Vahepealne logiraamat

Ehk vahepeal peaks ikka kirjutama. Mina istun täna üksi kodus, sest ma olen juba pikka-pikka-pikka aega tahtnud üksi kodus passida ja täna on mul selleks võimalus :D saan poolalasti ringi patseerida nagu kodus kombeks. Ja valmistuge pikaks postituseks, sest ma lihtsalt räägin kõigest, isegi kui see huvitav pole :D
Reedel sain mina oma esimese palga kätte. Loomulikult esimese asjana läksime Normaniga shopping tourile. Tairil oli tööpäev ja ta ei saanud meiega liituda. Alguses oli plaan Deini ja Normaniga British Museum üle vaadata, aga kuna me oleme nii laisad ja aeglased ja muuseum pannakse 5:30 kinni, siis jäi see ära. Veetsime kolm tundi Oxford Streeti Primarkis, mis sisuliselt tähendab kolm tundi sipelgapesas orienteerumist. Inimesi on poes (ja tänaval) lihtsalt nii palju, et jalatseid peab jalga proovima kuskil riiuli vahel ja peegli pärast konkureerid veel kolme inimesega. Mina valisin endale saapaid umbes poolteist tundi. Ja noh, Primarkis on enamus asjad ikkagi väga odavad. Eriti kui arvestada seda, et me elame Londonis, mis on ikka kallis koht. Tairi muidugi arvab, et me oleme odava-ebakvaliteetse massimüügi ohvrid, aga ma pole kunagi kalleid asju ostnudki :D peavad ikka sama kaua vastu. Kulutasin 80 poundi, aga samas ei pea nüüd pikalt poodi minema ja normaalne voodipesu on ka olemas.
Lisaks avastasin, et Primarki müüjad on kahtlaselt rahulikult ja tšillid. Meenutasid minu kolleege. Mina oleks sellises keskkonnas juba dead.
Peale oma shoppingut läksin minema, sest Norman on Norman ja tal läheb poes umbes kaks korda kauem aega, kui mul :D sõitsin kolme suure kotitäie ja ühe padjaga koju. Queensway jaamas saime Ivariga kokku, kes oli Londonisse kolmeks päevaks tulnud. Aitasime tal eesti keelt meelde tuletada, sest ta polnud tõesti ammu eesti keelt rääkinud. (okei, tegelikult polnud ta eesti keelega midagi veel juhtunud). Õhtul läksime sightseeingut tegema, sest Norman pole Londonit peaaegu üldse näinud. Ma kõndisin nendega natuke kaasa ja läksin siis tagasi, sest sokid ja kontsaga saapad ei sobi kokku ehk mu tald hakkas hõõruma. Kodu juures mõtlesin, et peaks ikka poest läbi käima ja tutvusin Tesco value toodetega. Väga ägedaid diile saab seal ikka. Liiter šampooni 63 pence'i, kaks hambaharja 20p, suur kehakreem 1 pound. Šampoon on ilge pask, aga ajab asja ära :D
Ehk siis jah, kui kallis üür välja arvata, saab Londonis täiesti odavalt ära elada. Eriti minu puhul, kes ma tööle ja tagasi jala lähen.

Ja loomulikult tööst ka juttu.. Nimelt olen ma nüüd viimased nädal-kaks põhimõtteliselt ainult kassas töötanud. Jamad ka. Üks päev oli minu kassast 10 poundi puudu ja järgmisel päeval oli 16 poundi üle. Ehk siis mu ülemus Leslie on üsna valvel selle puhul. Kuna ta on üsna tšill inimene, siis ta otseselt ei õienda, aga eks seda pinget on ikka tunda :D Samas ütles Simon, et sellised kassaprobleemid on hakanud tekkima ainult viimastel kuudel ja noh.. kuna meil on uued ülemused ja nemad loevad kassasid, siis on ilmselt probleem ikkagi seal. Lisaks on väga gay süsteem meil. Nimelt ei tohi me võtta vastu jootraha, sest firma poliitika on selline. Ja kuna mina olen selline kena sinisilmne naeratav neiu, siis ma loomulikult saan pidevalt tippi. Endale ma seda võtta ei tohi. Mingi tüüp, kes käib meie poes raha võtmas (teenitud kasumit) vaatab üle turvakaamera salvestused ja kui ta peaks nägema, et ma tipi endale võtan ja minu kassas peaks juhuslikult raha puudu olema, siis saab mind varguses süüdistada. Veel homom asi on see, et kui ma raha kassasse panen, jääb mu kassa plussi ja numbrid enam ei klapi ehk sisuliselt saab mind süüdistada klientidelt varastamises. What's a girl to do then?
Eile oli samuti klassikaline raha kadumise juhtum. Tuli poodi ameeriklaste perekond. Ostsid süüa. Isa maksis kaardiga. Tegi kaardimakse ära ja otsustas siis, et ta tahab leiba ka osta, mis maksab 65 pence'i. Samal ajal kui kaarditšekid printisid läksin ma kaks kassat edasi leiba võtma ja järgmisel hetkel ütleb mees, et ta andis mulle 20 poundise ja tahab saada tagasi raha. Mina ei mäletanud, et ta mulle raha oleks andnud ja olin confused. Sinna tuli juurde muidugi see, et kui ma närvi lähen, on mul kalamälu. Vb ta andiski mulle raha, vb ei andnud, ise ka kinni maksta ei taha sellist asja. Helphelphelphelp. Õnneks tuli mu weekend manager ja rääkis tüübiga ise ja siis luges kassa üle ja ütles, et mingit 20-poundist seal pole. Klient oli üsna vana, kes see nende mälu ka teab. Igal juhul lahkus mees rahulikult ja mina olin oma kassajama pärast üsna närvis, kuna mul on juba crime history nende kassadega olemas. Aga see kadunud 20-poundine ongi nüüd kuskil Narnias, sest minu küljes seda polnud, kassas seda polnud, kassa all seda polnud, põrandal ka mitte. Ei tea, close enough. Peale seda tegid kõik nalja, et minu lähedale ei tohi raha jätta ja ma olen kleptomaan :D
Tegelikult on nädalavahetuse shiftid väga naljakad. Kohutavalt naljakad isegi.

• Teeme tavaliselt Aliga challenge'id, kes suudab paremini india aktsendiga kliente teenindada. Väga legit on muidugi see, kui sinisilmne tüdruk india aktsendiga räägib. Mina lõpetan tavaliselt naerupisarais.
• "Hi, are you eating in or taking away?" - klient ei saa mitte midagi aru, millele mina vastan itaalia aktsendiga "INNA?" ja näitan näpuga maha. Maagilisel kombel saavad kõigi maade turistid sellest aru.
  
• Mingi prantsuse vanamees tuli minu juurde ja ütles "One coke!" ja kordas seda mingi sada korda. Ja noh.. prantsuse aktsendiga kõlab see väga vasakule ja ma hoidsin naeru kinni nii palju kui suutsin, saatsin mehe lettide juurde ja läksin ise toastie machine'i kõrvale naeru kätte surema. My dirty mind noh.
• Me kutsume Debot Supermaniks (ta on fat and lazy black man :D) ja kui ta tööle tuli, siis panime epic instrumentaalmuusika poes mängima, et ta entry võimalikult epic oleks.
• Poes räägime itaalia aktsendiga ja tsiteerime The Godfatherit (keegi meist pole itaaliast ja keegi meist ei oska itaalia keelt)
• Ma olen halb inimene. Ma lihtsalt ei suuda naeru kinni hoida, kui kaks jaapani naist tulevad minu juurde, naeratavad ja ütlevad superhelega häälega "Macha latteeeee". Simon on täiesti veendunud, et iga hiinlase nimi on Li ja umbes neljal korral viiest ongi see nii olnud.

Aga jah, uuel nädalal uue hooga, baibaiii!

See it yourself!

Believe it or not, but we have just launched our brand new Youtube channel! Some crappy shit has already been uploaded and some quality stuff is coming, so be prepared!

Click here, you awesome bastards!

Seda, et..

Isver ma nägin õudusunenägu. Ma nägin unes, et mind saadeti teise EATi tööle, sest praegune Brompton Roadi EAT ongi rohkem "nagu hüppelauaks". Oi kuidas ma unes pisaraid valasin. Päris huvitav, võib järeldada, et ma olen oma töökohaga ikka päris rahul. Tegelikult mingi päev põrandaid pühkides tekkis mõttesse küll see hetk, kui ma lõpuks Eestisse naasen ja kõik kolleegid selja taha jätan. Teades mind ja minu nõrkust lahkuminekutel, siis ma ilmselt nutan kellegi õla pooleks või midagi.

Täna oli mul vaba päev. Hommikul vaatasin Notebooki, sest mul on väga helge tunne. Päevapoole läksin tegin Kensington Gardensis Round Pondi ümber väikese tiiru, vaatasin hanesid ja naersin. Koju kõndides mõtlesin, et teeks väikese solaariumitiiru ja kõndisin meie maja kõrval olevasse ilusalongi. So fancy. Inglismaal on nii palju high tech solaariume, mis koorivad keha ja lasevad läbi ainult 3% kiirtest, mis on vajalikud päevituseks ja blablablabla ehk ilusalongi gay manager tegi mulle pika tuuri läbi nende salongi. Peale selle tegid nad nahatüübi analüüsi, tsekkisid mu praeguse päevituse üle ja määrasid kindla doosi päikest, pidin täitma ankeedi oma kavatsustega (kas valmistud kohtinguks või tahad lihtsalt ilus olla? või tahad D vitamiini?) Väga fancy. Siin on see iluvärk ikka liiga üle vindi keeratud. Nii muuseas on päevituskreemide kõrval kaart levinud Botoxidoosidega ja see kõik on nii tavaline ja ilmselge.

Gaydekultuur on siin ka ikka hoopis teine. Mul on tunne, et umbes 25% meie püsiklientidest on väga sassyd ja gayd. Aga nad on always kõige toredamad kliendid üldse. Kui tavalised mehed on kas vihased, mõtetega tööl või creepyd jõllitajad, siis gayd on sassyd, kutsuvad mind sweetheartiks või darlinguks ja säravad niisama.

Ma vist unustasin rääkida sellest, et üks päev käisid 3 creepyt tüüpi meil töö juures. Minule meenutasid nad loomulikult Eesti tränagängi. Tulid sisse, ostsid kohvi, tahtsid, et Simon neile tasuta õuna annaks. Mingi tüüp tuli peale neid ja küsis mendi numbrit. Mina samal ajal pühkisin põrandaid ja gängi lühike tüüp tuli ligi ja hakkas mesijuttu rääkima. Muretses, et naise jaoks on liiga raske põrandaid pühkida ja mu ülemus kindlasti ei maksa mulle piisavalt. Mõne aja pärast istusid nad kolmekesi maha ja Simon tutvustas mulle "õhtuseid inimtüüpe". Ta on maailma parim inimtundja, seega on tal alati inimeste suhtes õigus. On need kahtlased lonerid, kes tulevad üksi, ostavad ühe joogi ja istuvad mitu tundi enda ette vahtides. On poistegängid, kes tulevad poodi selle mõttega, et midagi varastada (nagu need 3 creepyt tüüpi). On paarid, kes tulevad, ostavad palju asju ja on toredad ja lahkuvad kiirelt. Tegelt oli neid tüüpe veel. Igal juhul Simon tabas kohe ära, et tegu on vargapoistega, kes löövad külge, et narkot müüa või tasuta asju saada. Ja that was the case. Mõne hetke pärast tulid 2 menti, kes poisid ära viisid. Peale seda tulid 3 menti meie poodi sisse ja otsisid kõik prügikastid ja korvid läbi, sest poisid olid ilmselt mõned narkopakid meie poodi jätnud. Esimest korda elus kirjeldasin ma mentidele midagi :D

Nüüd lähen poodi šokolaadi ostma. Ma söön siin Inglismaal umbes 2x rohkem kui Eestis, aga õnneks ma liigun tööl ikka väga palju, seega jään nulli. Close enough.

Ütleb rohkem kui tuhat sõna

Tairi ja Piret telefoniputkaga.

Norman ja Tairi proovivad Barclay rattaga sõita, aga selle eest peab maksma :(:(

Kusagil Viictorias, tulime just agentuurist ja otsustame Buckingham Palace't vaatama minna. Tairi tassib Normani kotti.

Queensway station.

Deini ja Katriini korteri juures. Tairi on tudupükstes(ei viitsinud riideid vahetada).

Täiesti niisama kusagil Victorias jälle. Tulime just Buckingham Palace juurest ning meil polnud õrnaaimugi, kus see päev ööbida saame.

Tower Bridge.

Great Fire of London 1666. (Piret ja Tairi saadavad tervitused Helle Turmenile).

Vaade meie toa aknast. Need kaks kuplit on Whitleys'i kaubamaja, mis oli esimene kaubamaja Londonis!

Jälle telefoniputkaga.

Katriin ja Dein.

Kusagil Victorias McDonaldsis. Jälle see sama päev, kui me ei teadnud kus ööbida ja olime just Buckingham Palace's käinud.

Hyde Park.

Pudding Lane - siit sai Great Fire of London 1666 alguse!!!(Tervame jälle Turmenit)

St. Paul's Cathedrali ees olev streik kapitalismi vastu.

Norman ja ta lemmik pood.

Jälle streik.

Trafalgar square. Tairi ja Piret toetasid Eesti lippu ka mõne sendiga!

Hyde Park.

Taaslavastan oma pea äralöömist!

Soolaleivakas/Halloween meiekal.

Earls' Courti McDonaldis niisama passime netis.

Esimene päev Londonis. Deini ja Katriini juures.

Wellington Arch. Siin on Hyde Parki peavärav ning seal samas kõrval asub ka hotell, kus Tairi hetkel töötab.

Tairi ja Big Ben kauguses.

Norman, Tairi ja inglise keele taskusõnastik(sest Norman ei oska inglise keelt, hehe).

Buckingham Palace.

Tairi Tower Bridge taustal kohvi joomas.

Piret, Dein ja Tairi Victoria & Albert Museum'i ees.

Buckingham Palace.

Jälle streik. Ja paremal on tüübid Vendetta maskides.

Pack it up, pack it in, let me begin, I came to win, battle me that's a sin!

Eile sain Normanilt sugeda, et ma ei kirjuta üldse ja miks ma pilte ei lisa. Samuti tundis piltide vatsu huvi ka mu ema(TEE FACEBOOK ENDALE, SINNA LAEVAD PILDID KIIREMINI) ning Ann väitis, et ta ikka koguaeg korraks tsekib ega me äkki midagi postitanud pole ja ka Karel ütles täna, et blogi kirjutaksin. Kahjuks pole ma aga suurem asi kirjutaja (minu kirjandi tulemus on tõestuseks), aga mis seal ikka.

Nii, ma olen reedest saadik kodus passinud. Kuna olen haige. Ja sellest passimisest olen täiesti hullumas. Olen vaadanud läbi mitu-mitu How I Met Your Motheri osa, mida ma olen enne juba näinud, aga siiski:D. Vahepeal käin jalutan natsa õues, poodi ja nii ehk. Olgu nii nutune ka pole, eile käisin isegi päris kaugel ja õhtul läksin pubisse jalkat vaatama, aga see oli mega kurb olukord. Nimelt oli pubis kolm telekat - kahest näidati obviously inglise - rootsi mängu ja ühes minitelekast tuli ka eesti mäng, mida vaatasid mina ja mingid kaks vanameest. Suht igav oli nii, kui aus olla. Siis tuli mingi tüüp minuga rääkima, kes tegi kõvasti nalja, aga samas tundus natuke imelik ning ma väga ei viitsinud taga suhelda. Oleksin juba peaaegu koju läinud, aga siis ilmusid kusagilt välja ta sõbrad, kes viskasid samuti kõvasti nalja. Naljatades tsillisime linna peal, aga kahjuks liikusin mina kodust aina eemale. Siiski otsustasin mingi hetk, et pean siiski koju liikuma ning jooksin metroo peale, kahjuks sain ühe peatuse sõita ning siis pidavt järgmine alles poole tunni pärast tulema. Ning kuna ma saaksin jala sama kiiresti koju, siis ma otsustasin jala minna. See oli aga väga halb otsus. Ma eksisin totaalselt ära!!! Ma kõndisin edasi tagasi mitu korda ja proovisin bussipeatuste järgi aru saada, kuhu poole minema pean. Lõpuks olin mingi viadukti peal mingi tund aega ja enda arust läksin täiesti õiges suunas, mingit väikest teed pidi. Ning järsku teatavad mingid töömehed mulle, et miks ma siin olen, tee on ju suletud!? JESSS!!!! Küsisin siis neilt, et kuhu poole ma minema peaksin ja nad ütlesid, et mine tagasi sinna kust viadukt algab ja äkki saad ööbussi peale. Kõndisin siis tagasi ja samal ajal tegin Heldenale telefonis nalja kuni tal aku tühjaks sai. Lõpuks olin viaduktist kaugel ja täiesti juba majade vahel. Nägin rebast, kaks korda isegi, kartsin meeletult! (Siin need linnarebased, ma ei tea kas neid tasub üldse karta?) Seisin natuke aega bussipeatuses, aga ei viitsinud, kõndisin jälle natuke vales suunas ja siis jälle tagasi, kuni lõpuks sain vist õige suuna kätte. Kõnnin siis rahulikult ja üks takso jääb minu juures seisma ja ütleb, et ma peale tuleks. Vastasin, et ei ma kõnnin ja ei vaja taksot. Selle peale ütles ta et, ta ei küsi mult raha. Sellepeale ütlesin ma ikka ei, sest ega ikka mingisse suvalisse autosse ei istu. Pika vaidlemise peale näitas ta mulle seda kaamerat, mis taksos on ja kui ma küsisin, miks ta peaks mulle tasuta sõitu pakkuma, vastas ta, et ta juba enne sõitis must mööda ja sai aru, et ma olen eksinud, ja olgem ausad, ma olin totaalselt eksinud:D. Kuna taksojuht tundus täiesti normaalne inglane(oleks ta mingi muu araablane, indiast, kust iganes kahtlasest kohast, siis ma poleks taga vist üldse rääkinudki) ning ma istusin autosse. Ta viis mu ilusti meie maja kõrval olevale parklasse. Kohe kui peatusime, laususin mina: " Thank you, bye!" ja jooksin autost välja. Ma tõesti ei tea, kas ta tegelikult ootas, et ma ikkagi maksaksin:D. Vahet ei ole, kuigi ta oli täiesti tore vanamees.

Täna olen viimast päeva kodus ning homme lähen jälle tööle. Oleksin täna läinud, aga kui tööle helistasin siis õeldi, et mul on kolmapäeval vaba päev:D. Täna pole ma aga absoluutselt midagi teinud. Ma olen ainult arvutis olnud ja midagi vaadanud. Normani voodi tegin ka ilusti ära, ehk ta selle peale hakkab normaalselt magama ka nüüd. Minul ja Piretil on magamiskott ilusti tekikoti sees ja see näeb täiesti legit tekk välja, aga Normanil on oli ikka veel niisama mingi magamiskott ja padi puudus täiesti. Panin ta magamiskoti ilusti tekikoti sisse ja meisterdasin talle ka padja sellest rätikust, mis Anett meile siia jättis, kuna see ei sobi nende vannitoa miljöösse!!! :D Ja siis leidsin voodi alt neli sokki, 1 paar ja kaks erinevat:D
Jah, ja nüüd ma ei viitsi enam vist kirjutada, sest mina küll ei viitsiks seda teksti lugeda, mis ma just kirjutasin ja seega ma lõpetan!
Aaaa ja üksõhtu hakkasime igavusest fotofilmi tegema. Long story short - Mina tulen koju ja Piret lõikab mul kõri läbi. Millalgi jõuab fotoseeria ka teieni.


Ja kõigile teadmiseks - olen solitaire'st täiesti sõltuvuses.
Millalgi lisan paar pilti ka ja lisan ka väiksed kirjeldused alla, siis ei pea mu ema endale facebooki tegema(aga võiksid, sest sealt on palju lihtsam pilte vaadata ju!!!!!!)
Aga okidokiiiiii, jääge stiilseks, jääge ilusaks, Alibis näeme - TSAUUUUUUU




JA PALJU PALJU PALJU ÕNNE KALLILE MADISELE, KES TÄNA JÄTTIS TIINEKA AASTAD SELJA TAHA JA ALUSTAS TEEKONDA KOLMEKÜMNE POOLE!!!!!!!!!!!!

Tavaliselt jääb Norman niimoodi magama ja hommikuks on ta end vaid pikali suutnud kukkuda.

Patrioot.

Norman vajus jälle ära ning enne seda palub ta, et me ta varsti üles ärataks - AGA SEE ON VÕIMATU!!!

UPSIIIIII
Tegelikult läks veepudel ümber ja Limpa uppus ära

Norman jälle magamas "veel viis minutit, siis ärkan" , "ma ei maga" , "varsti tõusen" , "jaa, ma juba tunnen, et pean tõusma, mul on asju vaja teha". Lõpuks ärkab ta ikkagi hommikul tööriietes üles ja tuli põleb.

Väike Nufik.

Sellised ongi muidu need oravad, kes pargis koguaeg jooksevad ja üldse hästi sõbralikud on ja niisama nii armsad.

HARRODS! Mis hetkel on palju kaunim, kuna on jõulukaunistustega kaetud. Ja Piret töötab kohe selle vastas.

Kunagi Ferase juures, creepy. Ta tuba oli asju täis, mis ta reisidelt kaasa on ostnud. Nagu ta rääkis, on ta kõikjal olnud, aga kahjuks tuba kajastas suuresosas seda, et ta on mõni kord ehk Hispaanias käinud. Tollele ainsale pluusile, mis tal oli, oli ka peale kirjutatud Spain.

Ükspäev juhtus jälle õnnetus, ehk siis mu teisekorruse pesast kukkus krõbina pakk alla :(

Norman: Ma nägin midagi võimatut eile!

Ma nägin midagi võimatut eile. Ma ei oleks uskunud, et selline inimene maailmas olemas on. Ma olin isegi varem mõelnud, kas see on on võimalik, ja olin järeldusele jõudnud, et see ei ole faking võimalik. Aga, maailm, võta teadmiseks, et see on võimalik. Ma nägin teda eile öösel bussiga töölt koju sõites. Seal ta oli, kõndis double-deckeri teisele korrusele. Ma nägin tedretähnidega neegrit! WTF nagu! Täiesti pruuni näo peal olid veel tumedamad laigud. Kas see on siis sisuliselt segu gingerist ja neegrist? Neeger-ginger? Interesting...

Norman: My job at The Audley pub

Töötan siis Mayfair'is The Audley pubis. Tegu on suht kõrgklassi pubiga, mis kuulub Taylor Walkeri pubiketti. Olen seal waiter-bartenter: ehk siis võtan vastu tellimusi, viin kohale toite, tšekin, et kõik on puhas ja korras, valmistan jooke jne. Peale minu töötab pubis veel paar inimest Tšehhist ja Slovakkiast, 4 lätlast, 1 prantslane, 1 itaallane, 1 ukrainlane ja umbes 5 brasiillast, pluss terve köögi staff pidi sisulisel ainult brasiillastest koosnema.

Söögikoha omanik on Iirlane John. Mulle on selline mulje jäänud, et meil valitseb tööjuures hirmuvalitsus. Kõige jubedam asi, mis juhtuda saab on see, kui John on pubis. Üpris närviline ja kuri vend on ta tõesti ning kui boss on majas, peavad kõik hullult aktiivsed olema. Samas ei ütleks ma, et ta päris kreisi on, suhtleb vehel ka täitsa sõbralikult. Alguses tundus mulle, et ukrainlane Nick on grumpy, kuid Johniga võrreldes on ta ikka lahja. Muidu on inimesed suht normaalsed, kahjuks ei ole meil palju aega omavahel vestlemiseks.

Kui aus olla, siis tegelikult peab tööl alati hullult aktiivne olema. Meil ei teki praktiliselt ühtegi vaba hetke: kogu aeg peab ringi käima ning midagi tegema. Üksikvahetus kestab viiest poole kaheteistkümneni. Topeltvahetus algab kell 12 ja lõpeb pool 12 öösel, nii et päris pikk tööpäev on. See eest on mul aga 3 ja pool vaba päeva nädalas. Tippi saab üsna korralikult, umbes 35 poundi saame kõik nädalas ning lisaks annavad vahel mõned kliendid ka personaalselt 10-20 poundi.

Paljud külalised tunnevad huvi, kust ma pärit olen ning arvavad välimuse ja aksendi põhjal enamasti, et olen rootslane. Mõned kliendid, kes on Eestis käinud, kiidavad ikka kuumi Maarjamaa neidusid. Ükspäev rääkisin pikalt ameeriklasega, kelle poeg on New York Red Bullsi fänn. Vestlesime muidugi ka Joel Lindperest ja Eesti koondisest. Pubi asub 35-minutlise kõnnaku kaugusel meie kodust.

Rahvast käib The Audleys räigelt. Ainuke rahulik päev on esmaspäev. Teistel päevadel on ikka väga keeruline õhtul end rahvasummast läbi vingerdada. Nagu mainisin, oli meil kunagi suuremat sorti pidu kuulsate muusikutega. Tegu oli mingi auhinnagaala-järgse üritusega. Kuna inimesi oli palju, oli ka palju klaase, mis tuli pessu toimetada. Kui ma kuskil 10 klaasiga end inimestest läbi pressisin, mõtlesin endamisi, et ma ei tohi jumala eest klaase maha pillata. Klaasikillud nii suure massi keskel põrandal oleks lihtsalt katastroof olnud. Pole vist raske ära arvata, mis minuga järgmisel hetkel juhtus. Üllatus üllatus, üks klaasi pidi siiski mu näppude vahelt lahti libisema. Õnneks olid mulle kõrgemad jõud appi tulnud ning antud klaas kukkus täpselt kahe mehe jalgade vahele ja ei jõudnudki põrandani. Lihtsalt nii palju inimesi oli ruumis :D

Baaaaahhhhhh

Ma olen vist maailma halvim blogipidaja, sest pole siiani ühtki korralikku vormistatud postitust loonud. Kooliaeg tekitas sellise trauma, et vähe ei ole.
Täna vist jõudis mulle kohale, et ma olen nüüd üsna kodus. Enam pole seda "ma-nagu-oleks-kuskil-laagris" tunnet. Täiesti Londoner olen juba. London pole minu jaoks enam "ah mingi linn punaste busside ja peekoniga". London on kodulinn, kõik mis siin toimub, mõjutab ka mind. Nii on.
Täna käis tööl kassasid parandamas mingi araabia päritolu insener, kes oli väga huvitatud sellest, et ma Eestist olen, sest Eesti on ju "WiFi-paradiis". Ta olevat terve elu Eestist huvitatud olnud, sest Eesti skippis industriaaltasandi ja läks otse üle tehnoloogiatasandile. Vat mis random inimesi siin leidub. Sellest ei hakka rääkimagi, et mu assistant manager Renaldo on Club Hollywoodis käinud, peab Eesti randades olevaid riietuskabiine imelikeks ja on täiesti veendunud, et kõik eesti naised on ilusad ja kõik eesti mehed on koledad (sama pidi ka Poolas olema btw).
Peale selle sain teada, et üks peamisi põhjuseid, miks ma tööle sain, oli minu interest in cinematography. Kuna mu assistant manageril Pjotril oli nii sitt tuju see päev olnud, siis ta oli jumala kindel, et ta ei võta mind tööle. Kuna ma aga proovipäeval baguette'sid tehes awkward vaikusi kartsin, siis nii juhuslikult rääkisin oma tulevikuplaanidest ja Pjotr kuulis seda poole kõrvaga pealt. Kuna ta ise tegeleb ka nii hobikorras filmindusega, siis hunt tunneb ikka hundi ära ja "ok, whatever , she's a filmmaker so she must know what working hard means. But if she fails then I'm screwed". Vat nii, vahel on tore olla äge. Loomulikult tegid nad Marciga kahekesi selle otsuse, aga no cmon, Marc on Marc.
Mis veel hirmus on... mu käed on varsti musklis, sest kõik tööd peab tööl kiiresti ära tegema ja see nõuab lisaressurssi lihastelt.
Ahjaa, ma saan juba päris eduka cappuchino-lehega hakkama. süda on juba easypeasy.
Lisaks.. ma tahaks väga solaariumisse minna, sest ma näen juba kahtlaselt valge välja (loe: mu jumestuskreem jääb tumedaks). Aga ei oska siin ei solaariumeid ega juuksureid usaldada.

Ja Londonis on pidevalt tänavad täis kahtlast sudu-udu-auru? (ma ei ole kindel, mis on mis). Igal juhul mulle kui tulevasele cinematographerile on see kõik nii ilus et sure või ära, aga ma hakkan kahtlema, et see ei ole tervisele väga kasulik. Täna töölt koju tulles oli selgelt näha, kuidas õhk ei olnud just läbipaistev ja väga puhtalt ta ka just ei lõhnanud. Ma ei teagi, mis see värske õhk ongi enam. Ilmselt selle õhu tõttu ongi mu näonahk nagu lahingu alla sattunud.

Aga olgu siis, kaks päeva olen veel õhtustes vahetustes ja saan palju süüa koju. Ma ei taha teada palju ma söönud juba olen. Õnneks on tööpäevad nagu kardiotrenn koos väikese jõusaaliga, seega ma vist ei tule 10 kilo raskemana tagasi.

Ma elan koos mobiilimängupededega. The truth is that mul on vahepeal olnud 2 vaba päeva ja me pole ikka midagi tarka teinud. Täna sõime palju šokolaadi ja vaatasime Napoleon Dynamite'i. Peale selle lugesin filmiraamatuid ja vaatasin Misfitsi uued osad ära. Tahaks räigelt mingit set'i valgustada. nii palju siis elust. Mu assistant manager ei suuda ära oodata, millal ma uue kaamera ostan :D sama siin.

Norman: London – Weymouth – Jersey – Portsmouth - London

Nonii, alustame algusest. Otsustasin proovida kandideerida mõnda USA ülikooli. Selleks peab ära tegema SAT ja TOEFL testid. Registreeerisin SAT testile, viimasel registreerimis-päeval muidugi. Terve Inglismaa peale oli 1 vaba koht alles, Jerseys. Tsekkisin ruttu Google Mapsist, kus asub Jersey ja sealne Highlands College. Sain teada, et Manchesteri kandis. Reserveerisin ruttu isetekoha ja maksin raha ära. Umbes nädal aega hiljem. Tsekkisin uuesti, kus Jersey asub. Sain teada, et see asub hoopis Prantsusmaa ranniku juures ning on faking saar! Tahtsin ennast ja Google Mapsi õhku lasta. Mõtlesin, et kõik on puucis. Rääkisin Deiniga, kes ütles, et võib-olla tasub minna ikkagi saarele. Otsustasin, et pohhui - lähen saarele. Sain töölt 4 päeva vabaks. Reserveerisin Jerseys hotelli ning ostsin bussi- ja praamipiletid. Maksin sitta kanti raha selle eest. Tahtsin endale pommi alla panna.

Neljapäeval, 3. novembril asusin teele. Sõitsin Victoria Coach Stationist kõige pealt väikesesse sadamalinna nimega Weymouth. Tegu oli väga ilusa kuurort-linnakesega, aga paraku oli puhkuse-hooaeg läbi ning tänavad, täis hotelle, pubisid, paare, klubisid, söögikohti, kasiinosid, lõbustuspargikesi ja lugematul arvul väikeseid poekesi, olid tühjad. Suht kahtlane tunne oli öösel peaaegu üksi selle kummituslinna kitsastel tänavatel kõndida ja soodsaimat ööbimisvõimalust otsida. Odavaim tuba oli 25 poundi öö. Ruum oli väike, kuid mugav: sain isegi telekat vaadata. Avastasin veel, et seljakotis olid EATist saadud spagetid karbist välja tunginud ja kott oli paska täis. Puhastasin tund aega kotti ja õpikuid, mis nüüd spagetised olid. Haisu peletamiseks lasin kõik asjad lõhnaõliga üle.

Järgmise päeva hommikul ärkasin kell pool 8, et praamile jõuda. Panin oma toast kõikvõimalikud seebid ja suhkrupakid kotti ning läksin hommikust sööma. Mulle pakuti moosi, saia ning erinevaid Kelloggsi helbeid piimaga. Kui olin söömise lõpetanud ja hotelli omanik kõrvalruumi korraks läks, pistsin kõik moosi, ja hommikuhelveste karbid kotti ning põgenesin. Nagu alati, oli mul laevale jõudmisega üsana kiireks läinud. Otsustasin, et pole mõtet sadamasse minna sama teed pidi, mida eile kasutasin, vaid palju targem oleks minna uut teed pidi, mis näiliselt samas suunas viib. Tuli välja, et see polnud siiski nii hea idee. Kõndisin pikka aega ning jõudsin jumala valesse kohta. Kohalike abiga leidsin õnneks sadama õigeks ajaks ikkagi üles.

Praam toimetas mind Jersey saarele. Tegu oli väga ilusa idüllilise paigaga. Saar on umbes Vormsi-suurune ja pea linn St Helier arvatavasti Pärnu-sarnane. Pärast pikka otsimist leidsin oma hotelli üles. Antud tuba oli samuti väga mugav ja kena. Laupäeva hommikul ärkasin väga vara ning seadsin sammud Highlands College'i poole. Läksin päris suure ajavaruga juhuks, kui peaksin teel ära eksima. Jõudsin siiski ilusti kohale ning passisin tükk aega üksinduses ülikooli ees. Pool tundi enne testi algust hakkas mulle üksindus väga veidrana tunduma ja leidsin ühelt kooli ukselt kirja ja kaardi, mis mind õige hooneni juhatas. Kohale jõudes avastasin enda üllatuseks, et klassiruumis polnud mitte üks vaba koht, vaid üks hõivatud koht ning seegi kuulus testi läbiviijale. Lõpuks kogunes ruumi peale minu veel 3 õpilast.

Test oli kuradi raske ning veelgi raskemaks muutis eksami mind tabanud ammune needus – kusehäda. Kui ma ühiskonnaõpetuse eksami ajal käisin ainult 3 korda vetsus, siis SAT testi ajal külastasin peldikut umbes 5 korda, ehk iga 5-minutilise pausi ajal vähemalt korra. Üks osa eksamist läks mul konkreetselt metsa selle pärast, et räige põiekas oli. Vähemalt sai see asi nüüd tehtud ja eks paistab, mis skoorid tulevad. Testi ajal hakkas mind närima kahtlus, et äkki pani College Boardi veebileht pange, väites, et UK-s oli vaid üks vaba koht SATi tegijale. Minu kahtlused peletas eksami läbiviija, kes ütles, et on ka varem juhtunud, et vaid nende koolis on vabu kohti üle.

Pärast eksamit explore'isin veits linna ning vaatasin pubis ManU mängu, päris meeldiv oli. Hiljem vaatasin ka City mängu, see ei olnud nii meeldiv. Õhtul läksin taaskord praamile. Seal vaatasin X-Factorit ning uinusin pingi peal magamiskotis. Hommikul saabusime Portsmouthi, kust ma bussiga Londoni poole suundusin. Bussis istusid minu kõrval 2 banaani. Sõna otseses mõttes banaani. Nad seletasid mulle, et kandsis veidraid kostüüme, kuna osalesid oma ülikooli korraldatud heategevusmängus, mille raames pidid ilma rahata 36 tunni jooksul Warwickist Kesk-Inglismaalt võimalikult kaugele jõudma. Samal ajal oli kohusus ka heategevuseks raha koguda ja erinevaid ettekirjutatud ülesandeid täita. Kahjuks ei lastud banaane Portsmouthist tasuta üle La Manche'i ning puuviljad, kes olid muide asiaadid, otsustasid minna tagasi Londoni ja sealt mõnda teise sadamasse. Neil oli kindel soov enne kella üheksat õhtul Inglismaalt Euroopa mandrile saada. Mõned osalejad olevat lausa Poola, Portugali ja mujale jõudnud.

Well well well

Kuna mo roommate'd ei ole keegi kodus, siis hakkan mina igavusest blogima, aga kuna ma olen liiga laisk, et mingit teksti vormistada, siis bullet points on parim asi. (Ma olen siin avastanud täiesti uue laiskusevormi. Tairi on siin sellest juba vist kirjutanud :D )

• Nii muuseas käisime eile meie maja all asuvas vene kaupade poes ja leidsime sealt meie oma Fizzi siidri. Lisaks sellele oli seal ka präänikuid ja kondenspiima ja terve pood lõhnas nagu Balti jaama turu minipoed. Oh the nostalgic moment.
  
• Mingi päev kell 5:30 hommikul tööle jalutades tuli mulle peale mu ema tehtud kaerakliipudru isu. Eati puder on jama. Peale selle igatsen ma Selveri ühepajatoitu. Random. Seni ei ole ma musta leiba igatsema hakanud.
• Täna tegime tööl uut baguette'i, mille sisu koosnes majoneesi-kreveti segust, lõhest ja tillist. Terve köök lõhnas nagu eesti sünnipäevad. Loomulikult ei hoidnud ma oma vaimustust tagasi ja rääkisin Marcile pool tundi eesti sünnipäevakommetest.
  
• Ma ei ole Londonis mitte ühtegi krantsi näinud. Kõik koerad on siin tõukoerad, mõned nende seas eriti väärakad (hurdad on ikka imelikud koerad). Lisaks sellele on kõik koerad nii royalid, et nad ignoreerivad teisi võõraid koeri, inimestest rääkimata. Sellist koerakultuuri pole mina veel kohanud.
  
• Ma kujutasin täna ette parempoolset liiklust. Tundus imelik.
  
• Meil käis täna proovipäeval poola tüdruk Olga, kes õppis inglise filoloogiat ja ta rääkis minust imelikumalt inglise keelt. Siin olles saad ikka aru, et Eesti haridussüsteem on tubli.
  
• Kahtlasel kombel teab peaaegu iga inimene, keda ma siin kohanud olen, mõnda eesti tüdrukut. Mitte keegi ei ole veel teadnud ühtegi eesti poissi.
  
• Eile sõitsin bussiga. Ülakorruse esiiste ei olegi nii eriline. Muuhulgas käisid bussis kontrolörid.
  
• Iga õhtu oleme Tairi ja Normaniga teinud Pirokunni nalju. Never gets old.
  
• Täna kurtis mingi naine tööl, et kohvi on rõve ja külm, ise toppis samal ajal oma sõrme kohvisse ja lakkus seda, endal väga vihane nägu ees. See hetk oli nii hirmus ja random, et ma saatsin kellegi teise olukorda parandama.
  
• Ma olen 22. oktoobrist alates ainult 2 korda poest midagi ostnud. Üks kord ostsin paki spagette ja ketšupit, teise korra käisime Tairi ja Normaniga poes ja ostsime kartulit-jogurtit ja lisandeid. Ülejäänud aja olen toitunud endiste korterikaaslaste mahajäänud toiduainetest ja töölt saadud kraamist.
• Ma pole juba väga pikka aega ühtegi kassi näinud. Võõrutusnähud.
  
• Me laeks hea meelega pilte üles, kui internet siin nii aeglane poleks. In fact, täna töölt koju tulles avanes mulle maailma ilusaim vaade. Ilm oli selge. Päike oli madalal, paistmas läbi sügisese pargi. Oleks mul vaid kaamera kaasas olnud.
  
• Pargis on äärmiselt palju oravaid ja vareseid. Nii muuseas on nad alati omavahel tülis ja ma näen pidevalt, kuidas varesed oravaid kiusavad ja sabast tõmbavad. Peale selle on oravad tihti ka omavahel tülis. Et asja veel kurvemaks teha, ajavad koerad ka neid pidevalt taga. Lisaks sellele lähevad tiigiäärsed haned vahepeal ülbeks ära ja kõnnivad inimeste kõnniteel. Me teame kõik, kui pokerface nad on, seega on olukord naljakas.
  

No, indeed, minu seriaalielu jätkub täiesti. Vahepeal olen endale tööl leebelt noaga sisse lõiganud ja nii puhtjuhuslikult olen sattunud armukolmnurka ja ajan siin oma kolleege omavahel tülli ja kõik võitlevad mu tähelepanu eest. Ja millegi tõttu näevad kõik mehed siin välja umbes 7 aastat nooremad kui nad tegelikult on... igaljuhul on London üks parimaid egoboostereid, sest inglise keele oskuse, mõistuse, aktiivsuse ja kena välimuse kooskõla on siin vist haruldane. Eesti mehed, olge õnnelikud siis :D

Ahjaa, ma käisin oma National Insurance Numberi intervjuul, kuhu loomulikult hiljaks jäin. Sellegi poolest peaks 2 nädala pärast number käes olema ja siis saan juba palka ka. Asjad hakkavad paika loksuma. Ja viimased päevad olen teinud sellist pulli, et söön ainult ühe korra päevas ehk siis töö juures lõunal ja ülejäänud aja ignoreerin oma näljatunnet. It works. Kuigi ma ei kujuta ette, palju ma kaalus alla juba võtnud olen.
Ja minu suurim hirm on toidu üle kaebavad kliendid. Neil on oma "you are dead to me" pilk, mida iga inimene kardaks.

tonight on murder she wrote

called in sick today!!!
Eile siis tundisn kuidas ma siin nohisen ja olen niisama nohune. Hommikul ärkasin enda imestuseks kell 11 ning avastasin, et pole oma äratuskella kuulnud ega ka kolme kõne mis mulle töölt on tehtud. Tavaliselt ma vähemalt telefonihelinat kuulen. Aga jah, enesetunne on ka suht kehva, kurk on valus ja ikka nohu on. Ja selle juures on muidugi kõige parem see, et mul ei ole kuhugi nuusata!!!! Varsti lähen poodi ja ostan vetsupaberit:D Ja loodetavasti saan homme ka kodus olla ja ravida end.

Prantslased ei ole mitte öösiti valjud, vaid koguaeg. Hetkel tundub nagu nad loobiksid nõusid köögis ja siis samal ajal karjuvad. Üldse jah, nad on lärmakad.
Ja ma ei teagi nüüd, mida tervepeva teha. Arvatavasti loen raamatut ja olen niisama tervepäeva voodis, tavakas noh:D

Kell on meil 23:38 ja head lapsed juba ammu magavad, aga need lapsed, kes kell 4 ärkama peavad, ei maga ikka, sest on une jaoks liiga lahedad.
Pidin mainima seda, et ma olen megavihane, et pean minema oma NIN-i intervjuule kuhugi Tootingusse, mis asub faking 3. tsoonis, mis tähendab seda, et ühe otsa pilet maksab mulle... 2.50 või ilmselt isegi 2.90, kuna ma lähen tipptunnil. Ühesõnaga minu viimane toiduraha läheb minema. Varsti hakkan oma töökaaslastelt lõunaid välja nuruma või lähengi päriselt mõnele kohtingule, sest ma muidu nälgin.
Lisaks sellele olen ma vaikselt hakanud vihkama oma prantsuse korterikaaslaseid, sest nad lihtsalt ei ole võimelised öösiti vaikselt olema ja nad söövad koguaeg kala ja ei korista MITTE KUNAGI kööki korralikult ära. Daingert.

ja kui itimees joob kalja kohe iti laseb välja - ERITI JUST HOMMIKUTI

Piret on kõige laisem inimene maailmas. Ta on kolm päeva järjest maganud. Ma arvasin, et ma olen unekott ja laisk aga Piret on ikka täiesti teine level.
Jällegi istun köögi põrandal ja vaatan kuidas Piret süüa teeb, jube lahe. Homme pean tööle kella seitsmeks minema ja siis on vaba päev jehaaa!!!

Nii, aga räägime siis reedest. Tulen töölt, käin pesus, loen mingit ajakirja ja terve see aeg Piret magab. Tal helises isegi äratuskell, mille ta kaks korda kinni pani. Ja ta ei ärganudki. Seega läksin üksi linna peale, kuna mul oli laupäev vaba ja ei viitsinud kodus niisama passida. Piretit üles ka ei julenud äratada, kes teab äkki on vihane:D või siis peab kell neli ärkama, et tööle minna vara. Liikusin siis kusagile sinna Oxford streeti ja Piccadilly circuse poole, et kus mul ikka minna, samal ajal tegin paar kõne sõbudega Keilas ja viisin end uudistega kurssi. Jõudsin siis juba kohta, kus oli ikka jubepalju rahvast ja ma olen täitsa ükis, ja ei tea mida teha. Noo jube igav, jalutasin siis niisama ja äkki tuleb keegi ja ütleb, et ma näen jube tuttav välja, et kas ta teab mind kusagilt? Mina muidugi olin täiesti eee...mm.. ei tea näoga ja tõesti mul polnud õrnaaimugi, ja siis midagi koitis. HAHA, tuli välja, et see oli see sama Tony, kes mu üle jubedalt naeris, kui me esimesel nädalal pidutsemas käisime ja Piretiga inimestega juttu ajasime. Siis me olime jube hämmastuses, et kuidas on selline asi võimalik, et suures linnas lampi kedagi niimoodi uuesti kohtad. Rääkisime juttu ja laulsime igast lollakaid laule ja siis me läksime ta sõpra linna peale otsima, aga me ei leidnud teda ja lootsime, et ehk ta siis sai ilusti koju. Ja kuna Tony ei saanud kuidagi koju, sest ta ei ela Londonis, tuli ta meile, sest Norman ju meil ära ja voodi koht olemas. Piret muidugi magas ikka veel ja hommikul kell 8 ärkas ta üles ja ehmatas, et mingi neeger on meil külas:D:D:D hahahahahaha... Hommikul helistas ta oma sõbrale ja käskis tollel järgi tulla talle, aga tüüp oli nõme ja ei viitsinud tulla:D Seega pidi Tony bussipeale minema, aga tuli välja, et ta pangakaardi peal ei olnud raha ja ta pidi mult bussipileti raha laenama:D:D:D Poiss tundis end jube halvasti aga vähemalt sai koju:D. Mina siis aga läksin uuesti magama, kuna olin nii mega väsinud. Magasin mingi kuueni, kui mitte kauem ja siis niisama olime kodus ja koristasime ja läksime Piretiga jälle linna peale ning sellest ta on juba kirjutanud.

Tööl on mul ikka naljakas. Täna Lucia, too slovakkia sõbrants mul tööl, kellega ma samal ajal tööd alusatsin, oli täna mega väsinud ja unustas kõik asjad ära ja oli üldse udu, aga see tegi meile jubedalt nalja. Ning kahjuks mul on nohu ja kuna ma siis luristan oma nina, siis täna küsiti mult pidevalt, et kas ma nutan???:D Kõikidel Vitaytastel mu tööl oli täna mingi mega masendus või ma ei tea mis, igastahes olid nad mitte nii lõbusad kui tavaliselt. Selle eest teine slovakkia tüdruk Veronika, kes väga ingliskeelt ei oska, oli väga lõbus täna. Ja ta käsi oli nätsust saadud tattoosid täis. Ja siis ta irnus selle üle ja oli üldse, naljakas nagu alati. Jällegi rääkis muga mu jaapanlasest töökaaslane, kelle jutust ei saa midagi aru, kuna ta ei häälda sõnu korralikult välja ja räägib liiga kiiresti ja naerab iga oma sõna vahele, ja see on ka mega naljakas. Vot nii on lood, siinpool sood.
Norman on meil mitu-mitu päeva kadunud olnud ja kui ma talla paar tundi tagasi helistasin ja küsisin, kas ta on üldse elus ja ütlesin, et me hakkame süüa tegema, vastas ta mulle venekeeles. Hiljem ütles Katriin mulle, et Norman ei tule veel niipea, kuna nad teevad Deiniga äriplaani ja et Norman on täiesti soepeast täna. Aga jah lahelahe. Ma nüüd kaon vist internetist ära, kuna Piret on ammu lännu ja sööb juba ja minu söök ka jahtub kusagil ja prantslanna tsillib muga siin köögis ja ümiseb omaette. Piret just ütles, et ta kartulid olid jubehead ja et talle ikka meeldivad kartulid väga. NIMELT PIRET EI SÖÖ MAKAROONE, või noh, talle ei maitse väga. No pasta pasta pastaa, minu lemmik:D
Aga olgu siis, nägemiseni ja värki särki!

JA TUBLI KEILA JK, KES NÜÜD SIIS JÄRGMINE AASTA ON II LIIGAS!!! ajeeeee. ja olen pettunud, et te mulle ise seda uudist ei õelnud, vaid pidin ise lampi teada saama:D haha, ei tegelt ei ole pahane üldse.
Olge siis musud ja ärge lollusi tehke!!!

Hilinenud õnnesoovid ka Karelile!!!!!


(Pildil olen Maarjaga paar aastat tagasi niisama Londonis, good times)
DAVAAI TSAUUUUUU

Kuidas öelda.. ma pole siin väga harjunud looma midagi. Blogi kirjutamise mõttes ei ole ka loovust väga olemas. Seega bear with us :D Internetist ei hakka siin rääkimagi, kuna ma pean blogi kirjutama.. köögis.
Eile oli Londonis bonfire night või midagi taolist. Eile päeval-öösel-tänahommikul nägin mingit unenäomonstrumit, mis oli isegi minu unenägude kohta massive epic moodustis. Sinna olid kaasa haaratud põhimõtteliselt kõik seigad, mida ma Londonis tundnud ja näinud ja kohanud olen. Pehme karvaga kollid, tuultekeerises aknast sisse lendavad kassid, kahtlane araabia perekond kes kutsub lõunale, pöffi algusele rattaga sõitmine, mingi mõrvarlik perekond kes mind tükeldada tahtis, pimp töökaaslane. Mõnus.
Hommiku poole ajasin ikka üüri maksmise asju. Meie korteri inglise keelt mitte oskav musklimees tegi süüa samal ajal kui ma köögis internetti püüdsin ja rääkis minuga pikalt ja laialt itaalia keeles. Seekord ei saanud ma midagi aru. Pärast Alice (teine itaallane) ütles, et ta ütles, et ma kirjutan läpakas nii kiirelt. Oh naljakalja.
Terve õhtu oli mu pilk naelutatud õue, sest igalt poolt tuli ilutulestikku. Inimestel oli pidu ja nad ei hoia siin selle pealt kokku. Nagu uusaasta oleks järsku käes. Kuna meile avaneb seitsmendalt korruselt üsnagi pikk vaade üle Londoni põhjaosa katuste, siis nägime ilutulestikke päris korralikult. Samal ajal avasime Tairiga veel ühe kommikarbi ja tegime väikesed veinid Tairi telefoni playlisti taustal. Fun times. Ahjaa, koristasime ka oma väikese harjakese-kühvliga terve põranda üle, sest siinne tolmuimeja pigem toob tolmu juurde kui imeb midagi ära.
Läksime õhtupoole Tairiga välja, tegime väikesed odavad Eesti veinid ja kõndisime läbi jõulukaunistustes Oxford Streeti Piccadillysse välja ja seal veel natuke väikeseid ringe. Jõuluteema on siin juba täies hoos, akendel on "Merry Christmas" sildid ja lumi ja jõulutuled ja november alles algas. Nad on tõesti hullud. Meil Tairiga on eriti kahtlane, kuna mina kandsin samu riideid mis Eestis jaanipäeval ja üldse on õues mingi 15 kraadi sooja.. Piccadillys Käisime HMV-s muusikat-filme-mänge tšekkimas. Mingi prantsuse suit-up poiss kasutas huvitavat pick-up line'i kui me Tairiga postrite juures olime ("Excüüs me I need tü föind ö pöster to fit möi Scarface poster. Ü like Scarface?" "Oo you have really long hair. My first girlfriend also had curly hair.") Lõpuks lahkuski ta hoopis koos telefoninumbri ja ilma ühegi postrita. Ohjah. Suit-up, mis teha.
Vahepeal tuuritasime Soho kandis ja nägime sedasamust värvilist rahvast. Leidsime üles kahtlase XXX tänava, millele ma kunagi Piccadillys rännates ära eksisin. Tänava lõpus nägin suvalist naist ja ütlesin Tairile:"Pane tähele, ta on tegelikult mees." ja kui ma lõpuks selle naise nägu nägin, sain teada, et mul oli absoluutselt täiesti õigus. Ainsad naised sellel tänaval olime tõesti meie ja ilmselt pidasid mingid inimesed ka meid transadeks. Huvitav London. Ma arvan, et transadega karaoke laulmine ei saa olema nii raske siin.
Hiljem istusime veidi veel Piccadillys, kus kaks võrdlemisi huvitavat ja väga otsekohest tüüpi meiega rääkima hakkasid. Jah.. ma siin pikemalt rääkima ei hakka detailidest, aga isegi minu teravmeelne sõnaosavus ei osanud midagi vastu öelda :D Naljakas oli sellegi poolest, eriti kui Sean üle kogu Piccadilly Circuse põlvili langes ja "Will you marry me?" karjus, millele mina muidugi "Yes" vastasin, sest publikut ei tohi ju alt vedada :D (mis tuletaski meelde, et ma sain pulgakommi, mille ma vist praegu ära söön, kui julgen) Ofc oli see nali ja ma ei abiellu veel kellegagi... aga ehk varsti ikka :D ja siis juba hoopis teise inimesega.
Anyhow varsti peale seda liikusime vaikselt kodu poole, kuna Tairi pidi vara ärkama ja tööle minema. Fun fun fun.
Minul on täna vaba päev, arvatavasti lähen Kensington Gardenisse tiigi äärde raamatut lugema või midagi taolist tegema. Ma ikka constantly kasutan poola tüdrukutest alles jäänud söögivarusid. Kakao on pidevalt teemas ja praegu tegin nende makaronid ära. Fun times.

YO GUYS

Tegelikult me blogiks siin rohkem ja rohkem ja muud ei teekski, kui ma netis olemiseks ei peaks mingi kitsas köögis püsti seisma ja oma akut kulutama. DANG
Eile ma olin vihane, sest oli rendimaksmise päev ja me peame renti kõik koos maksma ehk siis 255 poundi nädalas. Seega pidin eile peale tööd kohe raha kaardile panema ja siis kodus ülekande tegema. Loomulikult jäin ma magama ja mõtlesin, et teen hiljem, aga õnnetuseks ärkasin üles 00:30 ehk rendimaksmise päev oli läbi. PEKKI! Siis tegin transactioni ära ja idee järgi pidin saatma ka kinnitava e-maili. Loomulikult on meie agentuur nii "professionaalne", et nad isegi ei andnud meile e-maili aadressi. Läksin sama targalt magama. VIHA JA RAEV MA ÜTLEN!

Minu elu koosnebki praegu ainult tööst ja siis vahepealne aeg kahe tööpäeva vahel. Sain nädalavahetuse vabaks, et ma puhkaks. Leslie (ülemus) tuletas mulle meelde, et ma kindlasti ikka kluppi ei läheks ilusate silmadega poisse lantima, sest ma pean puhkama. Yeah right.

Aga jah.. mida veel. Mu töökoht on ideaalne seriaalimaterjal. Seal on nii viha kui armastust, kadedust ja rõõmu, väsimust ja visadust, lõbu ja pahameelt. Ja kõik karakterid ongi nagu väljakujunenud iseloomude ja eludega tegelased. Fun-fun-fun. Selle pärast ma vist olengi oma töövälises elus nii apaatne, et mul tööl on lihtsalt kõik olemas. Eile olin terve päeva kassas ja teenindasin kliente. Megakiire, megasegane, palju screwupimist, aga I did goooood. Leslie isegi mainis midagi, et ma vb olen kunagi tema asemel. Ülemus oleks küll. Ja ma hakkan vaikselt Simoni naljadest aru saama, teeme Jesusi üle nalja kahekesi. Ohjah :D ma olen siin Inglismaal ikka õnnelik.

Yellow diamonds in the light

Hey kallikesed!
Kõik kurdavad, et me ei blogi enam piisavalt ja siis mõtlesin, et noh, peaks vist midagi kirjutama, aga ma ei tea mida:D
Tööl olen praegu mingi nädal aega jutti vist käinud, aga mul on seal nii lamp ja naljakas. Ükspäev näiteks kukkus meil peegel ümber, ma ei oska seletada miks ja kuidas aga see oli suht naljakas:D ja noh, meil ikka juhtub seal igast nalja tegelikult. Ja lõpuks andsin alla ja enam ei käi ma jala tööle ja koju - VAID BUSSIGA!!!! aga ma ootan bussi pärast tööd alati mingi mega kaua, see on lausa kohutav. Aga üks slovakkia tüdruk töölt ootab ka minuga alati sama kaua bussi ja siis me alati veame kihla kumma buss varem tuleb:D üks päev tuli minu buss, aga see ei peatunud, nõme:D... ma ei teagi, mida kirjutada. Kodus ma väga ei ole. Tulen töölt, olen natukene niisama ja siis lähen magama. Nüüd on kaks vaba päeva jeee. Aga meil on uued korterikaaslased. Poolakad läksid ära ja asemele tulid kaks prantslast, kellel on igapäev külalised ja üks venelane ja üks ungarlane. Ja itaallased on ikka veel siin. Ja ma loodan, et Piret või Norman kirjutavad teile ka meie sellest totust, kes meil siin elab. Ehk siis see itaallane, kes inglise keelt ei oska, ta on maybe-maybe not natsa totu vist peast. Ei ole aru saanud, aga ta on selline naljakas:D Ma kahjuks ei ole taga kokkupuutunud, aga teistel oli temaga väike naljakas jutuajamine, aga keegi ei saanud midagi aru ja see involvis ka palju naermist, eheheee.
Hetkel teeme Piretiga süüa, või noh, tema teeb süüa, sest minu söögitegemisoskused ei ole just kõige paremad ja ma istun köögi põrandal ja blogin. Ja prantslased on pesu pesumasinasse pannud ja koos sellega pesevad nad ka oma välgumihkli ära!!! kui vahva. Aga jah, mõtlesime et teeme öise sööma ja kui Norman koju tuleb siis ta saab ka kohe süüa!!! Ja Heldena pere saadetud suur 1,5 liitrine sangria on kohe otsas:D
No ma ei tea nüüd mida kirjutada. Ma tahaks midagi tööst kirjutada, aga mulle ei meenu niimoodi labist. Mul seal ikka juhtub igast väärakaid asju nendega, kes inglsikeelt väga ei oska, sest nad siuksed mutikesed kes noh, on lihtsalt naljakad:D teised ikka oskavad ja mõistavad nalja kah. Aga valdav enamus on ungarlasi ja slovakke, ja siis muidugi läti ja leedu ja igast vene harud veel:D
Aa, ja ma ei olegi rääkinud, kui korralikult mina süüa saan. Samal ajal kui Norman toitub oma kehavarudest söön mina lihtsalt nii korralikult, et ma polegi kunagi nii korralikult söönud. Ma lähen hommikul tööle ja võin süüa homikkuhelbeid, mille peale võin panna kas piima, jogurtit või teistjogurtit ja sinna juurde ka igast puuvilju ja muud sellist. Siis võin ma omale röstsaia teha, singi ja juustuga, ja siis võin võtta muna, ube, peekonit u name it!!! Lõunal on üks lett mul täis külma salatit, vali mida tahad jälle. Ja teine lett on täis sooja toitu, mis on tavaliselt mingi supp, mingi kaste, riis, kartul või pasta, mingi liha(näiteks kana või siga või lehm onju) siis on veel igast asju mida saad sinna juurde panna. Ja seda sama lõuna sööki saan ka pärast tööd süüa. Põhimõtteliselt ei oleks mul kodus vaja süüagi, välja arvatud vabadel päevadel. Mina olen rahul ja söön isegi mitte täie raha eest, vaid üle täie raha:D
Noh ja noh, ma jälle ei tea, ei ole eriti kirjutaja vend, kirjandi punktisumma võib seda kinnitada:D
Aga lõpetan siis sellekskorraks, ja nagu ma lubasin paljudele, et ma siis blogin midagi, mõttetu küll, aga vähemalt blogisin:D
Need teised oskavad siin ägedamaid jutte kirjutada, ehee.
Aga all right, olge siis tublid ja käige ilusti koolis(HELINA!!!!!) ja helistage siis ikka vahel eksjuu.
Tsillibrilli.
SAUXXXXX
Ilusat ja rahulikku hingedepäeva teile :)