Neljapäeval, 3. novembril asusin teele. Sõitsin Victoria Coach Stationist kõige pealt väikesesse sadamalinna nimega Weymouth. Tegu oli väga ilusa kuurort-linnakesega, aga paraku oli puhkuse-hooaeg läbi ning tänavad, täis hotelle, pubisid, paare, klubisid, söögikohti, kasiinosid, lõbustuspargikesi ja lugematul arvul väikeseid poekesi, olid tühjad. Suht kahtlane tunne oli öösel peaaegu üksi selle kummituslinna kitsastel tänavatel kõndida ja soodsaimat ööbimisvõimalust otsida. Odavaim tuba oli 25 poundi öö. Ruum oli väike, kuid mugav: sain isegi telekat vaadata. Avastasin veel, et seljakotis olid EATist saadud spagetid karbist välja tunginud ja kott oli paska täis. Puhastasin tund aega kotti ja õpikuid, mis nüüd spagetised olid. Haisu peletamiseks lasin kõik asjad lõhnaõliga üle.
Järgmise päeva hommikul ärkasin kell pool 8, et praamile jõuda. Panin oma toast kõikvõimalikud seebid ja suhkrupakid kotti ning läksin hommikust sööma. Mulle pakuti moosi, saia ning erinevaid Kelloggsi helbeid piimaga. Kui olin söömise lõpetanud ja hotelli omanik kõrvalruumi korraks läks, pistsin kõik moosi, ja hommikuhelveste karbid kotti ning põgenesin. Nagu alati, oli mul laevale jõudmisega üsana kiireks läinud. Otsustasin, et pole mõtet sadamasse minna sama teed pidi, mida eile kasutasin, vaid palju targem oleks minna uut teed pidi, mis näiliselt samas suunas viib. Tuli välja, et see polnud siiski nii hea idee. Kõndisin pikka aega ning jõudsin jumala valesse kohta. Kohalike abiga leidsin õnneks sadama õigeks ajaks ikkagi üles.
Praam toimetas mind Jersey saarele. Tegu oli väga ilusa idüllilise paigaga. Saar on umbes Vormsi-suurune ja pea linn St Helier arvatavasti Pärnu-sarnane. Pärast pikka otsimist leidsin oma hotelli üles. Antud tuba oli samuti väga mugav ja kena. Laupäeva hommikul ärkasin väga vara ning seadsin sammud Highlands College'i poole. Läksin päris suure ajavaruga juhuks, kui peaksin teel ära eksima. Jõudsin siiski ilusti kohale ning passisin tükk aega üksinduses ülikooli ees. Pool tundi enne testi algust hakkas mulle üksindus väga veidrana tunduma ja leidsin ühelt kooli ukselt kirja ja kaardi, mis mind õige hooneni juhatas. Kohale jõudes avastasin enda üllatuseks, et klassiruumis polnud mitte üks vaba koht, vaid üks hõivatud koht ning seegi kuulus testi läbiviijale. Lõpuks kogunes ruumi peale minu veel 3 õpilast.
Test oli kuradi raske ning veelgi raskemaks muutis eksami mind tabanud ammune needus – kusehäda. Kui ma ühiskonnaõpetuse eksami ajal käisin ainult 3 korda vetsus, siis SAT testi ajal külastasin peldikut umbes 5 korda, ehk iga 5-minutilise pausi ajal vähemalt korra. Üks osa eksamist läks mul konkreetselt metsa selle pärast, et räige põiekas oli. Vähemalt sai see asi nüüd tehtud ja eks paistab, mis skoorid tulevad. Testi ajal hakkas mind närima kahtlus, et äkki pani College Boardi veebileht pange, väites, et UK-s oli vaid üks vaba koht SATi tegijale. Minu kahtlused peletas eksami läbiviija, kes ütles, et on ka varem juhtunud, et vaid nende koolis on vabu kohti üle.
Pärast eksamit explore'isin veits linna ning vaatasin pubis ManU mängu, päris meeldiv oli. Hiljem vaatasin ka City mängu, see ei olnud nii meeldiv. Õhtul läksin taaskord praamile. Seal vaatasin X-Factorit ning uinusin pingi peal magamiskotis. Hommikul saabusime Portsmouthi, kust ma bussiga Londoni poole suundusin. Bussis istusid minu kõrval 2 banaani. Sõna otseses mõttes banaani. Nad seletasid mulle, et kandsis veidraid kostüüme, kuna osalesid oma ülikooli korraldatud heategevusmängus, mille raames pidid ilma rahata 36 tunni jooksul Warwickist Kesk-Inglismaalt võimalikult kaugele jõudma. Samal ajal oli kohusus ka heategevuseks raha koguda ja erinevaid ettekirjutatud ülesandeid täita. Kahjuks ei lastud banaane Portsmouthist tasuta üle La Manche'i ning puuviljad, kes olid muide asiaadid, otsustasid minna tagasi Londoni ja sealt mõnda teise sadamasse. Neil oli kindel soov enne kella üheksat õhtul Inglismaalt Euroopa mandrile saada. Mõned osalejad olevat lausa Poola, Portugali ja mujale jõudnud.
No comments:
Post a Comment