Hommikul ärkasin üles ja olin mega excited, sest ees seisis aastavahetus!!! Alguses olin tööl nagu idikas ja kilkasin, et nii ootan õhtut. Kahjuks suutis see kõik muutuda. Päev kujunes kohutavaks ja kõik hakkas järjest valesti minema. Kui lõpuks tundus,
et kõik on läbi ja ma võin lõpuks koju minna, tuli välja, et ma ikkai ei või ning tagajärg oli see, et ma suutsin tülitseda office's ühe tüdrukuga ja hiljem viiendal korrusel ka ühe raseda naisega.
Ma tõesti olin endast nii väljas, et kui Danuta küsus mis viga - hakkasin ma nutma. Muidugi hakkasin ma kohe ka naerma, et mille kuradi pärast ma nutan :D. Sõme Danutaga õhtust ning soovisime kõigile head uut aastat ja et see ya next year. Õhtu algas sellega, et Katriin, Dein ja Mihkel tulid meile ning hakkasime siit nö keska poole liikuma. Tee peal laulsime tüdrukutega eestikaid!!! JEEEE. Kuna me läksime mu hotellist mööda, pidin ma korraks sisse hüppama ja vaatama kes securitys tööl on. Kuna mul suure ukse võtit ei ole ja kui sisse tahan saada, pean helistama. Aga ma vihkan seda helistamist ning selleasemel ma hoopis koputasin aknale, ahhaha. Aga see toimis, Richard tuli mega segaduses näoga mulle vastu, et kes see siin laamendab!!! Ja tuligi välja, et John ja Richard on night shiftis ja ma sain neile head uut aastat soovida. John aga ei olnud seal ning me helistasime ning ta lubas kahe minuti pärast seal olla. Eestlased aga tahtsid juba liikum hakata ning ma ütlesin, et tulen neile järgi. Kahjuks jäin tööle umbes tunnikeseks, kuna seal oli jälle kõik nii naljakas ja nagu ikka oli security ruumis krõpse ja muud head, mida pidi söö
ma. Lahkudes lubasin poistele, et hüppan hiljem veel läbi, kui koju liigun.
Hakkasin siis kusagile poole liikuma aga rahvast oli nii palju, et kusagile ei saanud ligi. Iga nurgapeal seisis politseinik, kellelt ma küsisin, kas kusagilt saab veel läbi, et ma saak
õib kedagi shokeerida, aga ma või vabanduseks tuua, et ma olin lihtsalt väsinud! Mingi hetk lahkus Piret meie seltsist, kuna pidi järgmine päev tööle minema. Selleks ajaks olime kokku saanud juba Mihkli sõpradega, mingi tüüp mingi tüüp mingi tüdruk ja mingi brasiilia piff, kes arvatavasti oli mees. Seltskond käis poes ja ostis paar veini ning jõid neid tänavapeal, mina aga olin nii vässu, et istusin äärekivil ja tukkusin väheke, sest ma olin väsinud. Mingi hetk suutsin jälle oma telefoni avastada ja selle otsas rääkida kõikide võimalike inimestega. Ja ma võin ausalt õelda, et mina ei tea kuidas me sinna jõudisme, kus me olime, aga poisid mulle rääkisid, et seal ma olin ja magasin laua ääres, sest ma olin väsinud. Lõpuks olin ma nii väsinud, et ma läksin vetsu magama, kuna seal on vaiksem. Mingi hetk tulid teised mind sinna otsima, aga nad ei leidnu
s mu hotell on ning ta viis mu hoopis sinna. Ma olen päris kindel et see ei olnud takso, aga midagi hullu vähemalt ei juhtud ja ma sain vähemalt tööle. Selleks ajaks oli kell kuus hommikul ning mina läksin jälle tööle ja üllatasin Johni ja Richardit, kes ei uskunud, et ma tagasi tulen aga ma ütlesin, et ma ju lubasin. Tegelt lihtsalt takso ei teadnud, kus ma elan. Poistele tegi mu kurb uus aasta niipalju nalja, et nad peaaegu jälle nutsid. Aa ja terve see aeg kui ma vetsus ärkasin ja tööle jõudsin oli mu selja külge mingi kollane õhupall seotud, mis ma kujutan ette käis mulle närvidele sama palju kui nöör mis on kassi või koera saba külge seotud, kuna ma ei saanud seda kätte ja see käis mulle jube pinda, sest see jälitas mind. Tööl võtsid posid selle lõpuks mu küljest ära ning kirjutasid selle peale Miss Trouble, sest see on nende jaoks mu nimi, kuna ma lõhun alati kõik ära ja suudan alati pahandsutsse sattuda. Mängisime siis õhupalliga ja saime jälle naerukrampe. Siis ütles John, et ta peab väheke tööd tegema. Seejärel stalkisime inimesi kaameratest, mis on meil hotellis kõikjal. Richadrd pidi kaheksandale korrusele minema ning me stalkisime teda terve tee sinna, muidugi oli ta sellest teadlik, et me raudselt jälgime teda ja ta tegi meile ka väheke nalja. Siis ristisid nad mu uuesk bossiks ja ma sain neid seal väheke kamandada. Lõpuks pidin ma vagusi nurgas istuma, kuna kõik hakkasid tööle ilmuma ja security ruumis ei tohiks tegelt mingi labikas istuda. John nautis inimestele võtme andmist, kuna ta sai kõigile head uut aasta soovida ja kõikidelt tüdrkutelt pressis ta ka põsemusid välja. Me Richardiga olime jälle naerukrampides. Hiljem naersime aga Richardi üle, kuna ma sain teada, et ta nimi kirjutatakse tegelikult Ryszard ja me proovisime seda korralikult hääldada. Lõpuks hakkas kell 8 saama ja poiste vahetus läbi saama. Selleks ajaks pidin mina diivanile istuma minema ja neid ootama, sest pidime McDonaldsisse hommikust sööma minema. Diivanil istudes sain kõikidele oma töökaaslastele head uut aastat soovida, sest kõik hakkasid tööle ilmuma, ja paljud tunnistasid mulle, et nad ei ole kained ning hetkegi maganud ja ei tea kuidas nad tööpäeva üle elavad. Lõpuks jõudis Richard riietusruumist tagasi aga ütles et tal on kiire ja ei saa hommikust sööma minna ja et ma pean nüüd Johni ootama, aga tal läheb alati megak
Hakkasin siis kusagile poole liikuma aga rahvast oli nii palju, et kusagile ei saanud ligi. Iga nurgapeal seisis politseinik, kellelt ma küsisin, kas kusagilt saab veel läbi, et ma saak
s Big Beni juurde, mille peale nad vastasid, et ilmselt mitte, aga sa võid ringi vaadata ehk kusagil saad. Nii ma siis tiirutasin lootes, et keskööl leian ikka oma eesti sõbrad üles. Kahjuks mitte. Minu uusaasta tuli siis nii, et mingi puutagant rahvamassi sees nägin väheke ilutulestikku ja rääkis telefoniga, nagu ikka. Lõpuks avati väravad ja inimesed jooksid igasuunas. Õnneks leidsin teised üsna kiiresti üles ning sain ka neile head uut aastat soovida. Avasime siis ka ühe shampuse mis Piretil kotis oli ja liikusime St Paul'si poole kus pidime Mihkli sõpradega kokku saama. Teekond sinna oli nagu mingi paraad. Kogu London oli paksult inimesi täis, kõikjal oli muusika, inimesed tegid pilti(vabandan väga inimeste ees, kelle pildid me ära rikkusime oma toredate photobombidega) kõik soovisid kõigile head uut aastat ja pidutseti täiega, kogu tänavl oli paksult prügi täis. Mingi hetk küsisime politseinikelt jälle igakjuhuks teed, et kas ikka liigume õiget teed pidi ning lõpetuseks laususin mina happy new yeari asemel muidugi MERRY CHRISTMAS.
See mis edasi juhtus, on minujaoks juba vaikselt udune. Vabandan väga kui mu jutt võib kedagi shokeerida, aga ma või vabanduseks tuua, et ma olin lihtsalt väsinud! Mingi hetk lahkus Piret meie seltsist, kuna pidi järgmine päev tööle minema. Selleks ajaks olime kokku saanud juba Mihkli sõpradega, mingi tüüp mingi tüüp mingi tüdruk ja mingi brasiilia piff, kes arvatavasti oli mees. Seltskond käis poes ja ostis paar veini ning jõid neid tänavapeal, mina aga olin nii vässu, et istusin äärekivil ja tukkusin väheke, sest ma olin väsinud. Mingi hetk suutsin jälle oma telefoni avastada ja selle otsas rääkida kõikide võimalike inimestega. Ja ma võin ausalt õelda, et mina ei tea kuidas me sinna jõudisme, kus me olime, aga poisid mulle rääkisid, et seal ma olin ja magasin laua ääres, sest ma olin väsinud. Lõpuks olin ma nii väsinud, et ma läksin vetsu magama, kuna seal on vaiksem. Mingi hetk tulid teised mind sinna otsima, aga nad ei leidnu
d mind ning arvasid, et ehk läksin koju vms.
Mina aga ärkasin sellepeale, et keegi äratas mu üles ja ütles et nad on suletud ja
Mina aga ärkasin sellepeale, et keegi äratas mu üles ja ütles et nad on suletud ja
helista oma sõpradele ja otsi nad üles. Koperdasin siis seal välja ja mõtlesin, et kus ma olen. Tegelt ma teadsin kus ma olin, sest ma teadsin, et me pidime sinna minema ja ma olin seal enne isegi käinud. Aga siiski ma nii hästi seda kanti ei tundnud. Leidsin metroo jaama, aga see oli suletud. Ühtegi bussi ma ka ei näinud ning ma mõtlesin, et vahet ei ole võtan takso. Panin käe püsti ja kohe peatus üks auto. Istusin sisse ja ütlesin et ta mind Queensway Stationisse viiks, aga ta ei teadnud kus see on, ma ütlesin et mul on mu postiindeks peas aga ta ütles et see ei loe. Kuna ma ei olnud see hetk eriti terav pliiats, sest ma olin väsinud, ei mõelnud ma sellepeale, et järgmine takso võtta, kes ehk teaks kus ma elan. Sellepeale küsisn, et kas ta teab ku
s mu hotell on ning ta viis mu hoopis sinna. Ma olen päris kindel et see ei olnud takso, aga midagi hullu vähemalt ei juhtud ja ma sain vähemalt tööle. Selleks ajaks oli kell kuus hommikul ning mina läksin jälle tööle ja üllatasin Johni ja Richardit, kes ei uskunud, et ma tagasi tulen aga ma ütlesin, et ma ju lubasin. Tegelt lihtsalt takso ei teadnud, kus ma elan. Poistele tegi mu kurb uus aasta niipalju nalja, et nad peaaegu jälle nutsid. Aa ja terve see aeg kui ma vetsus ärkasin ja tööle jõudsin oli mu selja külge mingi kollane õhupall seotud, mis ma kujutan ette käis mulle närvidele sama palju kui nöör mis on kassi või koera saba külge seotud, kuna ma ei saanud seda kätte ja see käis mulle jube pinda, sest see jälitas mind. Tööl võtsid posid selle lõpuks mu küljest ära ning kirjutasid selle peale Miss Trouble, sest see on nende jaoks mu nimi, kuna ma lõhun alati kõik ära ja suudan alati pahandsutsse sattuda. Mängisime siis õhupalliga ja saime jälle naerukrampe. Siis ütles John, et ta peab väheke tööd tegema. Seejärel stalkisime inimesi kaameratest, mis on meil hotellis kõikjal. Richadrd pidi kaheksandale korrusele minema ning me stalkisime teda terve tee sinna, muidugi oli ta sellest teadlik, et me raudselt jälgime teda ja ta tegi meile ka väheke nalja. Siis ristisid nad mu uuesk bossiks ja ma sain neid seal väheke kamandada. Lõpuks pidin ma vagusi nurgas istuma, kuna kõik hakkasid tööle ilmuma ja security ruumis ei tohiks tegelt mingi labikas istuda. John nautis inimestele võtme andmist, kuna ta sai kõigile head uut aasta soovida ja kõikidelt tüdrkutelt pressis ta ka põsemusid välja. Me Richardiga olime jälle naerukrampides. Hiljem naersime aga Richardi üle, kuna ma sain teada, et ta nimi kirjutatakse tegelikult Ryszard ja me proovisime seda korralikult hääldada. Lõpuks hakkas kell 8 saama ja poiste vahetus läbi saama. Selleks ajaks pidin mina diivanile istuma minema ja neid ootama, sest pidime McDonaldsisse hommikust sööma minema. Diivanil istudes sain kõikidele oma töökaaslastele head uut aastat soovida, sest kõik hakkasid tööle ilmuma, ja paljud tunnistasid mulle, et nad ei ole kained ning hetkegi maganud ja ei tea kuidas nad tööpäeva üle elavad. Lõpuks jõudis Richard riietusruumist tagasi aga ütles et tal on kiire ja ei saa hommikust sööma minna ja et ma pean nüüd Johni ootama, aga tal läheb alati megak
aua riiete vahetamisega. Ootasin siis väheke ning lõpuks ta siiski jõudis ja tüübil olid lihtsalt dressid seljas. Mina sain muidugi naerukrambid ja siis ta seletaski, et igakjuhuks, et äkki tal tuleb tuju joggima minna. McDonaldsis ei olnud minul söögi isu ning tellisin vaid Sprite'i. Rääkisime inglise ja ameerika inglise keele erinevustest ja inglise sarjadest. Ning tuli välja et John pole kunagi Absolutley Fabulousi näinud, kuigi tal on kodus DVD'd olemas. Ütlesin talle, et ta on imelik ning et ta peab kindlasti vaatama neid. Tõestasin et olen juba tark ja tagutasin oma teadmistega Marble Archi kohta, kahjuks teadis ta kõike seda aga siiski jätsin targa mulje. Lõpuks hakkas kell 9 saama ja ma otsustasin koju minna, sest ma ei suutnud enam ärkvel olla. Koju jõudes avastasin, et Mihkel magab minu voodis ja läksin siis ise Pireti omasse, kuna vaesekene oli ju tööl.
Magasime Normaniga umbes kelle viieni ning siis kupatasin ta McDonaldsisse, et ta mulle kaks burksi tooks ja tegin talle ka kaks burksi välja, kuna muidu ta poleks läinud. Hiljem saatsin ta uuesti mäkki ja käskisin burksi ja friikad tuua. Ning hiljem liikusime Deini ja Katriini poole kus vaatasime soome filmi nimega Rare exports, mis oli väga lahe soovitan ja see sama tüüp mängis seal, kes selles puhastuses või mis võtetel me käisime, noh see STALIN ON SINUSSA ja värki. Pärast seda vaatasime ka jälle Napoleon Dynamite'i, mille ajal ma muidugi magama jäin. Pärast seda hakkasime koju liikuma ja Mihkel tuli meile, kuna ta läks tagasi Birminghami ja siit saab paremini bussile.
Nüüd olen kolm päeva kodus olnud, sest olen väheke haige ja kõhin ja nuuskan end iga hetk surnuks.
Norman sai kodumaalt just ühe suure-suure paki ja hetkel tegin suu magusaks süües linnupiima!!!!!!!! NIIIIIII NÄMMA
Magasime Normaniga umbes kelle viieni ning siis kupatasin ta McDonaldsisse, et ta mulle kaks burksi tooks ja tegin talle ka kaks burksi välja, kuna muidu ta poleks läinud. Hiljem saatsin ta uuesti mäkki ja käskisin burksi ja friikad tuua. Ning hiljem liikusime Deini ja Katriini poole kus vaatasime soome filmi nimega Rare exports, mis oli väga lahe soovitan ja see sama tüüp mängis seal, kes selles puhastuses või mis võtetel me käisime, noh see STALIN ON SINUSSA ja värki. Pärast seda vaatasime ka jälle Napoleon Dynamite'i, mille ajal ma muidugi magama jäin. Pärast seda hakkasime koju liikuma ja Mihkel tuli meile, kuna ta läks tagasi Birminghami ja siit saab paremini bussile.
Nüüd olen kolm päeva kodus olnud, sest olen väheke haige ja kõhin ja nuuskan end iga hetk surnuks.
Norman sai kodumaalt just ühe suure-suure paki ja hetkel tegin suu magusaks süües linnupiima!!!!!!!! NIIIIIII NÄMMA
No comments:
Post a Comment