Vahepealne postitus, sest nüüd võib kergelt hingata

Vahepeal on juhtunud see, et minu arvuti on omadega üsna ausalt perses. Juba Queenswayl elades sain ma kuskilt külge Ramnit viiruse, mis mu .exe failid järjest ära nakatas ja kuna ma olen laisk ja ignoreeriv, siis ma muidugi sellega midagi erilist ette ei võtnud. Ali T-lt küsisin ja ta ütles, et pean uue operatsioonisüsteemi nii kui nii peale panema. Ehk siis kullakallis Format C on jälle liikvel. Nüüd umbes 2 päeva tagasi sain lambist internetis surfates külge mingi eriti karmi viiruse, mis teeskles, et mu arvuti kõvaketas on kahjustatud ja peitis ära kõik start-menüü ja my computersi valikud. Tegelt on kõik olemas, aga lihtsalt.. arvuti on väga nukrake. Dein tegi mu arvutiga mingit magicut, seega internetis saan veel käia, aga format on kindlasti ees ootamas. Ilmselt tuli Torrenti kaudu, sest ma tõmbasin East of Edeni (James Dean.. cmon) ja kahtlastel lehtedel ei käinud. Igal juhul damage is done. Aga arvuti on kakas omadega ja ma ei saa enne tegutseda, kui Tairikas tuleb mingit sorti andmekandmisvahendiga Londonisse ja mu arvuti tähtsad dokumendid päästab.

Nii muuseas olen ma nüüd graduated ja täieõiguslik Customer Host. Palk tõusis ka 42 penni (kõva raha küll..), aga parem uudis on see, et veebruarist lähen üsna kindlalt lead barista treeningule ja olen üks kõva baristamutt siis. Huvitav, et mu 9. klassi unistus täitus :D

Mida veel. Eile käisin vaatamas järjekordset kodu, kuna me polnud kindlad, kas saame Tottenhami elama minna või mitte. Igal juhul oli Katriin mingi korteri vaatamise kokku leppinud, kuhu mina siis hommikul kell 11 üksi läksin (sest Dein ja Norman olid pohmellis). Naabrus oli üsna normaalne, aga kohale minnes oli maja täis India mehi, kes olid ka korterit vaatamas. Kui ma korteri üle vaatasin, kuulsin pealt, kuidas kinnisvaramaakler ütles indialastele, et ta ei soovita seda korterit neile (what). Maakler peaks ikkagi vastupidine olema. Korter ise oli külm ja kõle ja ikka üsna urgas (kuigi minu arust on päris paljud korterid siin suht urkad). Tüüpide jutust kuulsin ka veel "You have bedbugs here", mis tähendas, et okei.. see korter jääb võtmata. Kui India tüübid ära läksid pööras maakler meie poole (mina + 2 india tüüpi veel) ja ütles:"Thank you for coming and that will be the last time I'm showing this flat." Nii on. Läksin koju magama.

Täna käisime Deini ja Katriiniga taaskord Tottenhamis ja saime landlordi Marcusega kokku. Ühesõnaga me meeldisime talle (hoolimata selles, et ta tavaliselt võtab ainult kolmekümnendates elanikke), sest tundusime rahulikud ja hoolikad. Landlord tundus igal juhul väga mõistlik ja rahulik inimene, kellega saab üsna korralikult kokkuleppele. Tore-tore. Ja kõige parem osa ongi see, et reeedel kolimegi Tottenham Hale'i, mis asub küll kõvasti kaugemal praegusest Portobello roadist, aga meie korter on uus ja puhas ja ilus. Kõige parem on muidugi see, et me ei pea korterit enam jagama lärmakate hispaanlaste ja itaallastega, kellel nii muuseas tulevad külla bangladeshi boyfriendid. Õghhh. Eesti kultuur all the way igal juhul. Ja siis on asi taaskord rahulik ja me saame keskenduda millelegi muule kui ainult neljakesi ühes toas elamisele ja kodu otsimisele. Thank god it's over. Samas olen ma juba vägagi harjunud neljakesi ühes toas elamisega ja see ei häiri mind enam sugugi nii palju. Ilmselt ma vist ei vaja nii palju privaatsust kui ma algselt arvasin. Pealegi saame me pidevalt filme vaadata ja õhtuti on naerukrambid garanteeritud.

Selge siis, have a good day!

ma olen eestis nii palju söönud et ma suren vist ära. ma tõusen igapäev toidupohmakaga üles siis olen mingi kella kaheksani söömata ja siis vingun et kõht on tühi ja ss söön jälle liiiga palju ja siis on nii sitt olla. TÄIEGA COOOL

Vahepeal jällle väike postitus!
Oleme nüüd nädala Portobello roadil elanud, kuigi enamus aega on täitunud kodus olemise ja töötamisega. Oleme pingsalt ja mitte nii pingsalt kodu otsinud.
Neljapäeval tegime isegi midagi oma kodu otsimiseks ja käisime Deiniga Finsbury Parkis korterit vaatamas. Loomulikult olime šokeeritud, kui ghetto see koht oli ja kui palju erineva värviga creepysid tüüpe seal oli. (not being racist but u know.. ) Mingi suvaline black tüüp nägi välja nagu ta armastaks crystal methi ja tahaks meid ära röövida. Aga sellegi poolest läksime oma korterit vaatama. Agenti oodates tuli migni vanatädi kõrvaluksest välja ja küsis, kas nad on üle tee naabrit näinud. Wat..?
Igal juhul korter oli äsja remonditud, ilus, vaibaga kaetud ja muidu tore, aga lõpuks tuli välja, et nad ei taha 5 inimest sinna elama ja kokkuvõttes oleks ta väga kalliks läinud.

Mida veel.. Portobello road on üks lahedamaid kohti, kus ma käinud olen. Tänav juba ise on täis värvilisi maju ja pisikesi antiigipoode ja loomulikult ägedaid riidepoode. Peale selle on seal ka market, kus inimesed müüvad igast asju. Argipäeviti on tänavad täis hipstereid (neid on siin MEGAPALJU) ja muidu ägedaid inimesi. Ja ma ei hakka isegi mainima seda, et George Orwell elas siin, seega on tänava epicmeeter veel kõrgem. Ja see ei ole veel kõik.. ma nägin siin esimest korda Londonis kassi. Ühel vihmasel hommikul tuli ta mulle vastu ja oli sama šokeeritud minu nägemisest kui mina olin tema nägemisest. It was magical.
Meie muidugi elame ilmselt kõige ghettomas majas sellel tänaval, mis on nonetheless ilus ja tore. Lihtsalt koju minnes võib näha local lapsgänge kossuplatsil mängimas või ka kohalikku natuke vanemat poistegängi suitsetama minemas. Seriously.. kui siin elamine nii kallis ei oleks, jääks igavesti. Nii muuseas eile koju tulles kõndisin ka kuulsa Notting Hilli läbi koos "salajaste minimaailma aedadega", mis samanimelisest filmist nii kuulsad on (ja erinevalt filmist vääga karmilt privaatsed on. Aeda sisse põhimõtteliselt ei näe ja kui vaja, on nad isegi okastraadi peale pannud.)
Ka mina olen nüüd hommikuti harrastanud meeldivat bussiga tööl käimist. Jala tööle on 4 ja midagi peale kilomeetrit, seega hommikul jala tööle minna ei viitsi. Loomulikult tähendab see ka seda, et muidu nii kuradi kallis ühistransport ei pruugi siin Londonis ka alati funktsioneerida. Üks tarkus teile, kes te edaspidi kunagi vb Londonis elate: Kell 8 hommikul bussi peale saamine võib võtta kuni tund aega, sest bussid on kõik inimesi täis ja bussijuhid ei viitsi isegi peatuda, sest see on lootusetu. Nii juhtus ka mul ühel päeval, kui ma pidin minema tööle Duke of Yorki tänavale EAT.i sest meie Bropmton Roadi pood laenab töötajaid teistesse poodidesse. Igal juhul sel samal päeval varusin reeglina tund aega endale aega, et ilusasti Brompton roadi poest läbi hüpata, jalatsid võtta ja siis Piccadillysse tööle minna. Aga loomulikult läks kõik halvemini. Busse ei ilmunud 15 minutit ja kui neid lõpuks ilmus, ei lasknud nad inimesi peale. Seega kõndisin mingi kilomeetri niisama, kuni lõpuks bussile sain. Joostes läksin oma poodi, krabasin jalatsid ja võtsin uue bussi. Kokkuvõttes jäin umbes 3 minutit hiljaks, aga loomulikult Duke of Yorki manager didn't give a fuck ja everything went better than expected.

Duke of Yorkiga jätkates. Igal juhul on meil Brompton roadi EATis selline lugu, et jõuludeks võeti palju uusi inimesi juurde (kokku 3 tegelikult), sest jube busy oli. Jaanuaris aga on asi kardinaalselt teine ja rahvast ei käi meil pea üldse (välja arvatud muidugi regulaarsed kliendid, kes lõunat meilt ostavad ja mõned niisama turistid, kes siia satuvad). Meie area manager palus kõigi tunde maha lõigata ehk kui jõuludel töötasin ma umbes 50 tundi, siis nüüd keskmiselt 30 tundi, mis on ilmselgelt liiga vähe. Ja kuna mu manager ei taha kedagi poest ära saata, siis ta niisama laenab inimesi erinevatesse poodidesse, kus abikäsi vahel vaja läheb. Seega käisingi ma Duke of Yorki poes, mis oli ilgelt armas pood. Kokku on seal üldse mingi 3 lauda ja terve pood on imepisike. Team koosneb ka 6-st inimesest (kontrastiks ütlen, et meie Brompton roadi poes töötab 20 inimest). Loomulikult ma ühte poissi juba sealt poest teadsin, sest ta käis meie poes kunagi külas ja rääkis ööd ja päevad ära. Cool guy.Üldse oli team väga chillax ja nagu väike perekond. Ka Brompton on perekond, aga natuke rohkem stressis. Lahe. Tegin ühe mexican girliga baguette ja õpetasin talle eesti sõnu ("hardest language ever"). Hiljem teenindasin kliente ja nii muuseas nende hulgas ka Stephen Fryd (ma loodan, et vähemalt keegi Eestis teab, kellega tegu). Minu esimene kuulus klient :D
Duke of Yorki pood on nagu piece of cake. Nende "busy" tähendab seda, et umbes 6 inimest on poes (Brompton roadis on järjekord uksest välja ja see on busy). Baguette'ide tegemisega pole ka kiiret ja köögi koristamine võtab tunnikese. Ilmselt töötan seal järgmine nädal veel, seega win. Nii muuseas on barista mu hingesugulane: suur ja paks mehhiko naine, kes näeb välja nagu vene naine ja harrastab tööl magamist (see viimane on minusse).

TERRORE!

Elukoha saaga jätkub!

Täna käisime Normaniga oma uut elukohta üle kaemas. Loomulikult jäime agentuuri pool tundi hiljaks, aga sellegipoolest saime tüübiga kokku. Siis tuli välja, et me ei peagi Camdenisse kolima, vaid hoopis ühte korterisse Portobello Roadil (!). Saime teist korda oma Londonis elamise jooksul autoga sõita.
Selles uues korteris elame nüüd 2 nädalat, kui tahame, saame kauem olla. Kui ei taha, ei pea kauem olema. Pluss oli see, et seal oli SÖÖGILAUD!! Reaalselt.. meil ei ole siin kodus laudu ja me ei saa inimlikult laua taga süüa. Suht normaalne koht oli, natuke koristama peaks ilmselt, aga arvatavasti me unustame sellise asja peale 2 päeva ära. Nii on.

Peale seda läksime Normaniga kohvreid ostma, sest ilmselgelt nende 3 kuu jooksul oleme me nii palju asju ostnud, et ühe kohvriga enam kuhugi ei koli. Peale esimest turistipoodi läks Norman koju, et pakkima hakata ja ma jäin turistikasse kohvreid vaatama. Nii muuseas on kõik suveniiripoed kohvreid täis (, mis on väga loogiline tegelikult). Turistipoe müüja ütles meile, et nii muuseas on allkorrusel ka natuke kohvreid. Reaalsus oli aga see, et terve alumine korrus oli täidetud kohvritega. See koht meenutas Mehhiko narkoladu.. ainult et narko asemel olid kohvrid. Ega pikalt mõtlema ei pidanud, valisin meelepärase kohvri välja. India inimestele kohaselt sain ikka allahindlust ka ja ostsin suure kohvri 25 poundiga ära. Normaalne.
Koju jõudes pakkisin kõik asjad kiirelt ära ja lebotasin voodis kui lambist tuli korterisse mingi vend agentuurist ja ütles, et ta viib meie narivoodi (ehk siis minu ja Tairi voodi) ära. Minu küsimusele "kus me siis magame?" ütles tüüp, et ta ei tea ja peab voodi ära viima tänaseks. Fine, ma olen liiga laisk, et õiendada. Aga fakt on see, et meid on kolm ja voodeid on .. 1. Aga õnneks mu flatmate'id Alex ja Eduardo tulid mulle kaasa tundma. Toredad vahemerelased!

Aga tore on see, et homme lähen ma oma vanast kodust tööle ja töölt tulles lähen juba oma uude koju. Kui ma muidugi oma kolleegidega jooma ei jää..

Aga selge siis, eks uues kodus blogime veel. Vaadake varsti Facebookist pilte

Kunagi EATis proovipäeval käies kirjutasin, et ülemus kutsus mind juba proovipäeval mitme erineva nimega. Minu nimevariandid on natuke arenenud, siin siis need:

• Piret (obviously, eks. Aga seda ei juhtu väga tihti)
  
• PIRETÀ ( capslockiga ehk karjudes)
• Pirate
• Miss Pirate
• Pire-e-ta (itaalia aktsendiga)
  
• Pirat
• Miss Estonia
• Miss Sweden (sest ma pidavad rootslane välja nägema)
• Swedish Girl
  
• Rebecca
• Silvia
• Blond (mitte et ma loll olen.. vaid mul ongi tööl kõige heledamad juuksed)
  
• Lion (juuksevärvi pärast taaskord)
  
• Professional Cleaner
• Messy Barista
• Sweetie
• Milady

Aga et siin üldist juttu ka rääkida, siis ME KOLIME ÄRA!!

Täna käis Norman agentuuris lepingut uuendamas ja sai teada, et meie ja Stefano kõrvaltoast peame ära kolima, kuna korteris ei tohi nii palju inimesi elada (English Laws.. dunno). Seega.. me läheme kaheks nädalaks kuhugi Camdeni urkasse elama kuni leiame endale uue elamise. Seega.. Goodbye Queensway! Ma juba igatsen seda kohta. Enne kolimist peaksime tegema ikkagi ühe korraliku pildimaterjali, et teil vähemalt aimu oleks, kus me elame. Aga jah.. ka mina peaksin kunagi varsti oma kaamera kätte saama. Jõulukingiks ostsin endale kaamera, toreda ja ilusa :)

Random fact: Minu kodust tööle on 2,6 km, kui ma kõnnin läbi pargi ehk siis kui õues on valge. Kuna ma enamasti aga lähen tööle kell 5:30 hommikul või tulen töölt kella 20 paiku, siis läbi pargi minna ei saa. Sel juhul on tööle 3,4 km. SO HARDCORE.

Üks klient ütles mulle, et ta armastab mind ja käib iga päev EATis. Stalkermeeter +1

found it

pretty sure et see on love actually tänav kus juliet ja peter elasid ja mark uksetaha oma kaardikestega tuli!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

First World Problems

Räme šokolaadiisu on, aga kõik poed on kinni. For real, ma olen nõus kõigist oma sõltuvustest loobuma, aga šokolaadist never ever. Oh dear, peab vist magama minema, et enam kannatama ei peaks :D

Awesome

Käisin UK suurima ekraaniga IMAX kinos Misson Impossible-i vaatamas ja nägin enne seda ka 10 minutit filmist The Dark Knight Rises. Faking epic oli! Can't wait to see the whole film :P

MEISTER FOTOGRAAF TAIRI OMA MEISTER TELEFONIKAAMERAGA megapixxel

Ta ausalt ka jäi niimoodi magama. Hetkeks kindlasti. Sest enne seda ta ütles, et haha mõtle kui naljakas oleks kui ma niimoodi magama jääks. Täiesti kindlalt mingi hetke ta magasiki nii, sest ta oli seal vähemalt pool tundi.

MU UUS MÜTS JA SALL( enam ei ole tegelt uued:D)

Tuli välja, et Normani voodi on lihtsalt maagiliste võimetega ja inimesed lihtsalt vajuvadki seal lampi nokki.

Norman istub liiga palju arvutis ja kinkisime jõuludeks talle okulaarid.

Minu pakkimis level: MEGAMASTER

Meie sassis laud

Meie sassis laud vol2

Keerasin võtme ükspäev kõveraks

Minu õmblemis level: MASTER

Mu kõver võti vol2

JUUSTUBURXXXXXXXX

meie prügikotid toanurgas, mida Norman igapäev välja viskab aga imekombel tekivad need kohe tagasi.

oh baby baby its a wild world

Hommikul ärkasin üles ja olin mega excited, sest ees seisis aastavahetus!!! Alguses olin tööl nagu idikas ja kilkasin, et nii ootan õhtut. Kahjuks suutis see kõik muutuda. Päev kujunes kohutavaks ja kõik hakkas järjest valesti minema. Kui lõpuks tundus,
et kõik on läbi ja ma võin lõpuks koju minna, tuli välja, et ma ikkai ei või ning tagajärg oli see, et ma suutsin tülitseda office's ühe tüdrukuga ja hiljem viiendal korrusel ka ühe raseda naisega.
Ma tõesti olin endast nii väljas, et kui Danuta küsus mis viga - hakkasin ma nutma. Muidugi hakkasin ma kohe ka naerma, et mille kuradi pärast ma nutan :D. Sõme Danutaga õhtust ning soovisime kõigile head uut aastat ja et see ya next year. Õhtu algas sellega, et Katriin, Dein ja Mihkel tulid meile ning hakkasime siit nö keska poole liikuma. Tee peal laulsime tüdrukutega eestikaid!!! JEEEE. Kuna me läksime mu hotellist mööda, pidin ma korraks sisse hüppama ja vaatama kes securitys tööl on. Kuna mul suure ukse võtit ei ole ja kui sisse tahan saada, pean helistama. Aga ma vihkan seda helistamist ning selleasemel ma hoopis koputasin aknale, ahhaha. Aga see toimis, Richard tuli mega segaduses näoga mulle vastu, et kes see siin laamendab!!! Ja tuligi välja, et John ja Richard on night shiftis ja ma sain neile head uut aastat soovida. John aga ei olnud seal ning me helistasime ning ta lubas kahe minuti pärast seal olla. Eestlased aga tahtsid juba liikum hakata ning ma ütlesin, et tulen neile järgi. Kahjuks jäin tööle umbes tunnikeseks, kuna seal oli jälle kõik nii naljakas ja nagu ikka oli security ruumis krõpse ja muud head, mida pidi söö

ma. Lahkudes lubasin poistele, et hüppan hiljem veel läbi, kui koju liigun.
Hakkasin siis kusagile poole liikuma aga rahvast oli nii palju, et kusagile ei saanud ligi. Iga nurgapeal seisis politseinik, kellelt ma küsisin, kas kusagilt saab veel läbi, et ma saak

s Big Beni juurde, mille peale nad vastasid, et ilmselt mitte, aga sa võid ringi vaadata ehk kusagil saad. Nii ma siis tiirutasin lootes, et keskööl leian ikka oma eesti sõbrad üles. Kahjuks mitte. Minu uusaasta tuli siis nii, et mingi puutagant rahvamassi sees nägin väheke ilutulestikku ja rääkis telefoniga, nagu ikka. Lõpuks avati väravad ja inimesed jooksid igasuunas. Õnneks leidsin teised üsna kiiresti üles ning sain ka neile head uut aastat soovida. Avasime siis ka ühe shampuse mis Piretil kotis oli ja liikusime St Paul'si poole kus pidime Mihkli sõpradega kokku saama. Teekond sinna oli nagu mingi paraad. Kogu London oli paksult inimesi täis, kõikjal oli muusika, inimesed tegid pilti(vabandan väga inimeste ees, kelle pildid me ära rikkusime oma toredate photobombidega) kõik soovisid kõigile head uut aastat ja pidutseti täiega, kogu tänavl oli paksult prügi täis. Mingi hetk küsisime politseinikelt jälle igakjuhuks teed, et kas ikka liigume õiget teed pidi ning lõpetuseks laususin mina happy new yeari asemel muidugi MERRY CHRISTMAS.

See mis edasi juhtus, on minujaoks juba vaikselt udune. Vabandan väga kui mu jutt v

õib kedagi shokeerida, aga ma või vabanduseks tuua, et ma olin lihtsalt väsinud! Mingi hetk lahkus Piret meie seltsist, kuna pidi järgmine päev tööle minema. Selleks ajaks olime kokku saanud juba Mihkli sõpradega, mingi tüüp mingi tüüp mingi tüdruk ja mingi brasiilia piff, kes arvatavasti oli mees. Seltskond käis poes ja ostis paar veini ning jõid neid tänavapeal, mina aga olin nii vässu, et istusin äärekivil ja tukkusin väheke, sest ma olin väsinud. Mingi hetk suutsin jälle oma telefoni avastada ja selle otsas rääkida kõikide võimalike inimestega. Ja ma võin ausalt õelda, et mina ei tea kuidas me sinna jõudisme, kus me olime, aga poisid mulle rääkisid, et seal ma olin ja magasin laua ääres, sest ma olin väsinud. Lõpuks olin ma nii väsinud, et ma läksin vetsu magama, kuna seal on vaiksem. Mingi hetk tulid teised mind sinna otsima, aga nad ei leidnu

d mind ning arvasid, et ehk läksin koju vms.
Mina aga ärkasin sellepeale, et keegi äratas mu üles ja ütles et nad on suletud ja

helista oma sõpradele ja otsi nad üles. Koperdasin siis seal välja ja mõtlesin, et kus ma olen. Tegelt ma teadsin kus ma olin, sest ma teadsin, et me pidime sinna minema ja ma olin seal enne isegi käinud. Aga siiski ma nii hästi seda kanti ei tundnud. Leidsin metroo jaama, aga see oli suletud. Ühtegi bussi ma ka ei näinud ning ma mõtlesin, et vahet ei ole võtan takso. Panin käe püsti ja kohe peatus üks auto. Istusin sisse ja ütlesin et ta mind Queensway Stationisse viiks, aga ta ei teadnud kus see on, ma ütlesin et mul on mu postiindeks peas aga ta ütles et see ei loe. Kuna ma ei olnud see hetk eriti terav pliiats, sest ma olin väsinud, ei mõelnud ma sellepeale, et järgmine takso võtta, kes ehk teaks kus ma elan. Sellepeale küsisn, et kas ta teab ku

s mu hotell on ning ta viis mu hoopis sinna. Ma olen päris kindel et see ei olnud takso, aga midagi hullu vähemalt ei juhtud ja ma sain vähemalt tööle. Selleks ajaks oli kell kuus hommikul ning mina läksin jälle tööle ja üllatasin Johni ja Richardit, kes ei uskunud, et ma tagasi tulen aga ma ütlesin, et ma ju lubasin. Tegelt lihtsalt takso ei teadnud, kus ma elan. Poistele tegi mu kurb uus aasta niipalju nalja, et nad peaaegu jälle nutsid. Aa ja terve see aeg kui ma vetsus ärkasin ja tööle jõudsin oli mu selja külge mingi kollane õhupall seotud, mis ma kujutan ette käis mulle närvidele sama palju kui nöör mis on kassi või koera saba külge seotud, kuna ma ei saanud seda kätte ja see käis mulle jube pinda, sest see jälitas mind. Tööl võtsid posid selle lõpuks mu küljest ära ning kirjutasid selle peale Miss Trouble, sest see on nende jaoks mu nimi, kuna ma lõhun alati kõik ära ja suudan alati pahandsutsse sattuda. Mängisime siis õhupalliga ja saime jälle naerukrampe. Siis ütles John, et ta peab väheke tööd tegema. Seejärel stalkisime inimesi kaameratest, mis on meil hotellis kõikjal. Richadrd pidi kaheksandale korrusele minema ning me stalkisime teda terve tee sinna, muidugi oli ta sellest teadlik, et me raudselt jälgime teda ja ta tegi meile ka väheke nalja. Siis ristisid nad mu uuesk bossiks ja ma sain neid seal väheke kamandada. Lõpuks pidin ma vagusi nurgas istuma, kuna kõik hakkasid tööle ilmuma ja security ruumis ei tohiks tegelt mingi labikas istuda. John nautis inimestele võtme andmist, kuna ta sai kõigile head uut aasta soovida ja kõikidelt tüdrkutelt pressis ta ka põsemusid välja. Me Richardiga olime jälle naerukrampides. Hiljem naersime aga Richardi üle, kuna ma sain teada, et ta nimi kirjutatakse tegelikult Ryszard ja me proovisime seda korralikult hääldada. Lõpuks hakkas kell 8 saama ja poiste vahetus läbi saama. Selleks ajaks pidin mina diivanile istuma minema ja neid ootama, sest pidime McDonaldsisse hommikust sööma minema. Diivanil istudes sain kõikidele oma töökaaslastele head uut aastat soovida, sest kõik hakkasid tööle ilmuma, ja paljud tunnistasid mulle, et nad ei ole kained ning hetkegi maganud ja ei tea kuidas nad tööpäeva üle elavad. Lõpuks jõudis Richard riietusruumist tagasi aga ütles et tal on kiire ja ei saa hommikust sööma minna ja et ma pean nüüd Johni ootama, aga tal läheb alati megak

aua riiete vahetamisega. Ootasin siis väheke ning lõpuks ta siiski jõudis ja tüübil olid lihtsalt dressid seljas. Mina sain muidugi naerukrambid ja siis ta seletaski, et igakjuhuks, et äkki tal tuleb tuju joggima minna. McDonaldsis ei olnud minul söögi isu ning tellisin vaid Sprite'i. Rääkisime inglise ja ameerika inglise keele erinevustest ja inglise sarjadest. Ning tuli välja et John pole kunagi Absolutley Fabulousi näinud, kuigi tal on kodus DVD'd olemas. Ütlesin talle, et ta on imelik ning et ta peab kindlasti vaatama neid. Tõestasin et olen juba tark ja tagutasin oma teadmistega Marble Archi kohta, kahjuks teadis ta kõike seda aga siiski jätsin targa mulje. Lõpuks hakkas kell 9 saama ja ma otsustasin koju minna, sest ma ei suutnud enam ärkvel olla. Koju jõudes avastasin, et Mihkel magab minu voodis ja läksin siis ise Pireti omasse, kuna vaesekene oli ju tööl.
Magasime Normaniga umbes kelle viieni ning siis kupatasin ta McDonaldsisse, et ta mulle kaks burksi tooks ja tegin talle ka kaks burksi välja, kuna muidu ta poleks läinud. Hiljem saatsin ta uuesti mäkki ja käskisin burksi ja friikad tuua. Ning hiljem liikusime Deini ja Katriini poole kus vaatasime soome filmi nimega Rare exports, mis oli väga lahe soovitan ja see sama tüüp mängis seal, kes selles puhastuses või mis võtetel me käisime, noh see STALIN ON SINUSSA ja värki. Pärast seda vaatasime ka jälle Napoleon Dynamite'i, mille ajal ma muidugi magama jäin. Pärast seda hakkasime koju liikuma ja Mihkel tuli meile, kuna ta läks tagasi Birminghami ja siit saab paremini bussile.

Nüüd olen kolm päeva kodus olnud, sest olen väheke haige ja kõhin ja nuuskan end iga hetk surnuks.


Norman sai kodumaalt just ühe suure-suure paki ja hetkel tegin suu magusaks süües linnupiima!!!!!!!! NIIIIIII NÄMMA

Christmas inside the Corner house

Mina ja Norman ärkasime hommikul sellepeale, et Dein ja Mihkel helistasid et nad on all. Kell oli ehk mingi 12 või isegi rohkem. Igastahes hakkasime ennast liigutama. Normanil muidugi läks jälle tuhat aastat sättimisega, hehe. Ja lõpuks pidime ka koriterit koristama. Viimaks saime sammud seatud ka Deini ja Katriini poole, et seal ettevalmistusi tegema hakata. Väheke juba kõnnitud, avastasime et fotokas jäi maha. Läksime sellele järgi kõik koos, aga Mihkel ja Dein otsustasid meid üle lasta ja keerasid ümber. Mõtlesime siis Normaniga, et ei viitsi jala minna ja läheme metrooga. Aga tuli välja, et see liin millega Deini juurde saab, on suletud. Läksime siis bussipeatusesse, kus me ootasime bussi terve igaviku. Lõpuks ikkagi jõudsime kohale ning hakkasime piparkooke tegema. Kuna Piret ja Katriin pidid alles ma ei tea mis kell jõudma, oli meil aega küllalt, et ükskõik mida teha. Mõtlesime, et hakkame filmi vaatama. AGA NORMAN UNUSTAS JÄLLE KÕIK FILMID MAHA. Kuigi Deinil oli paar filmi arvutis, mida me olime nõus vaatama, tahtis Norman siiski oma filmi ja ütles et ta läheb käib neil järgi aga me peame talle bussipileti ostma:D:D:D scumbag Norman lihtsalt!!! Millalgi jõudis ka Katriin koju ning me hakksime vaikselt lauda katma, sest ka Piret pidi iga hetk jõudma. Kuid tuli välja, et Piret jäi hoopis tööle tsillima ja ei arvanudki, et me teda ootame:D Niiiceeee... seega, alustasime oma pidusööki ilma temata. Piret jäi ilma minu meister kokkamisest ning ka meie palvest mida enne sööki ütlesime. Kuid lõpuks ta siiski jõudis, täpselt samal ajal kui ka jõuluvana tuli ning Piret sai ristitud vanaisaks, kes ei suuda söömist õigel ajal lõpetada ja sööm kõik söögi ära. Lastel olid ilusti salmid peas ja igaüks sai jõuludeks just selle mida nad olid soovinud - MINA SAIN JUSTIN BIEBERI RAAMATU!!!!! :D Kui jõuluvana oli lahkunud mängisme ühte lauamängu ning pärast seda mängisme kunagist mega poppi sünnipäeva mängu ( nimi on vist postiljon???? ma ei ole kindel) aga te kindlasti kõik mäletate seda, et kirjutad ühe nime ning voldid paberi kokku ja annad järgmisele, too kirjutab kellega ja voldib jälle kokku ja annab järgmisele, siis tuleb kirjutada, tegevuse ja koha ja kes pealt nägi ja mis pealt nägija ütles jne... Ühesõnaga, sellest mängust kujunes kohutav naeruplagin ning palju palju pisaraid, sest see oli lihtsalt kohutavalt naljakas. Kõigenaljakamaks kujunesid lood mis sisaldasid Normanit ja millegipärast läks stroy ka suht kokku, stiilis norman ja karu olid metsas ja jooksid , pealt nägi ansip ja ütles norman on lammas(teatud põhjustel ei hakka ma originaal lauseid isegi meelde tuletama, kuna need sisaldasid väheke roppusi, aga teil elav fantaasia ja küll midagi välja mõtlete, et see lause naljakas tunduks). Mingi kella nelja aeg otsustasime Piretiga, et liigume koju, kuna mina pidin järgmine päev tööle minema. Norman jäi ööseks corner house'i ja olevat triikimislaua peal maganud, sest põrand oli liiga külm. Mina läksin jälle hommikul tööle, kuigi olin täiesti surnud. Pärast tööd läksin Katriini EAT-i mis on Pireti omaga võrreldes megasuur ning seal oli ka ping-pongi laud. Ning tuleb tõdeda, et Katriini manager on kohutavalt ilus mees ning Katriin nõustus minuga:D Väheke stalkimist sai tehtud ning lahkudes suutsin ka väikese naeratuse sellelt ilusalt poisilt välja pigistada:D Bussis hakkas Deinil paha ning minul oli arvatavasti segu palavikust ja mega kohvilaksust ja ma olin vaikselt hullumas. Kodus tõmbasin ruttu tuttu, et saaks väheke puhata sest järgmine päev pidin jälle tööle minema.

Kui Normanilt hästi küsite, siis ehk ta postitab mõned jõulupildid ka teile!


Päevad mis eelnesid aastavahetusele olid täis nalja. Kuna tööd oli vähe ja aega oli niisama rääkida. Kuna me Luciaga suudame alati tööle ilmuda viimasel hetkel ja hommikusöök jääb alati vahele, otsustasime et kui võtmel järgi oleme käinud siis lähme alles hommikust sööma. Kogu söökla oli tühi ja vaikne, nii mõnus. Einetasime siis seal rahulikult ning hiljem läksime ka suitsule, mida me tavaliselt tööl ei tee. Tervepäeva töötasime koos, kuna nii oli lõbsam ja meie arust saime ka kiiremini. Lõuna ajal käisime jälle suitsul ja üldse kogupäev oli lihtsalt nii lebo:D.Pärast tööd tegime nalja Barbara üle, kuna ta lihtsalt on nii naljakas oma fraaside ja oma olemisega.
Minu uuest aastast võite lugeda järgmises postituses, palju pole rääkida, aga mis seal ikka:D

walking in the winter wonderland

Nimelt on meil Hyde Parkis Winter Wonderland, mis on omamoodi jõululaat ning karussellid. Otsustasime siis mina, Piret, Dein ja Norman minna ühe atraktsiooni peale. Kuna ma eriti ei vaimustu sellistest asjadest, siis alguses ei olnud eriti käpp, kuid otsustasime, et siiski käime kõik ära - WORST IDEA EVER!!!! Ma ausalt arvasin, et ma saan surma. Kohe kui see asi liikuma hakkas, soovisin ma, et see läbi saaks. Esimese minuti karjusin täiest kõrist, kuni kurgul valus hakkas. Edasi olin lihtsalt silmad kinni ning lootisn, et ma ei saa surma. Teised muidugi rääkisid kui ilus vaade oli ja nägi kõikjale ja nii ilus nii ilus. See oli kohutav, mitte elusees ei roni ma enam ühegi atraktsiooni peale!! Ma olen koguaeg rääkinud, et mulle ei meeldi lõbustuspargid. Olen traumatiseeritud..... kohutav

GOD JUL!!!

Nii kuna keegi pole täpsemalt rääkinud minu ja Pireti jõuludest siin Inglismaal, siis otsustasin et kirjeldan seda sündmust väheke.

Oli 23. detsembri hommik ja ma läksin tööle ja sain teada, et mul on vaba päev. Seega mul oli hoopis nelipäeva jutti vaba. Töölt väljudes nägin Richardit (kelle päris nimi on Ryszard, kuna ta on Poolast), kes küsis kuidas mul läheb ning mina sellepeale purskasin, et mul on vaba päev ning miks ma siin olen!!!!! Õhtu ja ootasin Piretit koju, et siis vähe jõulueelne pidu maha pidada. Piret lõpuks tuli ja seadsime sammud nö keska poole. Alkohooli ma sellel päeval eriti ei tarbinud aga see eest magasin ehk ainult ühe tunnikese ja pidin tööle minema. Muidugi stiilse hilinemisega. Helistasin tööle, et jään väheke hiljaks ja palusin vabandust, mille peale officist ainult naerdi mu üle, kuna sellest polnud hullu, et ma hiljaks jään. Tööl oli nii vaikne, kuna olid jõulud ja kõik olid juba tööl. Läksin võtmele järgi ja Richard oli jälle tööl ning käskis mul komme süüa mis neil seal alles olid jäänud:D Kuna ma olin niigi tööle juba hiljaks jäänud läksime alla kohvile. Tööpäev ei olnud suurem asi. Kuigi polnud üldse maganud, suutsin päeva ilusti üle elada. Läksin siis koju ning ehitasime Normani voodist diivani(Norman oli ju Eestimaal) ning läksime omale jõulurooga ostma - ostsime KFC'st hunniku viisi kana ja friikaid ning poest kaks kooki ja ühe veini. Kodus koristasime toa ruttu ära ja soojendasime friikaid radika peal, kuna köök oli liiga crowded. Ja nii algas meie pidusöök. Ning muidugi vaatasime LoveActuallyt. Siiski ei suutnud ma nii palju süüa, kui tavaliselt ning nagu mulle kohane on - jäin ma filmi ajal magama. Ärkasin paar tundi hiljem, kui Piret juba järgmist filmi vaatas, milleks oli Home Alone 2. Kupatasin Pireti oma voodisse ja läksin magama. Hommikul pidin jälle tööle minema, kuid olin unustanud, et bussid ei sõida!!!! Seisin bussipeatuses viis minutit ja mõtlesin, et midagi on valesti. And then it hit me, bussid ei sõida jõuludel. Selge, helistasin siis jälle tööle, et ma jään jälle hiljaks. Officist jälle naerdi mu üle. Kõndisin siis rahulikult töö poole, käisin McDonaldsist läbi ja ostsin ühe kohvi endale. Tööle jõudes oli kõik jälle nii rahulik ja kui võtmele järgi läksin, küsis John kas olin hea tüdruk ja sain palju kinke see aasta? Mille peale mina vastasin, et ma ei saanud ühtegi!!! See järel rääkisime oravatest, sest mina leian, et nad on jube armsad, aga John kinnitas mulle et nad on tigedad ja tulevad talle tavaliselt kallale ning kõige hullemad killeroravad pidavat just St James's parkis olema. (Kusjuues see oli esimene kord kui ma Johniga pikemalt rääkisin, nüüdseks on kujunenud tast juba põhipäll mul tööl). Tööpäev oli jälle mõttetu ja igav, vist(ma ei mäleta täpselt) ning koju minnes jäin Ricardi ja Johniga rääkima. Kuigi ma olin nii väsinud, et ma isegi ei suutnud püsti seista oli kõik nii naljakas. Jõulude puhul sain kingiks kaks pakki küpsiseid ja soolarõngaid:D Kuna security poisid ei tahtnud neid ise, sest nad söövad seal koguaeg midagi ja nad kõik peaksid hakkama jooksmas käima. John tuleb igapäev tööle dressides, et äkki teeb väikse jooksu aga ta on siiski liiga laisk. Mingi hetk suutis olukord nii naljakaks muutuda, et poisid hakksid naerust nutma. Kahjuks sai ainult John oma naljast aru ning mina olin segaduses näoga, et miks nad naeravad ning Richard ütles, et tema naerab sellepärast, et ta ei saanud naljast aru aga Johnil on nii naljakas. Pidin neile lausa taskuräti andma. See järel leppisime Johniga kokku, et homme hommikul lähme hommikust sööma alla ja ta teeb mulle kohvi välja(meil on kohvi ja söök tasuta) sest mõlemad alustame homme kell 8. Kahjuks mina aga jäin haigeks ning helistasin hommikul, et ma ei tule tööle. Lõuna ajal helistati mulle töölt ja õeldi, et ole homme ka kodus. Mulle igastahes sobis.


Et see postitus liiga pikk ei tunduks ja te ikka viitsiks lugeda, kirjutan ma järgmistest sündmustes järgmises postituses :D

HAPPY NEW YEAR GUYS!!!!!!!

Meie uusaasta möödus Westminster Abbey kõrval "oiii bljäää" karjudes, sest nii ilus ilutulestik oli. Ja tänavad olid täidetud tantsivate inimeste ja muu lahedaga, aga kallis Piret pidi kell 8 hommikul tööle minema ja oli homo ja läks koju ja vaatas "Täitsa lõpp" läbi. Tööpäev oli igal juhul üks lahedamaid. Nii muuseas läksin ma peale tööd staff roomi magama ja tulin välja siis kui pood suletud oli. ning peale seda loomulikult kohustuslik tripp lähimasse pubisse kolleegidega jooma. I love them.

Eks teised räägivad oma seiklustest ka I hope :D a mul on homme vaba. Kaamera!!!