahutasime oma meelt mõeldes mis kõrval lauas toimub. Nimelt oli seal kolm inimest: kaks meest ja üks naine. Ja nad nägid kõik väga ebamugavas olukorras olevat ning meie arutasime mis teema võiks olla. Hakksime koju liikuma ning Piret hakkas Eesti liikuma, muidugi olime naerukrampides, sest Piret nägi nii lühike välja, ta seljakott ja ta riietus muutis ta kuidagi kääbiku sarnaseks ja meile tegi see natuke nalja lol... Järgmine päev ärkasid Steven ja Joanna varem, et vahtkonna vahetus vaatama minna. Kuna London on nii lihtne linn ja nad tundsid seda juba peast, läksid nad kahekesi. Me jäime koju ja vaatasime terve päeva steveni arvutist filme(long ja productive day). Kahjuks oli see ka külaliste viimane päev ning õhtul läksime neid saatama, noh öösel. Kahjuks läksime liiga vara ning pidime mäkis istuma kuni see kinni pannakse. Aga õues oli mega külm ning me otsisime kohta, kus soojas olla. Oleksime peaaegu pedebaari suutnud minna aga see oli ka sulgemas. Steven otsustas et ostab ühe kohvi. Muidugi valis ta kõige odavama nimekirjas ja tellis ühe espresso. Poiss aga ei teadnud et espresso ongi väike tops musta kohvi ja ta oli väga üllatunud selle üle. Lõpuks jõudsid nad aga õnnelikult bussile ning mina ja Norman hakkasime koju liikuma, kuhu me jõudsime alles kell 4!!!!!!!!


Vabandan väga pika sissekande eest, aga mul oli igav haha

öäöääöäöäö

Alustan sealt, kus ma eelmine kord pooleli jäin!! Tegelt mul on selline väike märkmik(eelmise aasta oma, seega kuupäevad on seal kõik valed) kuhu ma kirjutan märksõnadega, mis tollel päeval juhtus. Ja kuna ma viimati postitasin siis kui me Deiniga Eesti vabariigi aastapäeva tähistamisele pidime minema, siis ma jätkan sealt... Me ei läinud Eesti vabariigi aasta päeva tähistamisele lol, vaid läksime raamatupoodi, kus me veetsime vähemalt kolm tundi, õues oli igastahes pime, kui me sealt lahkusime. Kell oli ka nii palju, et Piretil hakkas töö lõppema ja ma teadsin, et tal on järgmine päev ka vabapäev, seega sammusin sinna poole(tegelt läksin bussile, kuna mul olid kontsad jalas). Tulin Green Parki juures maha ja edasi kõndisin(see oli jube, mu jalad valutasid). Tee peal tuli mulle vastu John ning ta liitus meiega, kuna Piret oli oma töökaaslastega pubis. Pireti juurde oli vaid üks bussipeatus aga kuna mu jalad olid nii valusad, siis me võtsime bussi lol. Siis kõndisime sellest pubist mööda ja pidin pärast veel topelt kõndima. Lõpuks jõudsime kohale. Rääkisime juttu ja naerisme ja igast lollust. Tore oli. Mina tundsin end muidugi fancylt, kuna mul oli must kleit ja kontsad yaay. Lõpuks muidugi kui Piretiga oma kodukandis olime siis enam ma nii fancy ei olnud. Nimelt on meil koduteel väike park(kus ei ole väga palju puid ega pöösaid) aga metroo sõidust on alati nii suur pissi äda, et esimene puu mis pargis vastu tuleb on tavaliselt minu oma... jah see selleks. Järgmine päev läksin õnnelikult tööle, kus kõik juba teadsin, et eile olin pidune olnud. Alfredo käskis mul magama minna ning Richard oli kindel, et ta tunneb viina lõhna(minu vabanus oli, et ma jõin red bulli hommikul)... Kui töö läbi sai, olin nii väsinud, et läksin otse koju ning järgmine päev kurtis Alfredo mulle, et ta oli nii kurb, et ma goodbye eile ei õelnud.


jah see mngi jutt niisama. btw ma just lõin ennast näkku ja kuna mu küüned on hetkel suht pikad siis ma kriimustasin enda nina!!jesss

Tuesday, April 10, 2012

Hommikul (ehk siis kell 3 päeval) tekkis tuju meie blogi vanu postitusi lugeda. Oh THE FUN! Ma peaaegu, et unustasin oma esimese päeva EAT.-is ära ja nüüd oli lõbus seda uuesti lugeda. Meie reaalne olukord esimestel nädalatel ja minu majanduslik eksperiment stiilis 5-nädalat-20-poundiga. Me reaalselt arvasime, et Feras on lahe tüüp. LOL.
Üldse on see väga äge, et nüüdseks oleme Londonis juba täiesti vanad kalad. Enam ei tähenda London meie jaoks Oh-so-cool-metropoli vaid pigem kodulinna (kuigi ta on ikkagi väga lahe). Kõik inside-joke'id metroost ja siinsest värvilisest rahvast jõuavad kohale. Ja nüüdseks on täiesti võimatu siin ära eksida.
Aga jah.. kuna meil midagi huvitavat eriti rääkida ei ole (sest nüüdseks me täiesti reaalselt elame siin), siis ma panen jälle paar random bullet-pointi üles.

  • Nüüd, kui me northeast-Londonis elame, tahaks jubedalt tagasi kesklinna poole kolida. Iseenesest on Tottenham väga huvitav paik ja selliseid karaktereid naljalt kesklinnast ei leia. Samas käib ikka pinda, et kesklinna jõudmine võtab tunnikese aega (ja TOHUTULT raha)
  • Nii muuseas on Tottenham ikka väga huvitav koht. Inimesed armastavad siin oma vanu madratseid tänavale visata ja enamus hulle inimesi on väga hirmsad naised. Sellest ei tasu rääkima hakatagi, et autod tuututavad reaalselt iga naise peale (isegi kui ma kannan dresse ja juuksed on krunnis). Tairi ütles, et ükskord jäi auto isegi seisma. Creepy.
  • Tänaval on koguaeg junnid maas. Ma ei tea, miks. WHY?? Üht nurgapealset maja oli reaalselt sitaga visatud ja selle sama maja ees oli ükskord junnipall (nagu plastiliinist voolitud). Oh god, ma loodan, et te kõik sõite praegu.
  • Tottenham on nii muuseas UK üks kõige mitmekülgsemaid paiku. Siinne rahvas räägib kokku umbes 300 keelt. Ja noh, lisaks sellele on see üks suuremaid afro-aafrika-inglise-wudeva kogukondi. And we can tell.
  • Vägivald ja crime on siin väga teemas. Nii muuseas tegutseb siin türgi maffia, kes omab 90% UK heroiinimarketist. Aga mureks pole põhjust, sest neil pole väga mõtet tavainimesi rünnata. Pealegi elab siin väga palju normaalseid lastega peresid. Kuigi mina väga aru ei saa, kes tahaks oma lapsi just siin üles kasvatada.
  • Meil toimus tööl vahepeal draama. Üks inimene kaebas head office-isse ülemuste peale ja meile tuli tööle investigation. Palju draamat, aga ma väljusin asjast pooli valimata. (kuigi eks mina olin ka mitteteadlikult üks põhjustajatest).
  • Jätkuvalt ootame pidevalt endale inimesi külla! Argipäevarutiin on nii kerge tekkima ja laiskus on karm haigus. Ja kohutavalt lahe on eestlastele oma kodulinna tutvustada.
Okei, tsillibrilli, Alibis näeme!!

Shelbourne road life

Pean ka natuke oma antiblogimise tooni maha võtma ja midagi kirjutama.. et ei tekiks tunne, nagu oleks me päriselt blogi maha jätnud.

Mis siis vahepeal meie kahekuuse internetivabaduse jooksul juhtunud on. Tairi loomulikult kirjutas juba üht-teist, aga ega väga erilist ei toimu. Argipäevad on argipäevad. Vahepeal käisid meil külas Steven, Joanna ja Madis. Vahepeal käisime mina ja Katriin Eestis. Samal ajal käisid Tairi sugulased külas. Ja vahepeal tulid üheks ööks Heli ja Ivar. Ja nüüd on Tarvo ja Taavi meie perega mõneks ajaks liitunud. Viimased õhtud oleme Kuldvillakut mänginud ja poisid on lõpuks meie köögi kasutusele võtnud ja süüa teinud.

Põhilised juhtumised toimuvad ikkagi tööl (sest ma olen siiani tööloom). Minu töökollektiivist saaks megaideaalse Modern Family või The Office stiilis sarja teha. Palju geisid ja lahedaid karaktereid ühte poodi mahub? Perfect.

Mina olen nii muuseas täiesti lead barista ametis juba (aga treeningule pole veel saadetud.. kuigi ülemused tahavad mind väga baristaks). Oma kutsele vastavalt olen ma totaalselt sõltuvuses kofeiinist. Asi on nii karm, et ilma mingisuguse kofeiinita mind nii lihtsalt voodist üles ei ärata. Esimese asjana tööl kohvi, peale seda veel üks. Lõunaks üks kohvi ja ilmselt ka päeva lõpus üks kohvi. Kokku teeb see 8 espresso shoti.

Unega on mul üldse rasked ajad. Nii muuseas Eestis puhates ostsin endale ka uue nutitelefoni, mis on igas mõttes eluks väga vajalik (ehk metroos Solitaire’i mängimine on VÄGA VAJALIK). Tema suur-suur viga on aga see, et ta ei ole mu vana telefon. Nimelt olin ma harjunud oma vana Samsungi äratusega, mis koosnes eriti karmist vibrost ja maailma klassikalisemast Samsungi meloodiast. Selle asja peale ärkasin ma lausa enne äratust üles, sest biokell aimas ära, et vastav kell läheneb ja organism äratas mu üles, et ma täisunest nii vihaselt üles ei peaks ärkama. Praegune mobiilikell on küll Ballroom Blitz, aga täiesti kasutu. Kui ma ikka 2-3 tundi magada olen saanud, siis ma selle kella peale ei ärka. Loomulikult on see toonud kaasa väga palju hilinemisi. Aga noh.. mis sa teed?

Londonis on tabanud mind (ja ma arvan, et meid kõiki) tohutu laiskuse epideemia. Iga päev tööl ja kui seda pole, siis tahaks ainult kodus magada. Magada tahaks koguaeg. On täiesti loogiline, et peale joogist õhtut magan kella 5-ni päeval, et siis taas kell 10 magama minna, et kell 4 hommikul ärgata ja tööle minna. Samas vahel tuleb ette ka seda, et peale 8-tunnist tööpäeva veel 6 tundi linna peal jalutan ja pilte teen. Chinatowni satun pidevalt pilte tegema. My fave place.

Aga olgu, eks kunagi kirjutan rohkem, bye!

Wednesday, April 4, 2012

FOTOALBUM

Pireti ja Tairi käisid KFC's õgimas mmmmmm


Tairi jalad


Trafalgar square'il olev purskaev



Trafalgar square




Tairi jalad



Hyde Parkis mega ilusat ilma nautimas


Tairi ja Pireti jalad




Mingid tüübid käisid St. James's parkis ujumas(seal ei tohi ujuda)




Need samad tüübid ja London Eye taustal




Tairi wall of fame!!!!!!!1




Roosa suitsupakk!!(smoking skills)




Tairi




Üks punapäine tütarlaps nimega Kaire käis külas kunagi ( Ma ei tea miks see mingi hyperlink on praegu, ma ei oska seda eemaldada ka)



Jako avas oma poe



Joanna, Madis ja Piret istuvad pubis




Pireti uus soeng ja Tairi vaimustuses olemas



Pireti uus soeng ja Tairi




Pireti uus soeng



Madis naudib juuksuris olemist




Norman magab kell 7 hommikul




Milani ja Arsenali mäng 4:0



Tairi ja Pireti õhtusöök!!!!!!!!11111111111



Ametlik kiri agentuurile Pireti poolt



Piret ja Katriin Tairi toas



Norman magab oma toas



Piret ja Tairi poseerivad Normani postriga



Piret ja Tairi poseerivad Normani postriga 2



Esimene lumi!!! Tüdrukud on õnnelikud


Tüdrukud poseerimas lumega mis tuli vaid kaheks päevaks maha



Piret kaetud lumega. Ootasibe tüdrukutega bussi kaks tundi, kuna liiklus oli lumetõttu häiritud ja metroo ei sõitnud. Loogika puudub


Lumine



Piret bussipeatuses



Meelas Piret




Piret kükitamas lumes




Vaade Tairi aknast



Heldena ema avas poe(saame allahindlust)



Tairi käis Eestis kunagi (kiisu poseerib)







Tairi käis Eestis kunagi 3 (rongis)



Tairi käis Eestis kunagi 4 ( rongis2)




Tairi käis Eestis kunagi 5 (Hendriku juures)



Tairi käis Eestis kunagi 5 (Wifi on nunnu)



Tairi käis Eestis kunagi 6 ( mul ei ole sõnu)




Tairi käis Eestis kunagi 7 (Sandra on vampiir)



Tairi käis Eestis kunagi 8(Heldena)




Tairi käis Eestis kunagi 9 (Heldena2)




Kunagi Portobello Roadil - kõik magavad ja tuba on sassis



Dein vaatab filmi



Piret magab(zeebra)



Mallor magab ( leopard)



Mallor käis kunagi külas




Kunagine elu Portobello Roadil