Shelbourne road life

Pean ka natuke oma antiblogimise tooni maha võtma ja midagi kirjutama.. et ei tekiks tunne, nagu oleks me päriselt blogi maha jätnud.

Mis siis vahepeal meie kahekuuse internetivabaduse jooksul juhtunud on. Tairi loomulikult kirjutas juba üht-teist, aga ega väga erilist ei toimu. Argipäevad on argipäevad. Vahepeal käisid meil külas Steven, Joanna ja Madis. Vahepeal käisime mina ja Katriin Eestis. Samal ajal käisid Tairi sugulased külas. Ja vahepeal tulid üheks ööks Heli ja Ivar. Ja nüüd on Tarvo ja Taavi meie perega mõneks ajaks liitunud. Viimased õhtud oleme Kuldvillakut mänginud ja poisid on lõpuks meie köögi kasutusele võtnud ja süüa teinud.

Põhilised juhtumised toimuvad ikkagi tööl (sest ma olen siiani tööloom). Minu töökollektiivist saaks megaideaalse Modern Family või The Office stiilis sarja teha. Palju geisid ja lahedaid karaktereid ühte poodi mahub? Perfect.

Mina olen nii muuseas täiesti lead barista ametis juba (aga treeningule pole veel saadetud.. kuigi ülemused tahavad mind väga baristaks). Oma kutsele vastavalt olen ma totaalselt sõltuvuses kofeiinist. Asi on nii karm, et ilma mingisuguse kofeiinita mind nii lihtsalt voodist üles ei ärata. Esimese asjana tööl kohvi, peale seda veel üks. Lõunaks üks kohvi ja ilmselt ka päeva lõpus üks kohvi. Kokku teeb see 8 espresso shoti.

Unega on mul üldse rasked ajad. Nii muuseas Eestis puhates ostsin endale ka uue nutitelefoni, mis on igas mõttes eluks väga vajalik (ehk metroos Solitaire’i mängimine on VÄGA VAJALIK). Tema suur-suur viga on aga see, et ta ei ole mu vana telefon. Nimelt olin ma harjunud oma vana Samsungi äratusega, mis koosnes eriti karmist vibrost ja maailma klassikalisemast Samsungi meloodiast. Selle asja peale ärkasin ma lausa enne äratust üles, sest biokell aimas ära, et vastav kell läheneb ja organism äratas mu üles, et ma täisunest nii vihaselt üles ei peaks ärkama. Praegune mobiilikell on küll Ballroom Blitz, aga täiesti kasutu. Kui ma ikka 2-3 tundi magada olen saanud, siis ma selle kella peale ei ärka. Loomulikult on see toonud kaasa väga palju hilinemisi. Aga noh.. mis sa teed?

Londonis on tabanud mind (ja ma arvan, et meid kõiki) tohutu laiskuse epideemia. Iga päev tööl ja kui seda pole, siis tahaks ainult kodus magada. Magada tahaks koguaeg. On täiesti loogiline, et peale joogist õhtut magan kella 5-ni päeval, et siis taas kell 10 magama minna, et kell 4 hommikul ärgata ja tööle minna. Samas vahel tuleb ette ka seda, et peale 8-tunnist tööpäeva veel 6 tundi linna peal jalutan ja pilte teen. Chinatowni satun pidevalt pilte tegema. My fave place.

Aga olgu, eks kunagi kirjutan rohkem, bye!