Ma olen vist maailma halvim blogipidaja, sest pole siiani ühtki korralikku vormistatud postitust loonud. Kooliaeg tekitas sellise trauma, et vähe ei ole.
Täna vist jõudis mulle kohale, et ma olen nüüd üsna kodus. Enam pole seda "ma-nagu-oleks-kuskil-laagris" tunnet. Täiesti Londoner olen juba. London pole minu jaoks enam "ah mingi linn punaste busside ja peekoniga". London on kodulinn, kõik mis siin toimub, mõjutab ka mind. Nii on.
Täna käis tööl kassasid parandamas mingi araabia päritolu insener, kes oli väga huvitatud sellest, et ma Eestist olen, sest Eesti on ju "WiFi-paradiis". Ta olevat terve elu Eestist huvitatud olnud, sest Eesti skippis industriaaltasandi ja läks otse üle tehnoloogiatasandile. Vat mis random inimesi siin leidub. Sellest ei hakka rääkimagi, et mu assistant manager Renaldo on Club Hollywoodis käinud, peab Eesti randades olevaid riietuskabiine imelikeks ja on täiesti veendunud, et kõik eesti naised on ilusad ja kõik eesti mehed on koledad (sama pidi ka Poolas olema btw).
Peale selle sain teada, et üks peamisi põhjuseid, miks ma tööle sain, oli minu interest in cinematography. Kuna mu assistant manageril Pjotril oli nii sitt tuju see päev olnud, siis ta oli jumala kindel, et ta ei võta mind tööle. Kuna ma aga proovipäeval baguette'sid tehes awkward vaikusi kartsin, siis nii juhuslikult rääkisin oma tulevikuplaanidest ja Pjotr kuulis seda poole kõrvaga pealt. Kuna ta ise tegeleb ka nii hobikorras filmindusega, siis hunt tunneb ikka hundi ära ja "ok, whatever , she's a filmmaker so she must know what working hard means. But if she fails then I'm screwed". Vat nii, vahel on tore olla äge. Loomulikult tegid nad Marciga kahekesi selle otsuse, aga no cmon, Marc on Marc.
Mis veel hirmus on... mu käed on varsti musklis, sest kõik tööd peab tööl kiiresti ära tegema ja see nõuab lisaressurssi lihastelt.
Ahjaa, ma saan juba päris eduka cappuchino-lehega hakkama. süda on juba easypeasy.
Lisaks.. ma tahaks väga solaariumisse minna, sest ma näen juba kahtlaselt valge välja (loe: mu jumestuskreem jääb tumedaks). Aga ei oska siin ei solaariumeid ega juuksureid usaldada.
Ja Londonis on pidevalt tänavad täis kahtlast sudu-udu-auru? (ma ei ole kindel, mis on mis). Igal juhul mulle kui tulevasele cinematographerile on see kõik nii ilus et sure või ära, aga ma hakkan kahtlema, et see ei ole tervisele väga kasulik. Täna töölt koju tulles oli selgelt näha, kuidas õhk ei olnud just läbipaistev ja väga puhtalt ta ka just ei lõhnanud. Ma ei teagi, mis see värske õhk ongi enam. Ilmselt selle õhu tõttu ongi mu näonahk nagu lahingu alla sattunud.
Aga olgu siis, kaks päeva olen veel õhtustes vahetustes ja saan palju süüa koju. Ma ei taha teada palju ma söönud juba olen. Õnneks on tööpäevad nagu kardiotrenn koos väikese jõusaaliga, seega ma vist ei tule 10 kilo raskemana tagasi.
No comments:
Post a Comment