Igal juhul.. 20. aprillil käisin Jesusi ja Lucaga pubis joomas. Peale tööd ütles Jesus, et Luca kutsus ta endaga pubisse ja ta kartis, et Luca tahab rääkida "we-need-to-talk"-stiilis tõsist juttu töösuhetest. Seega ta kutsus ta minu ka kaasa, et elektrit õhus vähendada. Kokkuvõttes käisingi gei ja lesbiga pubis joomas. Fun was had. Õhtul küsis Tairi my Oyster cardi, et minna "Katriinile tööle vastu, et süüa tuua", mis oli juba Captain Obvious. (Ma muide vihkan uut Bloggerit, minimalistlik stiil on .. liiga minimalistlik.) Natuke tšillisin arvutis, panin Reservoir Dogsi mängima, et samal ajal magama jääda ja huvitava dialoogiga unenägu näha. Reaalsus oli aga see, et arenenud dialoogi ja funky muusika asemel nägin hoopis seda, kuidas ma elasin suures grupis ja meie mentor-isa sai südamerabanduse ja suri, sest ta tarbis liiga palju chai lattet. NEIN NEIN NEIN! Igal juhul pool tundi enne keskööd ärkasin Ali I kõne peale üles, kes helistas mulle pool tundi enne sünnipäeva, sest vanusega jõuavad asjad hilja kohale. Selge. Keskööl helistas Heldena, kes tekitas suurima faili oma küsimusega:"Kas olid üllatunud ka, kui Kadrit nägid?". Loomulikult polnud teised veel koju jõudnud ja ma olin lihtsalt confused. Heldena loomulikult "mängis hästi välja" oma vabandusega, et ta oli just ärganud. FAIL, HELDENA, FAIL :D Aga sellegi poolest olin ma õnnelik, kui gang koju jõudis ja sünnipäevalauluga tuppa sadas ja Kadri välja ilmus. Peale selle sain oma elu vajalikuma kingi - flöödi. My life is now complete :D Tegime mõned veinid ja tiramisud ja läksime unne.
Hommikul tööle minnes sain kolleegidelt-sõpradelt kommikarbi ja nad isegi laulsid mulle, kuigi nad teavad, et ma vihkan awkward seisan-niisama-ja-üritan-lauljatele-võrdselt-otsa-vaadata hetki. Aga üldiselt oli tööl ikka väga crap päev. Kõik läks valesti ja kliendid käisid pinda ja loomulikult olen ma maailma kõige käpardlikum inimene. Olga nõustub. (Seriously, üks kord pesin põrandat ja ajasin halogeenpirni (selle torukujulise) ümber. See purunes miljoniks killuks ja ma reaalselt pühkisin killud välgukiirusel ära, et minu kohmakuskuulsus ei suureneks.) Õhtupoole tulid Kadri ja Tairi külla, söögid tehti sünna puhul välja. Einestasime veidike Eatis ja peale seda läksime "linna peale laiama" ehk siis.. külastasime Primarki. See pole tegelikult eriti oluline fakt, aga ma pean alati ära mainima, kui väga eestlased Primarki armastavad. Peale minishoppingut läksime Queenswaysse, et näidata Kadrile oma kunagine epic elamiskoht ära (kuigi reaalsus oli selles, et kuidagi peab ju tõestama, et me pole terve aja urkas elanud). Tahtsime minna live-muusika baari, aga lõpuks läksime local nurgapubisse, kus kunagi Barca-Madridi mängu vaatasime. Võtsime paar õlle ja sõitsime edasi Camdenisse, kuna seal on pubid kauem lahti. Lõpuks maandusime Belushis ehk pubis, kus oma esimestel Londoni päevadel kodutuna Wifit kasutasime ja baaritöötajale oma kurba elu kurtsime. Oh good times. Belushis oli selleks ajaks muutunud restoranist klubiks ja muusika oli igav ja vali (I still fucking hate clubs). Ja imelikul kombel suleti see 1:50 hommikul.
Sealt edasi läksime mingi vastas oleva pubi juurde, kus mingi tüüp kutsus meid enda juurde, aga meie otsustasime, et parem on öelda talle, et me tuleme, ja samal ajal pubisse sisse minna ja ära kaduda. Eestlased. Pubis andsime mingile tüübile autogramme, tantsisime erinevate eepiliste laulude järgi ja traditsiooniline joogivarastamine oli ka kavas, aga keegi peksa ei saanud seekord. Anyhow. Vahepeal tegin pilte ka. Bussis rääkisime mingi tüübiga juttu, kelle veini me lahkelt tarbisime. Tairi nillis ühe tüübi kebabi (, aga tõde oli nii kurb, et tal olid ainult friikartulid "plastic" juustuga. sad-sad story). Manor House'is läksime järgmise bussi peale ja vahepeal oli naljakas. Kodubussis avastasin mina, et mu kaameraklapp oli kadunud ja Tairi aitas seda lahkelt ja väga eriskummaliselt bussi põrandalt otsida. That's a friend. Lõpuks oli klapp mu süles ja bussi trepist oleksime ka peaaegu alla kukkunud. Kodus sõime veel külmkapi ka tühjaks. Kui nii siis nii.
Sealt edasi läksime mingi vastas oleva pubi juurde, kus mingi tüüp kutsus meid enda juurde, aga meie otsustasime, et parem on öelda talle, et me tuleme, ja samal ajal pubisse sisse minna ja ära kaduda. Eestlased. Pubis andsime mingile tüübile autogramme, tantsisime erinevate eepiliste laulude järgi ja traditsiooniline joogivarastamine oli ka kavas, aga keegi peksa ei saanud seekord. Anyhow. Vahepeal tegin pilte ka. Bussis rääkisime mingi tüübiga juttu, kelle veini me lahkelt tarbisime. Tairi nillis ühe tüübi kebabi (, aga tõde oli nii kurb, et tal olid ainult friikartulid "plastic" juustuga. sad-sad story). Manor House'is läksime järgmise bussi peale ja vahepeal oli naljakas. Kodubussis avastasin mina, et mu kaameraklapp oli kadunud ja Tairi aitas seda lahkelt ja väga eriskummaliselt bussi põrandalt otsida. That's a friend. Lõpuks oli klapp mu süles ja bussi trepist oleksime ka peaaegu alla kukkunud. Kodus sõime veel külmkapi ka tühjaks. Kui nii siis nii.
Järgmine hommik olime edukad koduperenaised ja tegime pannkooke ja muud paremat. Kadri on angel, sest ärkas oma töögraafiku mõju pärast vara üles, käis poes ja tegi hommikusööki samal ajal, kui mina ja Tairi ikka veel unedemaal olime. Nice.
Ja sealt edasi käisin ma tööl. Eile käisid plixid shoppamas ja mina ostsin endale sünnipäevaks parfüümi ja rõõmustan iga kord, kui lahedate klienditeenindajate otsa satun.
Aga selleks korraks ongi järjekordne eestlane Eestis tagasi ja meie jätkame oma laiskuseelu. Ma olen tapvalt väsinud täna. Nii muuseas oli meil täna EATis mingi tähtis koosolek, kus kõik Knightsbridge'i poodide ülemused-transpordiülemad-politseid olid kohal, et arutada, milline hakkab Knightsbridge välja nägema olümpia ajal. Sain nägusa officeriga flirtida, see on mu tipphetk, jess.
Senikauaks (kuni ma rohkem nii väsinud pole) bye
No comments:
Post a Comment