Vahepeal jällle väike postitus!
Oleme nüüd nädala Portobello roadil elanud, kuigi enamus aega on täitunud kodus olemise ja töötamisega. Oleme pingsalt ja mitte nii pingsalt kodu otsinud.
Neljapäeval tegime isegi midagi oma kodu otsimiseks ja käisime Deiniga Finsbury Parkis korterit vaatamas. Loomulikult olime šokeeritud, kui ghetto see koht oli ja kui palju erineva värviga creepysid tüüpe seal oli. (not being racist but u know.. ) Mingi suvaline black tüüp nägi välja nagu ta armastaks crystal methi ja tahaks meid ära röövida. Aga sellegi poolest läksime oma korterit vaatama. Agenti oodates tuli migni vanatädi kõrvaluksest välja ja küsis, kas nad on üle tee naabrit näinud. Wat..?
Igal juhul korter oli äsja remonditud, ilus, vaibaga kaetud ja muidu tore, aga lõpuks tuli välja, et nad ei taha 5 inimest sinna elama ja kokkuvõttes oleks ta väga kalliks läinud.

Mida veel.. Portobello road on üks lahedamaid kohti, kus ma käinud olen. Tänav juba ise on täis värvilisi maju ja pisikesi antiigipoode ja loomulikult ägedaid riidepoode. Peale selle on seal ka market, kus inimesed müüvad igast asju. Argipäeviti on tänavad täis hipstereid (neid on siin MEGAPALJU) ja muidu ägedaid inimesi. Ja ma ei hakka isegi mainima seda, et George Orwell elas siin, seega on tänava epicmeeter veel kõrgem. Ja see ei ole veel kõik.. ma nägin siin esimest korda Londonis kassi. Ühel vihmasel hommikul tuli ta mulle vastu ja oli sama šokeeritud minu nägemisest kui mina olin tema nägemisest. It was magical.
Meie muidugi elame ilmselt kõige ghettomas majas sellel tänaval, mis on nonetheless ilus ja tore. Lihtsalt koju minnes võib näha local lapsgänge kossuplatsil mängimas või ka kohalikku natuke vanemat poistegängi suitsetama minemas. Seriously.. kui siin elamine nii kallis ei oleks, jääks igavesti. Nii muuseas eile koju tulles kõndisin ka kuulsa Notting Hilli läbi koos "salajaste minimaailma aedadega", mis samanimelisest filmist nii kuulsad on (ja erinevalt filmist vääga karmilt privaatsed on. Aeda sisse põhimõtteliselt ei näe ja kui vaja, on nad isegi okastraadi peale pannud.)
Ka mina olen nüüd hommikuti harrastanud meeldivat bussiga tööl käimist. Jala tööle on 4 ja midagi peale kilomeetrit, seega hommikul jala tööle minna ei viitsi. Loomulikult tähendab see ka seda, et muidu nii kuradi kallis ühistransport ei pruugi siin Londonis ka alati funktsioneerida. Üks tarkus teile, kes te edaspidi kunagi vb Londonis elate: Kell 8 hommikul bussi peale saamine võib võtta kuni tund aega, sest bussid on kõik inimesi täis ja bussijuhid ei viitsi isegi peatuda, sest see on lootusetu. Nii juhtus ka mul ühel päeval, kui ma pidin minema tööle Duke of Yorki tänavale EAT.i sest meie Bropmton Roadi pood laenab töötajaid teistesse poodidesse. Igal juhul sel samal päeval varusin reeglina tund aega endale aega, et ilusasti Brompton roadi poest läbi hüpata, jalatsid võtta ja siis Piccadillysse tööle minna. Aga loomulikult läks kõik halvemini. Busse ei ilmunud 15 minutit ja kui neid lõpuks ilmus, ei lasknud nad inimesi peale. Seega kõndisin mingi kilomeetri niisama, kuni lõpuks bussile sain. Joostes läksin oma poodi, krabasin jalatsid ja võtsin uue bussi. Kokkuvõttes jäin umbes 3 minutit hiljaks, aga loomulikult Duke of Yorki manager didn't give a fuck ja everything went better than expected.

Duke of Yorkiga jätkates. Igal juhul on meil Brompton roadi EATis selline lugu, et jõuludeks võeti palju uusi inimesi juurde (kokku 3 tegelikult), sest jube busy oli. Jaanuaris aga on asi kardinaalselt teine ja rahvast ei käi meil pea üldse (välja arvatud muidugi regulaarsed kliendid, kes lõunat meilt ostavad ja mõned niisama turistid, kes siia satuvad). Meie area manager palus kõigi tunde maha lõigata ehk kui jõuludel töötasin ma umbes 50 tundi, siis nüüd keskmiselt 30 tundi, mis on ilmselgelt liiga vähe. Ja kuna mu manager ei taha kedagi poest ära saata, siis ta niisama laenab inimesi erinevatesse poodidesse, kus abikäsi vahel vaja läheb. Seega käisingi ma Duke of Yorki poes, mis oli ilgelt armas pood. Kokku on seal üldse mingi 3 lauda ja terve pood on imepisike. Team koosneb ka 6-st inimesest (kontrastiks ütlen, et meie Brompton roadi poes töötab 20 inimest). Loomulikult ma ühte poissi juba sealt poest teadsin, sest ta käis meie poes kunagi külas ja rääkis ööd ja päevad ära. Cool guy.Üldse oli team väga chillax ja nagu väike perekond. Ka Brompton on perekond, aga natuke rohkem stressis. Lahe. Tegin ühe mexican girliga baguette ja õpetasin talle eesti sõnu ("hardest language ever"). Hiljem teenindasin kliente ja nii muuseas nende hulgas ka Stephen Fryd (ma loodan, et vähemalt keegi Eestis teab, kellega tegu). Minu esimene kuulus klient :D
Duke of Yorki pood on nagu piece of cake. Nende "busy" tähendab seda, et umbes 6 inimest on poes (Brompton roadis on järjekord uksest välja ja see on busy). Baguette'ide tegemisega pole ka kiiret ja köögi koristamine võtab tunnikese. Ilmselt töötan seal järgmine nädal veel, seega win. Nii muuseas on barista mu hingesugulane: suur ja paks mehhiko naine, kes näeb välja nagu vene naine ja harrastab tööl magamist (see viimane on minusse).