Vabad päevad

Hommik algas sellega, et läbi une kuulsin Lissu ja Aneti lahkumist. Järgmine hetk koputas keegi uksele. Siis äratas mind Norman üles jutuga, et me peame toa ära koristama ja voodid tühjaks tegema, sest mingi putukatõrjetüüp on siin. Wat. Järgmine hetk istusime Normani ja hirmunud itaalia tüübiga (mingi tüüp, kes elab meie korteris, aga inglise keelt ei oska sõnagi) köögipõrandal. Poisid vaatasid jalkat ja rääkisid sellest nii palju kui oskasid ja ma lugesin EAT-i käsiraamatut ja seejärel hängisin internetis. Oh the fun. Homme lähevad meie korteri vaba päeva inimesed (ehk need kes ei tööta) agentuuri ja õiendavad natuke. Mina lähen aga tööle.

AWESOME

Kuigi mul on umbes 17 poundi, et 5 nädalat ära elada, on elu lill. Lisanne ja Anett tõid meile head-paremat Eestist (šokolaad, leib, kohukesed ja muu hea) ja nüüd on tore olla. Lisaks sellele on mul megaäge töökoht ikkagi. Jah, ma pean koguaeg kuhugi kiirustama ja paigal seista ei jõua kordagi, aga töökaaslased on nii ägedad ja me võime tööl lollitada ja muud väärakat teha. Peale selle saan ma õhtuses vahetuses töötades suure hunniku sööki koju kaasa võtta. Mida enam tahta? Ja minu hommikused tööleminekud mööduvad läbi Kensington Parki kõndides ja I'm tellin ya, see on parim paik, kus kõndida. Joondatud puud, ilusad niidud, koerad jooksevad ringi, oravad iga puu all ja kahtlased inimesed tantsimas tundmatut võitluskunstitantsu (või vihmatantsu). Pealegi see korterijagamine pole ka nii hull enam, vähemalt on kellegagi alati rääkida ja vaikust on vähe.

Hommikune intsident: sattusin enne lifti minekut kokku meie trepikoja (mis kõlab kahtlaselt halvasti) koristajaga. Meie vestlus möödus järgnevalt:
"Good morning! How are you!"
"Good. You?"
"Where are you from?"
"Estonia. Do you know where it is?"
"Yes. (kahtlen) Are you catholic?"
"No."
"Muslim?"
"Oh no. I'm not religious."
"Oh you should be. You see Lord Jesus Christ looks after us. He created you. He created me. I have a lot of problems but he always helps. He helps me. You should blablablablablablablabla..... because blabalblalblalblalblablbalbalab. "

Selle aja jooksul suutsin ma lifti kutsuda, lifti astuda, vajutada Ground Floori nuppu ja oodata ja oodata ja oodata.
I mean... palun.. why?

Aga senikaua, HOT SOUP!

fuck u, i quit!!! Ehk, ma siin mõtlen, et on aeg töölt ära tulla ja enda võimekusele ja keeleoskusele vastava töö leida. Mul on tööl lihtsalt liiga igav ja ma olen liiga aeglane, kuod siiski tubli. Igastahes, see koht pole minujaoks.

Hetkel istun Lissu ja Anettiga mäkis ja just õgisime burkse ja nyyd lähme tsillame linna peal edasi võinoh, tibid shoppavad, kuigi Anett kukkus ymber ja inimesed jooksid tast yle ja ta sai vihaseks ja pole siiani midagi ostnud :D ja me nyyd liigume Lissule jalanõsid ostma, aga ta ei tea kas kollaseid või kärtspunaseid ja me veel täitsa kindlad pole kus Lissu kallis pood asub. Kavatseme ka chinatowni kylastada.

SEE YA

fuck u, i quit!!! Ehk, ma siin mõtlen, et on aeg töölt ära tulla ja enda võimekusele ja keeleoskusele vastava töö leida. Mul on tööl lihtsalt liiga igav ja ma olen liiga aeglane, kuod siiski tubli. Igastahes, see koht pole minujaoks.

Hetkel istun Lissu ja Anettiga mäkis ja just õgisime burkse ja nyyd lähme tsillame linna peal edasi võinoh, tibid shoppavad, kuigi Anett kukkus ymber ja inimesed jooksid tast yle ja ta sai vihaseks ja pole siiani midagi ostnud :D ja me nyyd liigume Lissule jalanõsid ostma, aga ta ei tea kas kollaseid või kärtspunaseid ja me veel täitsa kindlad pole kus Lissu kallis pood asub. Kavatseme ka chinatowni kylastada.

SEE YA

I'm a waiter now

Nonii, üle pika aja olen minagi aega postitamiseks leidnud. Et siis, oleme nüüd kõik kenasti töö leidnud omale. Piret töötab söögikohas nimega Eat, Tairi 5-tärni hotellis nimega Intercontinental ja mina pubis nimega The Audley. Minu tööleidmine oli eriti huvitav: nimelt istusin ma üks kord pärast tööotsimist täis päeva Deini kodu lähedases pubis, sest tahtsin internetti pääseda. Kui ma netiavarustes ringi uitasin, märkasin, et telekas räägib EM kvalifikatsiooni play-off mängude loosi tulemustest. Kuna ma ei pannud tähele, kellega Eesti kokku läks, ruttasin seda kahe lähedal seisva mehe käest küsima. Sain teada, et Eesti mängib Iirimaaga, ning juhuslikult olin mina eestlane ja minu vestluskaaslane iirlane John Audley. Hiljem uuris John, mida ma Inglismaal teen, ning kutsus mind oma pubisse tööle.
Vahepeal olen veel palju Deini pool põrandal maganud, sest mujal polnud ruumi, rämpstoitu söönud, sest mujal on kallim, kõndinud ja rüganud, sest mu jal-
gu koormav töökoht nõuab seda.

Ahjaa, täna teenindasin Oasise vendasid Gallaghere, Biffy Clyro tüüpe, X-Factory võitjat Matt Cardle'it, MTV News hosti Laura Whitemore'i ja hulka muid kuulsusi.

Peagi räägin pikemalt oma tööst ja seal toimunust, uuest kodust ja ühest kuradi suurest feilist.

22. oktoober

Heihei, again. Oleme just kolinud oma uude koju. Aga enne seda räägin ma eelnevatest päevadest veidike. Kahjuks ma väga palju ei mäleta, seega kannatage koos minuga :D

Nii.. minu esimene korralik tööpäev oli eile. Jõudsin kell 12 kohale, panin tuimalt ülemusest alguses mööda ja läksin alla riideid vahetama. Päeva jama oli see, et mul pidi olema sama päev NI numbri intervjuu, aga kuna ma ei teadnud ülemuse numbrit ja üldse sain natuke hilja teada oma töölepääsemisest, siis ma ei saanud seda ka teatada. Staff roomis otsisin jälle oma särki, rääkisin Marciga juttu. Ta arvas, et Leslie (ülemus) ei luba intervjuule minna ja naeris selle üle, et ainult L ja XL särgid olid olemas. Panin siis oma L suuruses särgi selga, otsisin põlle üles. (Jah, need on normaalsed põlled, mitte koduperenaise lillelised satsid.) Peale seda läksin kohe oma ülemusega juttu vestma. Luckily on ta väga tore ja täpselt selline, nagu üks normaalne ülemus peab olema. Kiitis väga mu inglise keelt ja imestas, et ma nii noor veel olen. Lisaks sellele tabas ta ära ka selle, et ta oli üks vähestest inglastest, kellega ma siin Inglismaal olen rääkinud. So true. Ja loomulikult NIN-intervjuule ma minna ei saanud. Minu reedese tööpäeva ülesanne oli hoida lauad-põrandad-kandikud puhtana. Õige training algab alles esmaspäeval. Kuna oli lõunaaeg, oli kõik väga-väga busy. Järjekord oli vahepeal ukseni. Mina loomulikult tegin kõike, mida jõudsin. Natuke alguse asi oli, ma teadsin ainult kolme töötajat eelnevast proovipäevast ja asjade käik oli kiire. But I did my best. Pühkisin aina põrandaid ja koristasin-pühkisin laudu ja vastasin pidevalt küsimustele: „Do you have a toilet?“ või „Do you have WiFi?“ või „Can you heat this (sandwich) up for me?“. Varsti oli mul juba lõuna, kuigi Marc tuletas mulle seda juba tund aega enne meelde. Aga ma ei unusta :D Lõunaks krabasin endale võileivad ja puuviljasalati. Nomnomnomnomnom. Lõuna on tõesti parim aeg, sest jalad olid peale 4 tundi juba üsna vatti saanud. Üritasin uue intervjuu aja kokku leppida, aga mõtlesin, et kuna ma ei tea oma täpset koduaadressi, siis pole see nii hea mõte. Selle asemel helistasin Tairile korra. Lõunalt tagasi tulles algas jälle vana asi: lauad, kandikud, nõud, põrandad. Vahepeal täiendasin lette krõpsude ja jookidega. Vahepeal Marc küsis: „How did the restocking go?“ ja mina oma superkõrvadega kuulsin „How did your stalking go?“ ja ma olin väga confused. Vähemalt sai sellest päeva nali :D Krõpse juurde tuues leidsin krõpsukorvist ühe poundi, mis kohe peale leidmist sügavamale kukkus. Praeguse rahalise seisuga kahetsen, et seda üles ei otsinud.

Õhtul hakkasime sulgema. Kuna meie poe põhimõte on selles, et kõik müüdav peab olema samal päeval tehtud, siis kõik allesjäänud kraam läks prügikasti. Ja siis tuli päeva nael. Kõik töötajad said võtta ükskõik kui palju „vanu“ sööke koju. Mul oli terve see aeg totter irve näos, sest seda sööki ikka oli. Võtsin kohe suppi, 2 pakki võileibu, 4 baguette’i, 2 pakki taimetoitlase sushit, 4 potsikut puuviljasalatit, 3 potsikut jogurtit, migni salati, vb veel midagi. Ja väga palju sööki läks ikkagi prügikasti. Ja noh.. mina hoian seal oma õnnepisaraid tagasi, sest meie rahavarud on pea täiesti otsas ja süüa enam korralikult ei saa. Ja siis saan ma lihtsalt 2 kotitäit head söögikraami.

Õhtul õpetas Jesus mulle igasugu koristamist ja puhastamist. Kuna peale poe sulgemist on meil aega tund, et KÕIK puhtaks teha, siis on meil ikkagi väga kiire. Ja nii oligi. Tairi tuli mulle tööle vastu ja rääkis ukse peal juttu, selle pärast sain natuke möliseda. Siin Inglismaal on asjad selles suhtes natuke karmimad, et ei mingit sõpradega rääkimist, isegi siis, kui sa terve selle aja tööd teed. Jesus rääkis pikalt ja laialt ja andis head nõud, kuigi ta inglise keelt väga hästi ei osanud. Natuke kahju on, et minu inglise keel siin taandareneb. Lihtsalt väga raske on nii igapäevaselt inglastega suhelda, kui teenindussektoris neid põhimõtteliselt ei tööta. Jääb üle ainult inglise sõbrad otsida, muud midagi :D

Aga jah, kaheksaks olime omadega valmis, naersime veel paari asja üle ja läksime koju. Mis ma ikka öelda oskan, väga tore kollektiiv on meil. Mingeid suslikuid ei ole ma siiani märganud. Ja mina olen ikkagi nende pesamuna ja kena tüdruk ja „finally someone with brains“ :D. Aga tööd on tõesti palju, Eestiga ei anna võrreldagi. Samas ei kurda, trennis käimisele ei pea enam mõtlema.

Nii aga siis tänasest. Hommikul sõime ikka veel oma jääke eilsest. Nomnom. Hommikul jooksin arvutiga McDonaldsisse, et emme-issiga rääkida Skype’is. Nii-nii tore oli lõpuks neid näha. Lisaks veel Cellyt ja Arnoldit. Loomadeigatsus on mul kohe eriti suur, sest inimesi näen ma siin iga päev ikka palju, aga loomi on väga vähe. Varsti oli tunnike möödas ja meie Tairi ja Normaniga läksime Camdenisse, et korteriagentuuri minna. Ootasime veidike, et Tairi ema kantud raha üle tuleks ja maksime korteri eest ära. Ma olen omadega ikka täiesti kottis. Kahe nädala pärast peab jälle üüri maksma ja mina saan palka alles 5 nädala pärast (kui sedagi, sest mul ei ole NI numbrit). Ja vaba raha kui sellist on mul praegu 10 poundi (pluss 10 poundi, mis ma Tairile laenasin). Peab ilmselt hakkama supikööke või muud asja otsima. Ja seni, kui ma tööl olen, saan vähemalt korra päevas normaalselt süüa.

Igal juhul peale seda sõitsime tagasi Earls Courti. Norman oli juba varem tööle läinud. Me Tairiga võtsime ette seni kõige vastikuma retke: Minu pagas, Tairi pagas, Normani pagas + asjad, mis talle järgi saadeti. Mina ja Tairi pidime selle kahekesi Earls Courtist Queenswaysse vedama. Kokku mingi 3 kilomeetrit siia-sinna. Kohutav. Täiesti kohutav. Kandsin Normani seljakotti, läpakakotti, enda õlakotti, enda kohvrit. Tairi vedas järel kahte kohvrit ja kohvrite peal olevaid kotte. Ma tundsin reaalselt, nagu oleks sõjaväes. Tegime umbes iga 400 meetri tagant pause. Selg lihtsalt ähvardas murduda. Aga lõpuks jõudsime kohale. Meie maja on jah natuke kahtlane. Alt tuleb kella helistada, et sisse saada. Maja fuajee on nagu mingi ilusa hotelli oma, kõik koridorid samuti. Neljatoalist korterit jagame mingite poolakate, hispaanlaste ja mingi kolmanda tundmatu rahvusega. Aga no problemo. Praegu oleme seni ainult maganud ja kahe inimesega tuttavaks saanud. Teised käisid vahepeal väljas. Meie seni leidsime Tairiga eelmistelt omanikelt siia jäänud asju. Mingid 3 hiina tüdrukut oldi jätnud seintele „losing weight“ plakatid, väikse topsi rahaga (wtf), mingi järjehoidja, veekeetmiseks kannu, mingi tundmatu adapteri ja külmkapis ootasid meid 2 Actimeli, 4 muna ja kausitäis hiina pelmeene (need suuremad). Very interesting. Kuna me oleme siin nälgivad tudengid (ja ainult üks on õige), siis võtsime oma allesjäänud riisi, natuke mignid kastet ja tegime pelmeenid ka soojaks. Nüüd varsti saame teada, kas saame toidumürgituse või jääme isegi ellu. Ilge väsimus on. Aga seniks siis nii. Baaiii.

Mul on tunne, et ma olen vahepeal ainus blogija :D

Sest ma olen ainus, kelle päev lõppeb vara ja kes ei viitsi koju minna.
Täna oli mul induction day ehk õppisin EAT.-i ajaloost, toiduhügieenist ja muust vajalikust. Vähemalt koolituskeskus on väga lahe ja üldse ma olen vist oma töövalikuga väga rahul. Firma üldine olemus on äge (noored inimesed, sõbralikud ja energilised, teevad töö lõbusaks). Igal juhul homme on mul esimene ametlik tööpäev ja siis on asi juba tore.

Eile oli ka tore juhus. Ootasin Sainsbury Starbucksis Tairit ja sain müüjapoistega tuttavaks ja kirjeldasin oma sitta päeva neile (no tegelt ei olnud nii halb, aga tuju oli ikka nukrake.) Kui Tairi ka kohale ilmus ja ma temale kohvi ostma läksin, siis tegi My Greek Friend ehk üks müüjatest mulle ja Tairile mingi special siirupite ja vahukoorega kakaod. Ja seda ühe fresh filter coffee raha eest. Made my day igal juhul.

18. oktoober – starbuckzcssssi proovipäev.

Kuule normaalne. Hommikul arvasin, et pole mõtet kohale minna, sest ma ei leidnud oma musti pükse üles (pidin proovipäevaks selga panema mustad püksid, mustad jalatsid ja värvilise särgi). Viimasel hetkel avastasin, et need olid mu jaki all ja seadsingi sammud Kensington High Streeti poole. Istusin veidi aega McDonaldsis, uurisin Starbuckcksi palkade kohta ja otsustasin, et tööle ma sinna ikkagi ei lähe. Aga proovipäevale võib ikka minna. Seega olin kella üheks kohal. Tutvustasin ennast ja ülemus (kes oli muide lesbi, ta kapi peal oli migni geiparaadi kleeps) manas ette kavala naeratuse. Ma ei saanud midagi aru. Ühed idaeurooplased kõik, saa nüüd aru neist. Sain põlle ja oma musta särgi selga ja hakkasin kohe laudu koristama. Ma ei ole väga inimene, kes võtab topsid inimestelt eest ära, kui nad veel istuvad. Aga just seda pidin ma tegema. Ja tolmurulle igast nurgast otsima. Korjasin maja eest konisid. Kahtlane. Siis ilmus tööle minu sassy gay friend ehk mingi lõunamaine tüüp, kes vist kandis meiki ja kutsus mind „Daaaarling“. Tema õpetas mulle nõude pesemist ja rääkis kõige arusaamatuma aktsendiga. Natuke pesin siis nõusid, siis viisin need leti taha. Peale seda lasi sassy mul WC-d ära koristada. Peale seda pidin inimestele pakkuma uue joogi sample’id, seejuures megapalju naeratama. Goddamnit, inimesed olid hirmunud, kui mina oma fake-smile’iga nende nina alla tulin ja kandikutäie jookidega vehkisin. Aga noh, ülemus käskis, gotta do it. Siis pesin veel natuke nõusid ja läksin leti taha. Ühe vene müüja kõrvale seisma. Ta lasi mul ühe tellimuse võtmist jälgida ja järgmise võtsin juba ise vastu. Siis ilmus kohale mingi poiss, kes lasi mul koguaeg uusi tellimusi vastu võtta. Vot see oli üks kiire õppimine. Kurb tõdeda, aga ma ei tea paljude jookide nimesidki, aga natuke õppisin seda tellimuse süsteemi. Selle koha jama on selles, et inimestel on nii palju erisoove. Sojapiim, siirupid, topsi suurused, decaf, stay or takeaway. Ja mina oma halva kuulmisega pean kõigest aru saama. Tegelt ei ole nii raske, aga kui menüüd ei tea, siis on natuke niru. Loomulikult põletasin oma kätt 2 korda migni võileivagrilliga. Ma arvan, et pikema aja peale harjub kõigega ära, aga lihtsalt.. alguses on väga confusing. Loomulikult see minu shop oli koguaeg rahvast täis ja järjekord oli tihti uksest välja. Ja kolleegid polnud ka nii toredad, kui EATis. Vähemalt sain ma uksekoodi teada ;)

GOOD NEWS!

Hommikul sain kõne, et MA SAIN EAT.-i TÖÖLE!!! Ühed salakavalad bastardid on nad. Kõigepealt ütles see helistaja-naine, et issand kas sa ei saanud mingit tagasisidet (eriti ehmunud/kurva häälega) ja siis superenergilise häälega, et jee sul läks väga hästi ja welcome to eat!
Aga see ei ole veel kõik..
Nimelt lähen ma täna ikkagi Starbucksi recruitment dayle. Ja OH NII MUUSEAS saadeti mulle bar schoolist kiri, et baar nimega Sway ootab mind recruitment dayle, kust minu ankeet nii muuseas 400 inimese seast valiti. Loogiline, ma olen awesome ju, aga raisk te nii hilja seda ütlete.
Igal juhul tuleb täna üks suurim pokerface proovipäev, sest mind ei koti absoluutselt, kas ma saan Starbucksi tööle või mitte, sest nad maksavad nkn miinimumpalka (4.98 poundi tunnis). Ilmselt minu ükskõikne chill olek tagas ka selle, et ma intervjuunaisega eile jutustama jäin.

Tegelt ka.. miks kõik need pakkumised kuhjuvad nii järsku? Ja ma vist ikkagi otsustan EATi kasuks, sest nagu mu isa ütles: "Parem varblane peos, kui tuvi katusel." Ja parem natuke väiksem firma, kui hiiglaslik kett. Aga noh, täna lähen ma ikkagi suvaliselt möllama.

Tairil tekkis teooria, et vb peab Inglismaal hoopis eriti udu ja imelik olema, et tööle saada. Vb peaks proovima :D

Laupäev – Piret ja Tairi on rännumehed.

Laupäev algas nagu iga vaba päev. Hommikul McDonaldsisse. Umbes kella 1 aeg päeval mõtles Tairi, et on aega minna Londonit avastama, kuna tema on ainus tööinimene, kes linna näha ei jõua. Mõeldud-tehtud ja Piret oli temaga kaasas, Normanilt rotitud kaamera ka. Teekond algas Earls Courti juurest mööda Cromwell roadi Hyde Parki, kus väike paus tuli koos fotode tegemisega. Sealt edasi Piccadilly Circusesse (kus muuhulgas taheti meiega intervjuu teha ja kena poiss mängis saksofoni) ja sealt Charing Crossi kuni Trafalgar Square’il andsime oma viimased mündid tänavakunstnikule, kes oli teinud kõik maailma lipud ja iga riigi kodanik pani münte enda lipu peale. Suurendasime Tairiga eesti osakaalu. Muuhulgas nägin ära Thames’i kaldal oleva Vana-Egiptuse-aegse obeliski (Cleopatra’s needle). Nägime ära London Eye ja ilusa Thames’i teise kaldajoone. Sealt tagasi mööda Blackfriars Bridge’i, kuni nägime St Paul’s Cathedrali juures protestiaktsiooni (,mis väidetavalt kestab veel pikalt). Sealt edasi liikusime pikalt mööda erinevaid tänavaid. Muuhulgas leidsime üles Pudding Lane’i, kust kunagi The Great Fire of London algas. Sealt edasi minnes jõudsime lõpuks Toweri ja Tower Bridge’i juurde. Epic. Lõunakaldal avastasime, et linn hakkab igavaks muutuma ja tänavad on kahtlaselt kitsad ja elutud. Istusime Starbucksis maha ja minu enesetunne-tuju paranesid tänu kohvilaksule. Peale seda liikusime mööda lõunakallast London Bridge’ini, kust üle minnes jälle pikalt ja laialt tiirutasime mööda kahtlaseid tundmatuid tänavaid. Kella 10 aeg käisime Sainsburyst läbi ja ostsime klassikalist juustu-sibula võileiba (mis maksab vähe ja maitseb ülihästi) ja Piparmündi Aerot. Süües kõndisime edasi mööda piduseid tänavaid, mis olid täidetud chav’ide ja muude inimestega, kelle seelikupikkus vastas IQ-le. Suvalised inimesed kusesid tänavatel. Läbu-läbu! Siis jõudsime taaskord Piccadilly lähedusse. See on laupäeva õhtul täielik rahvaläbu. Kõik paremad klubid asuvad Piccadilly läheduses ja erinevad inimesed on kõik peol. Ja siis olen mina oma tossud-retuusid-hiigelkampsun kombinatsiooniga, ehk totally out-of-place. Piccadillylt jõudsime kuidagi mingi pargi juurde. Sealt edasi juba Buckingham Palace’i juurde. Ja siis ALLMIGHTY BIG BEN! See on muide palju ilusam, kui ma arvasin. Ja oh my, parlamendihooned. Arhitektuuri meistriteos (mulle lihtsalt väga meeldib (neo)gooti stiil). Kaamera aku sai tühjaks L. Kuidagi ekseldes jõudsime Victoriasse. Muuhulgas selgus kurb tõsiasi, et on toimunud vice versa ja minu geniaalne orienteerumisvõime on pärandunud Tairile. Mööda kahtlaseid tänavaid ekseldes jõudsime lõpuks tagasi Cromwell roadile ja sealt juba ööseks koju. Iga lihas jalas valutas veidike.

Pühapäev oli meie kõige mõttetum päev siin linnas ever. Hommikul ärkasin, köha oli, paha oli. Vaatasime hommikusöögi kõrvale How I Met Your Motherit Tairi ja Normaniga. Vaatasime mingi 5-6 osa ära, siis läksid Tairi ja Norman McDonaldsisse ja mina magasin. Kell 8 õhtul tulid nad tagasi ja me vaatasime õhtusöögi kõrvale How I Met Your Motherit. Peale seda läksime magama. Mina vaatasin õhtul Trainspottingu lõppu ja osakesi Spirited Awayst.

Pireti proovipäev EAT.-is ja muud lahedad asjad.

Kuna ma olen nii awesome, siis käisin täna oma esimesel OJE-päeval. Hommikul pidime kodust lahkuma vara, sest mingi tuletõrje tüüp tuli kontrollima. Kell 7 hommikul alustasime oma päeva McDonaldsis. Hommikusöögiks cappuchino ja muffin. Nom. Umbes 8:30 hakkasin tööle kõndima. Ilmselgelt alahindasin oma võimeid ja jõudsin pool tundi varem kohale. Läksin rändama kõrvaltänavatele ja trollisin parkimiskontrolöre, kes ei saanud pilti teha. Kui keegi pargib valesti, peavad nemad sellest autost pilti tegema. Mina aga kõndisin alati autodele liiga lähedal ja rikkusin pildi ära. Trollin’. Lõpuks jõudsin EAT.-i kohale. Ülemus kuulis mu nime ja hakkas mulle automaatselt Pirate ütlema. Naaiiss. Kõigepealt panin köögis kahe Bangladeshi töötajaga baguette’sid kokku. Väga huvitavad koostisosad indeed. Minu proovipäev oli üks megasuur challenge, sest ülemus koputas mulle koguaeg seljale, et ma ikka küsimusi töötajatelt küsiks, sest päeva lõpus pean ma „testi“ tegema. Eksju.. väga creepy on korraga panna konveiermeetodil saiu kotti ja siis arendada awkward vestlust ja läbi murda raskest india aktsendist ja kõike meelde jätta. Siiski. Ma suutsin nii bangladeshlased kui ülemuse ekstaasi viia sellega, kui ütlesin, et minust saab megahea cinematographer kunagi. Ülemus rääkis, et tema tahtis ka kunagi cinematographeriks hakata, aga ei viitsinud fotograafiaga tegeleda.. (väga wat). Muidu on äge, poolehoid selles mõttes võidetud. Juba hakkasime rääkima EAT.-i filmist ja muudest asjadest.

Varsti viidi mind kassa juurde, kus koheselt hakkasin õppima super-võileivagrill-masinaga erinevaid asju grillima, müüjatüdruk ja müüjanaine olid mõlemad Kolumbiast ja toredad. Kohe tehti mulle jälle challenge, anti plaaditäis röstsaiu kätte ja visati uksest välja tänavale. Seal hakkasin ma oma meganaeratuse ja positiivsusega koheselt toasti pakkuma. Läksid nagu soojad saiad.. mis nad olidki hehehehe. Vahepeal koristasin laudu ja olin niisama tore, õppisin saiu pakkima, cappuchinot ja lattet tegema, kuulsin töötajate lemmiktoidust (kõigil on sealsest toidust kõrini), koristasin veel, meenutasin hindu, järsku tuli uus shift toredate poistega. Sain natuke sõbralikku taustainfot (JÄTA ÜHE TOIDU KOOSTISOSAD MEELDE!) ja sain müüjanaiselt sõbralikku noomimist, sest ma olen harjunud ütlema „what“ kui ma midagi ei kuule. Ma tean, et see on väga ebaviisakas siin Inglismaal, aga see ei takistanud mind feilimast. Ma ütlesin talle ka, et see on väga hea, et ta sellele tähelepanu pöörast. Oderwise ma oleks ikka veel sõbralikele inimestele nähvamas. Pardon me. Kuidagi imeväel oli minu proovipäev läbi ja vastasin ülemuse küsimustele (mis sa täna kokku panid? Mida sa meie firmast arvad? Mida ostaksid sina kahele lapsele 10 poundi eest? Mis maitsetega on meie hommikused röstsaiad? Kuidas sa valmistad toastie’t?) Puhtjuhuslikult vastasin ma kõigile küsimustele enam-vähem hästi (paljude vastust ei teadnud ta isegi). Peale seda valisin endale lõunasöögi ja olin vaba. Mitte kuidagi ei saa aru, kuidas mul läks. Iseenesest olin tubli ja sain rahvaga läbi ja kõigi challenge’itega hakkama. Samas on siin Londonis asjad nii keerulised ja kõik on sinuga nii sõbralikud ja kuidagi ei saa aru, kas sul läks halvasti või on nad lihtsalt väga viisakad. Eks näis siis, kas ma saan hea sisuga kirja või mitte.

Läksin siis sealt minema, jõudsin Hyde Parki, kus istusin Diana purskkaevu ääres, sõin ja vaatasin hanesid, kes olid erakordselt nuskled. Peale seda kõndisin veel veidi edasi, lugesin raamatut, rääkisin migni vanapaariga juttu, nägin, kuidas vares oravat kiusas ja kuidas see orav pärast teise oravaga kaklema läks. Siis läksin lõpuks Starbucksi, kus oli toimumas recruitment day. Täitsin väga pikalt mingit ankeeti, minuga tehti miniintervjuu ja kuna ma ei lootnud niikuinii sinna tööle saada (pidavat karm konkurents olema), siis ei olnud ma närvis ega midagi ja vastasin küsimustele ausalt ja chillilt. Ja siis tulin tulema. Ekslesin taaskord mööda tänavat ja kuidagi sattusin jälle Cromwell Roadile. Ma olen veendunud, et kõik teed viivad Cromwell roadile. Istusin pikalt McDonaldsis, sõin veel ühe wrapi ära, lugesin raamatut. Järsku helistati mulle ja kutsuti mind juba homme Starbucksi proovipäevale. ME GUSTA! Ilmselt minu siirad sõnad Starbucksi ja kohvi armastamisest olid seda väärt

Minu proovipäeval kutsus ülemus mind juba Piretiks, Pirate'iks, Pirates'iks, P-ks, Pie'ks, Miss Pirate'ks. Hea algus küll.

guess who has the weekend off ??????!!! Ayyyeeeeeee lähen kohe turisti mängima londoni peale ja nalja tegemaaaa. ja btw nyyd saate vist postitusi kommenteerida ka, nii et tehke seda:D

Pireti esimene tööotsing

Piret reporting live from 13. october at 21:59

Minul oli ka täna varjatud fail päev. Täna käisin oma Inglismaa esimesel recruitment dayl. Pakkumine oli nii hea, Piccadilly Circuses baaridaamiks, koolitust pakuvad ka ja inimestele, kellel muidu kogemused puuduvad. Mis siis ikka, minu application sobis neile, kutsuti kohale, läksin kohale.

Hommikul kell 10 lahkusime juba kodust, sest Dein ja Katriin pidid ära minema. Istusime Normaniga mingi aeg McDonaldsis, kus mina lugesin raamatut, sest ma ei viitsinud arvutit mööda linna tassima hakata. Katriin laenas mulle mingit „Meet me at the cupcake cafe“ raamatut ehk klassikaline naistekas. Ja of course lugesin ma sealt, kuidas peategelane Issy sai töölt täiega korvi, sest nende firma pidi kulusid vähendama. Väga hea eellugu mu tööintervjuule.

Umbes kell 1 sõitsin metrooga Piccadilly Circusesse ehk siis mul oli 3 tundi vaba aega (kohtumine oli kell 4). Egas midagi, kõigepealt otsisin koha üles, siis kõndisin pikalt mööda minitänavaid ringi. Muuhulgas sattusin mingile kahtlasele tänavale, mis oli täis Sex Shope ja Adult Cinema’id. Tiirutasin päris pikalt ringi ja lõpuks võtsin kaardi välja, et oma asukoht tuvastada. Thank god, et kaardid on olemas. Vahepeal rääksisin mingi kutsikasilmse charity poisiga juttu (väga cheesy on sellised heategevusse panna) ja ei saanud midagi tema aktsendist aru. Rääkisin oma korterist, kui ta lampi küsis „How'd'you like it?“ ja mina oma halva kuulmisega kuulsin hoopis „How did you find it?“ ja vastasin üsna obviously: „umm.. the internet.“ Ehk siis.. goddamnit. Mingi mustanahaline flaierijagaja soovis mulle ka edu ja migni kena prantsuse tüüp rääkis minuga väga pikalt prantsuse keeles, kuni lõpuks sain mina aru, et ta ei räägigi halva aktsendiga prantsuse keelt. Vahepeal võtsin ühe wrapi ja istusin Erose kuju treppidel päris pikalt. Elvise robotmees oli seal, migni nigga trikitas palliga ja kamp jaapani teismelisi olid ekstaasis sellest, mingi tüüp (keda ma alguses Dub FX’iks pidasin) mängis ägedat muusikat. Piccadilly Circus on äge koht.

Kella neljaks läksin oma kohta, kus oli kokku veel 7 inimest. Tutvustasime ennast. Kõik inimesed olid erinevatest maailma paikadest (ehk siis leedu, läti, poola, itaalia, prantsusmaa, usa, rootsi). Pidime mainima, kust me tulnud oleme ja miks me bartenderiks tahame. Võrreldes teistega mul ikka jutt jooksis. Peale tutvustamist jagunesime gruppidesse ja tegime grupitööd, kus me pidime mingit kindlat jooki tutvustama. Nojah, tegime mingi reklaami ka. Kokkuvõttes tundus, et läks sitaks hästi, sest minu inglise keel oli teistega võrreldes ikka väga hea ja entusiasmist-positiivsusest puudu ei jäänud. Õhtupoole e-maile lugedes sain hoopis kirja, et mind ikkagi ei valitud (blabla no vacancies for you). Pasad. Kaotasite praegu sitaks hea töötaja.

Igal juhul peale intervjuud kõndisin Piccadillyst Tairi hotellini. Seal saime Tairiga kokku ja kõndisime Starbucksi, kuhu ka Norman tuli.

Igal juhul paras crap. Ma saan aru, et oleks ma super shy ja rott olnud, but I’m awesome. Ei tea, mis siis puudu jäi. Homme lähen igal juhul EAT.-i samasugusele recruitment dayle, loodame, et seal siis läheb paremini.

@ WORK BY TAIRI

10.oktoober, äratuse kell 6, ruttu riidesse, kohvi valasin Pireti termosesse ja võtsin kaasa. Ruttasin, aga asjatult. Jõudsin suht vara hotelli juurde, aga sellegipoolest oli mul seda aega vaja – SEST MA EI LEIDNUD UST ÜLES!!! Kuigi ma reedel käisin seal samas kohas, samast uksest. Aga ma ei leinud seda, tiirutasin siis seal kohas edasi-tagasi ja ikka ei saanud aru, et kus see uks on. Üks uks seal oli, aga see ei käinud lahti. Jalutasin siis veel natsa ja lõpuks nägin ust, millest ma tegelikult koguaeg mööda kõndisin. Mälu järgi proovisin meelde tuletada, kuhu minna ja õnneks leidsin ka õige koha, kust ma sain oma tööpluusi. Küsisin ka kus asub riietusruum. Muidugi ei osanud ma riietusruumi ust lahti teha ja mingi tore onu aitas mind. Riided olid vahetatud ja mul polnud jälle õrana aimugi, mida edasi teha. Küsisin jälle, et kuhu ma minema pean. Sattusin siis lõpuks õigesse kohta ja lõpuks pandi ming mingi leedukas Jelenaga kokku, et tema hakkab mind nö treenima. Kahjuks, ei saanud ma mitte midagi aru, mida ta räägib. Sest see oli täielik inglise keele vägistamine, millele vahele tulid ka venekeelsed sõnad. Proovisin siiski tast aru saada nii palju kui võimalik, aga vahepeal oli see täitsa võimatu. Vahepeal karjus ta mulle ikka STOI ja ropendas venekeeles ja üldse venekeel oli tal suht soolas. Esimese päeva elasin üle, teise päeva elasin ka üle. Need olid mõlemad nö treening päevad Aga kolmandal päeval pidin juba üksi olema. Omg omg, aga mis seal ikka. Hommikul oli paranormal phenomena ka, nimelt äratus oli mul kella kuueks pandud ja mina ärkasin mingi aeg üles ja vaatan kella MINUTI PÄRAST SAI KELL KUUS!!!! Magasin siis pool tundi veel ja panin riide ja ruttasin jälle tööle. Ma olin totaalselt segaduses tööl, kuna eksisin mitu korda hotelli peal ära ja ei teadnud mida teha. Kohutav, ja kelleltki midagi küsida ka ei saa, kuna nad ei saa aru, või ei saa mina vastusest aru. Lollus igastahes. Täna jäin näiteks tööle hiljaks, aga kuna ma olen nii harjunud sellega, et ma alti hiljaks jään, siis mul oli suht savi. Täna oli tööl isegi tore, kuna minu korruse mingi manager või keegi oli üks tore lätlane, kes isegi mingil määral oskas ingliskeelt, aga ikka seline vene aksent on kõigil juures, väga imelik. Üks küsis mult täna, et kus ma pärit olen ja kui ma vastasin et Estonia, siis tema küsin imestunult vastu, et mida ma siin teen üldse?????? Mina muidugi vastasin vastu, et ma ei tea isegi, miks ma siin olen. Ja see on täitsa tõsi, ma ei tea, miks ma seal olen :D:D. . Kõik on tegelikult kerge, olen seda kõik sama Norras juba teinud. Aga seal oli kõik ikka palju korralikum, siin on kõik väga imelik. Esiteks saavad padjapüürid koguaeg otsa ja kõik töötajad jooksevad korrustel ringi ja ostivad äkki mingil korrusel on padjapüüre. Ja seda on siiani kõikidel päevadel juhtunud, WTF tellige juurde neid võimidagi. Teiseks, Norras oli mul üks vedelik, mida ma pidin vetsu potti kallama ja siis vett peale tõmbama ja kõik, muud tegin lapi ja puhta veega. Siin on mul see sama vedelik, aga see pole vetsu jaoks, vaid kõige muu jaoks. Vetsu pean täitsa mingit klooripulbrit kallama. Ja mingit moppi ega midagi ka ei ole, et saaks põranda ruttu üle tõmmata. Täielik idiootsu, elu on ikka nii raskeks tehtud. Norras oli igastahes tuhat korda normaalsem ja korralikum, ja võin isegi õelda, et mõni tuba oli ka ilusam kui siinsed toad. Kuigi mu hotellis peatub hetkel näiteks Jacksonite perekond, ja nende päralt on lausa 100 tuba. Kahte tuba olen isegi koristanud, eheeee.
Paar korda olen tööl pange ka ikka pannud, nimelt enne kui tuppa lähen pean koputama ja ütlema housekeeping, aga sõnad on kerged sassi minema ja mina ütlesin room service, mis tähendab, et ma oleks tuppa süüa pidanud viima. Õnneks polnud toas kedagi, aga ma jäin oma apsakaga teistele töölistele vahele, kes mind kurjalt vaatasid. Ja kui tööpäev läbi on siis võtan laoruumist natuke tavaari kaasa, et kodus teistele jõuluvana mängida. Täna tõid tüdrukutele küüneviilid ning ühe nõela-niidi komplekti, Piret sai ka vannimütsi, ja muidu teed ja kohvi ja suhkrut ja muud jama tõin ka. Loodetavasti ma vahele ei jää seal oma näppamisega:D, aga mul oleks suht savi, las vallandavadki mu siis.
Muidu on igavalt läinud kõik muu, töö on tegelikult suht masendav, kuna ma ei saa seal üldse suhelda. Üks hea asi on, et ma saan väga hästi süüa tööl ja tasuta!!!! Mina võin kindlalt õelda, et ma ei söö kodus ka nii korralikult kui siin.
Täna sain ühe toreda handymaniga juttu rääkida, kuna ma lõin teda kaks korda üksega. Ja üks paks vist venelane vanamees mingi töömees ei tea kes ta oli, igastahes, kui ma tast mööda läksin siis ta sosistas mulle järgi „ I love you“, aga see oli piisavalt kõva et seda kuulda:D:D aga siiski, see oli imelik:D.
Ega mul siin ei olegi muud huvitavat rääkida, vara magama ja vara ülesse, minu elu noh. Õhtuti vaatame filme, aga ma jään juba viie minuti pärast magama, nii et mina tegelikutl ei vaata, kugi nii väga tahaks. Jube jama. Vihkan ikka nii väga seda kell kuus ärkamist, ma ei tea, ma pean ikka oma dream jobi leidma, mis kell neli päeval hakkab. Ja millegipärast, alati kui ma kusagil töötan ja küsin, kas ma õhtuses vahetuses saaksin töötada, siis ma seda ei saa. Kurat küll, ma oleks palju lõbusam ja töökam, kui ma ei peaks kell kuus ärkama ja sellepärast tervepäeva surnud olema. Minu puhul ei loe, et alustad varem siis lõpetad varem, kuna see vara ärkamine keerab niikunii kogu mu päeva perse. My life ruulib noh.
Aga tavaixx babed, ma enam ei kirjuta, kuna mu jutt niikunii, eriti huvitav pole:D. Vahepeal mul tuleb küll mõni mõte ja asi, millest teile kirjutada, aga ma unustan selle mingi 10 minutiga juba ära:D.....

Ja noh jah, egas midagi, olge siis tublid ja värki särki!!!!!! Jääge stiilseks.
CIAO

Üks asi veel – ma ei tea ühtegi nii arenenud riiki, kui seda on Eesti! Noh, meibi Jaapan, aga see pleiss on fucked up ja võib liigitada omaette universumiks, seega, mina olen täiesti veendunud, et Eesti on arenenuim riik maailmas. Siin elan nagu kiviajas, võinoh, kõik on viis aastat maas ja ükski süsteem ei toimi, kuna süsteemi ei olegi!!!!!!
Täna tekkis mul ka esimestkorda korralik äriplaan, aga sellest ehk räägin teinekord, kui üldse räägin. SAUXXXXX

TAIRI

Töö otsimine on ilge n***. Ärkame hilja, jookseme McDonaldsisse, ostame burkse, otsime tööd, nett kaob ära, lähme Starbucksi, nett kaob ära, kell on palju, magama.

Tegelikult nii halb ei ole, aga pinda käib küll. Mina lähen homme recruitment dayle kuhugi Piccadilly Circusesse. Kui ma seal superhea olen, siis saan ma intervjuule samal päeval ja siis juba baaridaami koolitusele. Kõlab nii hästi. Tavaliselt ma vaatasin enne ekstroverdiks ümberkonverteerimist Pulp Fictionit, aga ma ei tea, mis ma praegu tegema pean.

Starbucksis oleme me juba nii püsikliendid, et töötajad käituvad minuga nagu sõpradega juba. Mulle tegelt Earls Court meeldib, ta on selline pisike, aga elav. (Kuigi üleöö on Starbucksi vastu seinale tekkinud araabiakeelne graffiti ja kõik araabiaga seotud ajab mulle hirmu nahka.)

Ahjaa, eile käisime Normani ja Tairiga elu vaatamas. Tegelikult tahtsime õhtul minna McDonaldsisse netti jälle, aga ei viitsinud täiesti normaalselt riidesse panna ehk mina jäin oma retuuside ja Popeye meestepusaga ja Tairi oli vabsee pidžaamapükstega. Netti me millegi tõttu ei saanud, aga Burger Kingis tegime mingi mustanahalise toreda mehega pilti ja niisama tegime pilte. Mulle meeldib öine linnavalgustus nii väga, et tore hakkab kohe. Ja 50mm 1.4 objektiiv on selleks absoluutselt ideaalne.

Aga olgu. Hoiame pöialt, et minu eriti kirglikud motivatsioonikirjad erinevatesse coffee shopidesse võetakse vastu ja ehk saan varsti tööd. (Kuigi siin saladuskatte all võin öelda, et ma võiks vabalt 2 nädalat McDonaldsis burkse kokku panna, sest oleks jälle jutt, mida inimestele rääkida. Vaatame, vb varsti olen ma nii desperate.)

Aga okei, tsillibrilli sisi

11. oktoober

Täna võtsime Normaniga tööotsingu tõsisemalt ette (või vähemalt mina võtsin, ma ei tea mis ta tegi :D) ja saatsime erinevatesse kohtadesse CV-sid ja eriti feile motivatsioonikirju (taaskord räägin enda eest). Eriti action moment oli täna, kui me McDonaldsis taaskord tasuta Wifit ära kasutasime ja minu läpaka aku tühjaks jooksmas oli. Leidsin viimasel hetkel mingi coffee shopi töökuulutuse ja üritasin hakata kirjutama eriti motiveeritud motivatsioonikirja, kui mu läpaka aku teatas, et on otsa lõppemas. Oh seda pinget, kui ma üritasin täie jõuga sõnu ritta seada. Loomulikult ei tule see inglise keeles nii imehästi välja. (Hiline report: Norman ei saatnud eriti CV-sid.) Muidu on päevad nüüd palju rahulikumad. Minu kodutu hobo staatus on asendunud „elan-viiekesi-toas-mis-on-mu-kodutoast-väiksem“ tudengieluga. Elu pole enam nii adventure&survival nagu ta enne oli, aga ausalt öeldes mulle tudengielu meeldib küll.

Ahjaa, öösiti käivad tuletõrje-kiirabi-politsei pinda, sest nende sireenid on nii väärakad nagu noorte poiste häälemurre, et vahepeal lähevad väärakaks. Ja ei anna see liiklus öösel ka rahu.

Me planeerime eriti ägedat asja, mida peab kaua planeerima ja kaua tegema, aga noh hold up.

Ma olen siia maani iga päev Macis söönud...

M&M's & H&M

Krt täna käisin poes, kahes lahedas poes. Esimene neist oli midagi esmakordset - M&M's World. See oli läbi nelja korruse ulatuv maagiline šokolaadikommide ja muu träni kauplus. Tuled vilkusid, inimesed tegid M&M's mehikeste kõrval pilte, kõik oli nii värviline ja lõbus, et silme eest võttis kirjuks. Ja vali energiline muusika kõlas läbi terve poe. Klientide lõbustamiseks olid lausa mõned interaktiivsed mängud. Igatahes see atmosfäär müüs: kõik kes sisse astusid, tulid mingi mõttetu pahnaga tänavale. Niisiis ei suutnud minagi ostutungile vastu panna ning valisin saja eri värvi kommitoru seast lemmiku värvi ja tõmbasin korraks kangist, et kilekotti liiga palju maiustust ei kukuks. Kassas pidin ikkagi maksma 2 poundi ehk umbes 40 krooni :S

Teine pood oli H&M. Proovisime seal igasugu khuule riideid selga. Nägin ka military style jacketit, mida ma aasta alguses Stockholmis olin tükk aega selga proovinud ja siis otsustanud ostmata jätta, mida ma hiljem kahetsesin. Seega ostsin ta ära. Fakk, ma söön nagu neeger Aafrikas ning ostan endale samal ajal jaki, mida mul otseselt vaja ei lähe... Nojah, mõistlik. Igatahes jakk on lahe ja lisaks sellele sain endale uued teksad ka. Jeee!

Ulmeline India homo

Hindu mehed on naljakad. Ma ei suuda ära otsustada, kas nad on pigem sarnased valgetega, kelle näojooni nad omavad, või neegritega, kelle nahavärvi nad omavad. Aga jah, kindel on see, et nad on naljakad.

Üks päev kohtasime metroojaamas ulmelist indiakat.
- Esiteks ta oli homoseksuaal, sassy gay: kõndis peatusesse, tegi paar glamuurset tiiru ümber oma telje ning liikus edasi rongi ootama. Seljas oli sinine triiksärk ja pikad, õlgadeni juuksed olid geeliga võimalikult pea ligi sirgeks kammitud.
- Kõige tähtsam on aga see, et tal oli ebareaalselt väike pea. Keha oli suur ning ette oli kasvanud ka pisike õllekõht, aga see pea... oi bljääd... see oli ulmeliselt tilluke. Ühesõnaga, tüüp oli väga ebaproportsionaalne. Me kolmekesi salaja jälgisime teda ja naersime veits, mitte halva pärast, me lihtsalt ei olnud kunagi varem nii miniatuurset pead näinud.

Hiljem selgus, et see sama inimloom töötab meie (Deini) kodu kõrval asuvas Tesco poes.
Me Deiniga avastasime, et India meestel ongi väikesed pead. Deini hindust kursavennal pidavat veel väiksem olema :D

Seni pole meil ühtegi normaalset päeva olnud, aga see on ainult lahe! :)

Coming soon: ulmeline India homo...

Väga halb valik

Ferasi juurest tagasiteel koju juhtus veel paar huvitavat asja. Mu kõht oli juba väga tühjaks läinud ja otsustasin, et võtan mingist Indiakate rotist nurgapealsest kiirtoidu place'ist kõige odavama eine. Valida oli kahe vahel: Spicy Burger Meal või Fish Burger Meal. Kuna mulle terav söök ei meeldi, otsustasin viimase kasuks. Oma toitu oodates nägin kahte kummalist tegelast. Esimene - mingi must vanamees, kes burksi süües omaette laulis ja kõneles, teine - veidi suurema kondiga India mees, kes midagi eelmise vanapapiga rääkis ja teda kõige mõrvarlikuma pilguga, mida ma elus näinud olen, jõllitas. Olles oma eine kätte saanud, asusin kohe metroo poole teele, samal ajal hakkasin burksi järama. Antud päev oli mul halvade valikute päev. See oli maailma kõige rõvedam burger! Kui nüüd järele mõelda, siis tõenäoliselt üldse üks rõvedamaid toite ever (konkurentsi pakub Ferasi pakutud mingi araabia leivale mõeldud valge määre, mis maitses nagu liim). Ma mõtlesin, et panen riba, kuid suutsin selle vesise, läbivettinud külma kala, mis kahe palja saia vahele oli topitud, mingi ime läbi alla neelata. Huhh, friikad olid juba pisut söödavamad ja Mirinda ehk phmtselt Fanta oli normaalne. Kahesõnaga, sain söödud.

Tont araablane ja minu järjekordsed feilid

Kuna nn khuul Süüria tüüp osutus kahjuks siiski sterotüüpiliseks kriipiks araablaseks, siis otsustasime (õigemini mina otsustasin), et läheme kohe vara hommikul tema juurest ära. Tüdrukud tahtsid natuke kauem magada, aga õnneks meil erilist vaidlust ei tekkinud. Anyway, natuke pärast Ferasi poolt "põgenemist" avastasin ma, et jätsin oma habemeajaja tema vannituppa. Ma hui viitsisin veel selle venna poole minna, aga noh... mis mul üle jäi.
Õhtul läksin siis metrooga jälle Shepherd's Bushi kanti. Ma ei suutnud otsustada, kas väljuda Goldhawki jaamas või Shepherd's Bush Marketi peatuses. Otsustasin viimase kasuks ja panin räigelt pange. Kõndisin tükk aega kuni sisetunne andis mõista, et olen karu perses. Helistasin mitu korda Ferasile ja rääkisin talle, et olen vist eksinud, tema aga vastas kogu aeg oma kriipi aksendiga "Keep walking towards me" :D Nii ma siis kõndisin ja kõndisin oma nelikümmend minutit. Viimaks olin ma 235% kindel, et olen eksinud ning küsisin kohalikelt, kas olen ikka Shepherd's Bush Roadil - ilmselgelt mitte. Helistasin uuesti Ferasile ja ta tuli võttis mu jumalteabkust autoga peale. Eriti kahtlane oli see, et ta ütles oma nõmeda häälega autos: "The machine is in my house. Let's go there." Ma ei suutnud välja mõistatada, miks ta masinat kaasa ei võtnud. Igatahes läksime me tema poole ning ma sain õnneks oma shaveri ilma igasugu reipimiseta kätte :D Kurb oli see, et viimase asjana tuletas Robert aka Feras mulle meelde, et me talle positiivset tagasisidet ei unustaks couch surfingus kirjutada. Otsustasime siiski, et me pole nii halvad inimesed, et seda teeksime.

Lühidalt: see tüüp oli selles mõttes tore, et ta meile lühikese etteteatamisega öömaja pakkus. Teisalt oli ta liiga pealetükkiv (tüdrukute suhtes... don't worry, nothing happened and we are all fine); tema jutust oli raske aru saada; teda ei kottinud pooled jutud, mida ma rääkisin: segas uue jutuga vahele, pani tuima või vastas midagi pohhuiistlikul toonil; ta sokkis meile kokku, et on mega rikas, kuigi tegelt oli suht obvious, et ta seda pole; ta oli abivalmis aga TONT.

ei saanud täna öösel yldse tududa. kõht valutas nii jubedalt ja siis ma nihelesin ja niuksusin. läksin vetsu ja nutsin yksi :D kartsin täiega, et ajan teised yles. ventilatsioon tegi ka vetsus nii suurt myra. passisin mingi tund vetsus kuni võtsin julguse kokku ja äratasin pireti yles, et ta mulle valuvaigistit annaks. varsti suutsin ka uuesti uinuda jeeeee :D tahan syya

JEEE FOTOD!

Tairi and Piret carrying luggage.















Norman searching for his old shoes beacause even a whole pack of patches on his backheal didn't help against rubbing. Tairi wanting to kill herself because of the super-long distance we had to walk.









Tairi and Piret arriving in London.

Wierd Indians

Oleme kohanud väga kahtlaseid India mehi... Varsti räägin pikemalt.

Vihikublogi

Ma postitan siia ühe asja, mis ma kunagi vihikusse kirjutasin. Ei raatsinud mitte postitada :D

6. oktoober

Hommikul ärkamine oli põrandal nagu ikka. Kuna korter oli meil juba olemas, siis oli järgmine ülesanne töö otsimine.
Poole päevast otsisime taas interneti ja parandasime oma CV’sid täiuslikkuseni. Kuna WiFiga oli taaskord pea igalpool probleeme, siis vahetasime oma asukohti pidevalt. Meile tuttavas pubis rääkisime mingi inglise vanamehega pistikutest, liiklusest, rahvaarvust, prantslastest ja sakslastest. Ta oli ainus inglane kellele meeldisid sakslased. Prantslased on niikunii kõigi silmis väärakad. Mõne aja pärast lülitus seal pubis nii internet kui ka elekter välja mingi tüüp tuli mõlisema, et meil on siin business, mitte mingi tasuta koht. Nojah, lõpuks saime CV’d lihvitud, kell oli juba üsna palju. Printisime kõigi CV’dest ühe koopia ja Norman helistas Svetlanale, kelle kaudu me tööle pidime saama. Tingimus oli ofc see, et me jõuame poole tunniga agentuuri ehk Earls Courtist Victoria stationisse. Mõeldud-tehtud. Victoriasse jõudes saime aru, et me ei teadnud isegi agentuuri nime. Läksime kõik erinevatesse suundadesse. Mingi tüüp pakkus mulle E-sigaretti proovida. Kuna mul oli aga kiire, siis ma küsisin talt hoopis teed. Loomulikult oskas ta kohe öelda, kus on kõik tööagentuurid. Loomulikult Murphy seaduse kohaselt läksime valesse agentuuri. Lõpuks jõudsime ikkagi õigesse kohta, mis tundus olevat mingisugune poola-leedu agentuur. Mingi lady, kes meenutas käitumiselt kohutavalt Žukovat, tegi meiega miniintervjuud. Küsis, kus ja kas me töötanud oleme. Peale seda andis ta meile lepingud, mida me umbes 2 tundi täitsime. Põhimõtteliselt otsivad nad meile tööd ja asi on korras. Peale lepingute tegemist hakkas meil väike turistihetk. Kuna Buckingham Palace oli põhimõtteliselt seal samas, käisime seda vaatamas. Tee peal hakkas Normanil külm ja Tairil olid vaid Hello Kitty roosad kindad ja lipsuga tartanmustris mütsike. Kuna meil pole tervisekindlustust, siis peame igal juhul enda tervist hoidma ja vajadusel ka kõige kahtlasemaid riideid kandma. Igal juhul nägi ta lõpuks välja nagu gay prantsuse kunstnik. Palee juures meelitas Tairi valvureid küpsistega ligi (Polly wanna cracker?) ja nägi mingit inimest palees riietumas. (Norman: „Keegi situb seal!“), mingi naine jooksis ka paleest välja ja me karjusime „KATE KATE KATE!“ Siis hakkas igav, sest valvurid olid nii kaugel, ja me hakkasime lambist küpsiseid sööma.

Siis läks üsna kiirelt pimedaks ja meil meenus, et meil pole siiani öömaja. Seega hakkasime Tairiga saksa keeles rääkima ja otsisime jälle internetti. Peatusime McDonaldsis (UK mõistes odav söök) ja saime teada, et Robert saab meid hostida ning ta tuleb meile 2 tunni pärast järgi. Kuna minu tungival soovil tahtsime me bussiga minna (ikkagi 0,6 poundi odavam), siis pidime pidime seda ootama umbes 15 minutit, sõit ise võttis aega umbes 40 minutit + me seisime liikluses lisaks 15 minutit. Lõpuks jõudsime Deini juures ainult vetsus käia ja kohvrid kokku pakkida. Robert tuli meile järgi ja rääkis erinevaid asju Londonist (ehk kirjutamata reegleid) ja ütles, et kui me plaanime Ryanairiga lennata, siis ta saaks meile veel odavamaid pileteid. Roberti juures küsis ta, kas oleme ka näljased ja kuna me tegelikult olimegi, siis päris ära me ei öelnud. Järgmine hetk tuli Robert kolme burksi ja friikatega ja tõi endale mingit tervisetoitu. Siis oli suur feast peale mida ta tõi ka juua. Natuke jõime-sõime ja läksime linna peale ehk Piccadilly Circusesse. Tahtsime tüübi mingi sõbra kluppi minna. Piccadillys oli väga värviline, as always. Terve piirkond oli täis inimesi, kes üritavad sind klubisse kutsuda, sest klubi annab selle eest raha. Tegime mingi hobustega purskkaevu juures pilti, kui Tairi hüppas purskkaevu ääre otsa ja lõi oma pea ära. Tegime Robertiga pilti ja järsku hakkab Tairi karjuma „Emergency, EMERGENCY!“ ehk Tairi peast hakkas verd voolama ja pool ta näost oli seda täis. Mingist pubist saime saime salvrätte ja mingit pidi jäi veri seisma. Siis üritasime minna Roberti sõbra või venna klubisse, kuhu loomulikult me sisse ei saanud, sest udu-Tairi ja udu-Piret jätsid oma ID maha. Seega läksime tagasi Roberti juurde ja kirjutasime niisama blogi ja kuulasime muusikat ja rääkisime. Ja siis läksime magama.

Täna, 7ndal ärkasime jälle natuke liiga hilja üles ja pidime 12ks kuskilt Gayford roadilt Earls Courti pangakontorisse jõudma. Kui Roberti juurest lahkusime, oli meil ainult pool tundi aega ja meil polnud aimugi, kus metroojaam asub. Mina loomulikult kamandasin kõiki. Lõpuks leidsime mingi X metroojaama, kust pidime veel ümber istuma ja kahekordselt maksma, et Earls Courti jõuda. Panka jõudes olime pool tundi hiljaks jäänud, kuid õnneks saime ikkagi endale Tairiga kontod avada. Mingi eriti tore ja sõbralik klienditeenindajal oli poole tunni pärast kliendiga kohtumine ja ta tegi meile superfast kontod. Ongi parem, et me HSBC-s kontot ei teinud, sest Lloydsis pole meil kuumaksu. Peale seda käisime Tairiga poes ja ostsime endale odavat sööki ja seejärel kõndisime Deini poole, kus nad Normaniga olid. Tee peal helistati Tairile ja pohimõtteliselt pakuti talle tööd. Praegu mina, Piret, istun siin ühes Earls Courti pubis koos Normani ja Deiniga. Tairi läks töövestlusele mingisse hotelli ja peaks iga hetk tagasi tulema.

Vähemalt on ühel meist praegu töökoht olemas ja õnneks on enamus selle agentuuri poolt teenidatavaid hotelle meie elukoha lähedal.
Mis veel rääkida? Mul tekib igal pool klaustrofoobia kergvariant. Poekesed-ruumikesed on kõikjal väga väikesed (kui supermarketid välja arvata) ja tänavad on alati rahvast täis. Kuna ma rändan igal pool oma suure sportliku õlakotiga, siis ei mahu ma kuskile kõndima ja löön nii kogemata mõnda mohhamedi või väikest last oma kotiga.

Rahvas on siin väga värviline ja ma olen juba täiesti harjunud sellega, et bussis ja poes ja igalpool on kõik erinevad rahvused-rassid koos ja igast erinevaid keeli lendab.

Kuigi eile ei saanud ma bussis kuidagi naeru kinni hoida, kui hiina ema-tütar bussis rääkisid. Hiina keel kõlab nagu ninahäälega oigamine.

Tairi täiendab Pireti postitust.

Täiendades Pireti postitust:

Need kaks bosnia tüüpi ei olnud mõlemad bosniast, see teine kes nägi türklane välja – OLIGI TÜRKLANE. Ja selline jah viskas ka pick-up line ikka ( I don’t belive you’re a hunter, you’re a catch) suht lame, seda ütlesin ma ka talle:D. Aga see teine bosnia tüüp oli suited up ja nägi jah ilus välja ja ta oli täitsa normaalne, rääkis et oskab teha parimat pasta bologneset ja et siis seda gräffi teemat. Ülikõva, ma ütlesin talle et mu elu to do listis on graffiti ja et me peame selle nalja ära tegema. Ja siis jah, silmasin ühte väga väga Jonatani sarnast tüüpi( jah Piret sa spellisid valesti) :D. Aga too tüüp oli täiega copy paste, natsa heledamad juuksed ainult. Pärast see bosnia tüüp ütles tollele ka, et tal on salajane austaja:D aga ma ei jõudnud taga rääkima minna ja see oleks minu feil olnud, kuna mina oleksin pidanud kasutama lamedat pick-up line nagu hey, you look like somebody I know!
Vihane araablane on väga creepy asi aga järele mõeldes ka üli naljakas.
Iirlastega sai jah nalja ja isegi jump aroundi saime laulda. Nii lahe oli :D ja see kuidas too Tony(Antonio) mu üle naeris oli nii naljakas:D nii naljakas. Ja kõik mis me ütlesime, oli nende jaoks naljakas. Hahaha, mul on ka siiani naljakas. Pärast nägime neid veel ja siis neil olid mingid cupcaked, mis särasid, mega glitter, ja mega magus. Irv, siiani on naljakas.
Auto sõit oli väärakas, me Piretiga teesklesime magamist ja Normanil oli awkward vaikus, mida ta sisustas lollide küsimustega, nagu näites sõites mööda Buckingham Palacest küsis ta what’s this building???? :D:D:D
Jah, süüria kohalik toit maitseb nagu liim. Ei soovita.

Norman: Lolle küsimusi küsisin ma selle pärast, et tähtsa jutuni jõuda. Teie kaks ei osanud magamist mängida.

Täna tulime Piretiga Tescost, kus me olime mingi tund aega ja shoppasime sööki. Hetkel valmivad kanaburxid. Aga teel Deini juurde ehmatas meid mingi bussijuht, kelle buss oli tühi, mina muidugi võpatasin täiega ja oleks rabanduse saanud, mille peale see vend aga täiega naerma hakkas. Sellepeale hakkasime muidugi ka meie naerma, kuna see oli jälle nii väärakas. Ja me naersime mingi 5 minti kindlasti, Piret kükitas maha ja hoidis burxisaiu ja tomateid elueest kinni, aga nii naljakas oli. Appi, meil saab niipalju nalja koguaeg, et naermisest kõik kohad valusad. Üks öö ei suutnud me Piretiga magama jääda, kuna naerukrambid olid liiga suured. Aga no mida sa teed, kui kõik on nii väärakas ja naljaks siin :D. Oh seda nalja.

Aga jah, tsauplau jälle. Igatsen teid ja värki ja olge tublid.

Meestele lugemiseks

Okei, kuna palju on räägitud sellest, et Inglismaa naised on korralikud peletised, siis otsustasin, et kirjutan siia eye-witnessina oma arvamuse.

Ütleme nii, et Eesti naistele jäävad siinsed neiud tunduvalt alla, aga see on ka obvious, sest me kõik teame, mis tšikke Eestis leidub. Kuumi tüdrukuid on siin seega vähem ja keskmine tase on ka nõrgem. Kuid siiski peab tõdema, et päris lootusetu see olukord siin ka ei ole, kartsin isegi võib-olla hullemat. Tundub, et siinses saareriigis on aastasadu inbreeding toimunud ja põliste inglannade välimuse mitte-nii-ilusaks muutnud (kuigi leidub ka üksikuid kenasid põlismaalasi). Kohalikud peavad suure AITÄHI ütlema immigrantidele, kes siinse elu silmadele talutavaks muudavad.

SIINNE RASSIDE EDETABEL:

4) BLACKS. Siin pole vist midagi väga selgitada, nii lihtsalt on.

3) ARABS & INDIANS & LATINOS. Kuna ma ei suuda alati vahet teha, kes on moslem, kes hindu ja kes latiinotar, otsustasin nad ühte patta panna. Tore on see, et suhteliselt vähesed noored araablannad kannavad peakatet. Praegu kipun ma arvama, et kõige positiivsemalt on neist kolmest üllatanud India neiud, kuigi kolmel pruuninahksel grupil on tõesti raske vahet teha. Meestest saab ilusti aru, naistest paraku mitte. Ega naistest ei saagi tavaliselt aru...

2) WHITES. Tegelikult ei ole ma päris kindel, et tegin õigesti, pannes valged pruunikatest paremale positsioonile. Nende vahel käib väga tihe rebimine. Ilusaid valgeid kohtab siin mõni kord küll, aga samas on ka visuaalselt kõige koledamad neidised siiamaani valged olnud. Meie rass, kes tavaliselt teistele in terms of women ära teeb, peab seekord alla vanduma soon-to-be-dominant inimgrupile.

1) ASIANS. Nonii, auväärne esikoht kuulub kindlalt asiaatidele. Reaalselt siin on mega hotid pilud! Keskmine tase on neil üllatavalt kõrge ning olen näinud ka mitut kümmet. Ja kollaseid on Londonis tõesti uskumatult palju (nagu ka pruunikaid tegelt, musti on kusjuures vähem). Loomulikult kannavad kõik pilud korralikku meik-upi, sest see annab neile ikka kõvasti juurde. Ja õigesti teevad ka, kuna mehe silm jääb siin riigis enamasti pidama just neile. Seega suur aplaus tšainakatele ja muudele riisisööjatele selle eest, et nad nii ilusad on! :)

Piret siin jätkamas 7. oktoobril toimunut. Kuna ma hetkel (8. oktoober kell 3) olen Deini juures ja siin pole netti, siis reaalselt kirjutan ma jälle Wordis blogi.

Ehk siis räägime eilsest õhtust ehk meie esimesest klubiskäigust Londonis. Istusime veidi aega Roberti juures ja tegime LAN-partyt (mina seejuures mobiiliga Tetrist ja Angry Birdsi mängimas) ning vaatasime eestlastega jalkat kui Robert kuskil mujal ära käis.

Mingi kell läksime autoga Piccadilly Circusesse klubisse Tigertiger ehk mingi üsna suur klubi mitme tasandi ja muusikastiiliga. Ma tean, et on kõvasti suuremaid klubisid, aga Eesti mõistes oli see ikka hiiglaslik. Igal juhul hängisime niisama, Robert tegi õlusid välja. Mingi hetk läksime Tairiga vetsu ja siis hängisime niisama ja rääkisime väga ägedate inimestega. Erinevalt Eestist ei karda mitte keegi sinuga niisama rääkima tulla. Mingid kaks bosnia tüüpi rääkisid meiega päris pikalt. Üks neist oli graafiline disainer ja muidu megahandsome. Ja käis üksi kinos. Igal juhul me leppisime kokku, et läheme tema ja Tairiga graffitit tegema. Being awesome instead eheee. Talle ma andsin ka oma numbri. Üldse on see numbrite jagamine siin väga teemas. Ja millegi tõttu on mehed siin üldse kuidagi kahtlaselt kenad (kui jätta välja igasugu habibid). Igal juhul leidis Tairi Jonathani koopia (pardon me kui valesti spellisin) ja me rääkisime veel mingite iirlastega juttu. Ühte ma kutsun „My irish friend“-iks sest ma ei mäleta ta nime, aga ta on nii iirlane kui olla saab (irish accent ja ginger). Tema sõber oli niisama kallistaja tüüp. Siis rääkisime mingi nooremate inglise poistega, kes olid ka awesome ja Tonyle tegi Tairi väga nalja, sest ta tegi „HAAAAA“ karjet :D ja mina tegin neile nalja oma Šoti aksendi ja cornish speakiga. Oh the funnies. Lambist ilmus mingi eriti stereotüüpidele vastav prantslane, kes kasutas kõige libedamaid catch-up lauseid ja õpetas inglise poistele, kuidas kätt suudelda. Igal juhul oli seal väga lõbus.

Mingi hetk leidis Norman mind ja Tairit üles ja ütles, et Robert on megasolvunud, et me ära kadusime. (Lol, ta peaks Eestisse kluppi tulema) Olevat vahepeal isegi ilma meieta ära tahtnud sõita ja rääkis niisama solvukaid lauseid. Kui ma midagi kardan, siis on see vihane araablane, seega me olime üsna mures. Aga lõpuks me vabandasime ennast kuidagi välja ja party jätkus, mitte küll nii lahedalt, sest Robert käis pinda. Kell kolm pandi klubi kinni, kuigi pidu oli seal täies hoos. Kõik lihtsalt välja ja minema. Ja ka meie läksime koju. Roberti juures tahtsime väga väga magama minna, aga tüüp hakkas meile Süüria toitu pakkuma. Enamus sellest oli .. üsna.. huvitav. Sai oli hea. Ja siis läksime spatti ära.

Täna hommikul läksime kiirelt Roberti juurest minema ja kõndisime taaskord mingi 3-4 kilomeetrit oma kodinatega. Ma hakkan juba päris tõsiselt harjuma sellega, et 6-kilone spordikott mu õlal ei ole mingi raske asi ja 5-6 kilomeetrit kõndida on rõõmus jalutuskäik.

Läksime bussi peale ja sõitsime Deini juurde, kus nüüd istumegi. Tegime kokkuleppe, et me saame Deini juures ööbida 5 poundi eest päevas. Ehk kuna me oleme nüüd 2 nädalat kodutud, siis läheb meil 70 poundi, mis on ikkagi odavam kui hostel.

Nüüd on vaja veel ära käia karaokebaaris. Meil Normaniga juba plaanis duetti laulda :D

Täna, 8. oktoobril magasime pool päevast ja siis läksime Tairiga talle musti pükse otsima. Done. Tavaline päev.

Sorry väga, et me mingit pildimaterjali ei ole suutnud toota. Te teate minu mobiili võimalusi. Eks me üritame siin Normanit pilte üles laadima panna. Senikauaks see ya!

Tuli mingi hobune ja lõi kabjaga pähe!!!!!

Läksime siis linnapeale, autos juba laulsime ja jee lõbus. Jalutasime kesklinnas olime Piccadilly circuse juures ja Feras alias Robert arvas, et me võiks pilti teha. Mõeldud tehtud - läksime mingi hobuse kuju juurde. Norman ja Piret seisid seal ees ja ma mõtlesin, et davai ronin sinna ääre peale. Mõeldud tehtud jälle. Sain üles ja lõin pea ära - AIIIIIIIII!!! Küsisin veel Piretilt, et eheh ega verd ei tule? Siis poseerime rõõmsalt ja arvatavasti tuli ilus pilt. Siis Norman läks ise pilti tegema ja Feras tuli ka pildile. Poseerime jälle ja järsku ma tunnen, et midagi voolab, oh ei, katsun käega ja vaatan et veri. Peast käis veel mõte, et oioi me teeme pilti, et peaks poseerima ja siis jõudis kohale et aa ei ma veritsen, hakkasin siis et ouou emergency emergency I'm bleeding!!! Siis oli paanika, aga samas nii naljakas. Mina naersin mõnuga, sest noo see oli nii naljakas. Läksime kohe kusagile restorani juurde ja küsisime salfat, hoidsin siis seda haava kohal ja jooks jäi lõpuks kinni. Ma ei tundnud mitte midagi, siiani ei tunne, ainult kui pihta minna sinna on valus, seega õnnelik õnnetus. Aga kõik oli verd täis. Mu pluus ja sall on rikutud, valge pluus muide. JEEEEE. Ja juuksed olid ka nagu punaseks triibutatud. Heh, ja siis me jalutasime edasi, mina oma katkise peaga ja vahetpidamata tuli see hetk meelde ja siis tuli jälle veidike naerda, kuna see kõik on nii naljakas!!! Mingi klipi, kus me resto juures paberit küsime on ka video peal. Nii et kui millalgi selle üles laeme siis ENJOY COCA COLA. Hommikul oli ka kõik korras, pea ei valutanud, ega midagi. Ja siin on see tore hobune, kes mulle kabjaga pähe lõi :):):):))


JA hea uudsi ka siia otsa - MA SAIN TÖÖD!! Alustan esmaspäeval, InterContinental hotel, London, Park Lane. Võite googeldada, äkki on pilte. Viie tärni hotell oli igastahes. Aga ma suutsin päeva jooksul ka mittu korda ära eksida. Ühe korra läksin vale metroo peale ja sõitsin valele poole, aga sellest polnud midagi hullu. Ja kuigi eile käisime samas kohas siis täna ma seda üles ei leidnud. Algul käisin vales kohas, mingi tüüp lasi mu uksest sisse ja ma lähen trepist üles, vaatan et noo ei ole tuttav koht. Siis tuleb mingi mees ja ma olen sellise küsiva näoga ja tema ütleb mulle, et ma pean veel ühe korruse üles minema. Jess olen õiges kohas. Lähen siis edasi ja jõuan uksele kus on silt, et psühholoogiline abi. Selge, vale koht. Läksin uuesti välja ja helistasin agentuuri ja ütlesin et ma olen täiesti eksinud. Siis ta seletas ilusti et ma pean väheke edasi kõndima ja olen kohal. Ja edasi oligi see, et sain tööd ja kõik supper jee.

Tänaseks siis kõik! tsilliprilli alibis näeme. Jääge stiilseks!!

Hugs and kisses

Failblog (by Norman)

Need 5 päeva, mis me Inglisemaal oleme veetnud, on korduvalt kinnitanud, et oleme uskumatult udud. Toon siin teieni seniste failide edetabeli:

8) KADUNUD ASJAD. Nonii minu tüüpiline fail siis. Nt hakkasin hambahari käes hambaid Deini pool pesema minema ja Dein märkas, et mul on samasugune hambahari nagu temal ja Katriinil, vastasin talle paari lausega midagi ja avastasin siis, et hari on haihtunud. Pärast kümneminutilist otsimist leidsin selle seljakotist.
Teine fail: Ilmad hakkasid Thamesi ääres külmaks minema ning selga oli vaja panna mantel. Loomulikult olim ma veendunud, et mantel peab olema Deini kapis. Kuna kõik teised võimalused olid ennast ammendanud, helistasime Katriinile ja küsisime, miks ta minu mantli võttis. Pärast kümneminitilist otsimist leidsin mantli kohvrist.

7) KEELEFAILID. Neid on ikka ette tulnud, aga ju me saame sellest üle varsti.

6) THANK YOU INDIAN GUY! Piretil õnnestus peaaegu oma kõige tähtsam kott dokumentide ja läpakaga KFCsse jätta. Õnneks jooksis meile Indiast pärit teenindaja järgi ja päästis meid.

5) IT WAS JUST A DOUBLE-DECKER! Tairi ja Piret tahtsid Londoni bussiga rammu katsuda, viimasel hetkel mõtlesid õnneks ümber ja hüppasid teelt kõrvale. Aga tõesti me ei saanud alguses ausalt öeldes paskagi liiklusest aru: kõik kõnnivad jumala suvalisel hetkel üle tee ja sõidavad valel pool teed.

4) OH THAT'S FINE, WE HAVE TO BE HOMELESS FOR ONLY ABOUT TWO WEEKS! Lühidalt: otsustasime 5. oktoobril rentida korteri kuhu saame sisse kolida alles 22. oktoobril. Kus me selle ajani ööbime, pole meil õrna aimugi. Aga positiivne on see, et meile meeldib seigelda ja meil on suht POHHUI! :) See on ka ainus põhjus, miks antud fail on alles 4. kohal.

3) OH SHIT, WHERE'S MY PASSPORT! Umbes kaks tundi enne lennu väljumist olid Tairi ja Piret juba ilusti ennast lennujaamas sisse seadnud. Ja surprise surprise Pireti kõige tähtsam kott reisidokumentide ja lennupiletiga jäi koduseinte vahele. Õnneks päästsid meie elud meie kallid sõbrad, kes vajaliku stuffi Keilast lennujaama tõid! :)

2) KABJAGA PÄHE ja terve London oli verd täis! Tairi sai hobuselt peksa, ta selgitab seda hiljem ise.

1) WELL THAT SUCKED... Esikoht kuulub meie udule tüdrukuteduole. Nimelt saime me 2 päeva ööbida ühe juma khuuli Süüria tüübi pool. Ta tegi meile kõige pealt korraliku õhtusöögi välja ning siis läksime välja Londoni kesklinna klubisse, kus ta vend mingi tähtis nina oli vist. Anyway klubipileteid ei pidanud me ka ostma. Niisiis sõitsime ühega tema neljateistkümnest autost (ta on autodiiler) kesklinna Piccadilly piirkonda, kõndisime mingi 2-3 kilti kuskile klubi juurde ja hakkasime sisse astuma, kui äkitselt Tairi ja Piret avastasid, et UPS dokument jäi maha! No ID no entry. Ilgelt loll tunne oli sealt tagasi auto juurde kõmpida, suur osa sellest teekonnast möödus vaikuses, sest lihtsalt nii loll oli olla.

Tuli mingi hobune ja lõi kabjaga pähe!!!!!

Coming soon!!!

Hei kõik kodused ja omaksed!

Anname kindlasti teada, et meiega on hetkel kõik korras ja oleme täiesti elus. Kurb on aga see, et mitte kuskil ei ole korraliku wifit ja seega ei ole aega, et blogisse kirjutada.

Nonii tibukesed, algame siis algusest – täiesti algusest! Pärast seda kui me teie silmapiirilt kadusime ja ka tollikontrolli edukalt läbisime, jooksid Tairi ja Piret täiega poodi. Väravad olid kohe-kohe sulgemas, seega oli meil suht kiire. Kohale jõudes ootas meid pikk järjekord, mis oli segadust tekitav. Me ei olnud kindlad kas oleme ikka õiges kohas. Norman ruttas küsima, et kas oleme õiges kohas ja lükkas kellegi kohvri ümber, aga sellest polnud õnneks hullu. Õnn oli meie poolel ja me olime õiges kohas. Järjekorras rääkis meiega mingi neiu, kes on juba kolm aastat Londonis elanud ja käis Eestis vanaema sünnal – jooma oli olnud. Enne kui meid läbi lasti, õeldi Tairile, et ta ei saa sisse kahe kotiga, nimelt oli tal pagas ja siis poest ostetud kilekott. No jumal küll. Piret pani ees minema, Tairi ja Norman jagasid kõik need tobid oma kottidesse ja ruttasid samuti lennukisse. Lennukis istusime kõik eraldi – Piret vasakul kõige äärepool, Norman paremal kõige äärepool ja Tairi istus Pireti seljataga. Võtsime kohe kõik need riided seljast, mida enne suurehoolega endale selga toppisime. Piret loomulikult polnud nii tark ja jättis ikka mantli selga, aga see teda ei häirinud. Lennuk oli väga ebamugav(Tairi arust), tool oli mingi kaki ja muu kah. Norman tellis endale lennukis süüa, Piret vaatas HIMYM kolm osa lennukis ära ja Tairi magas (Aaaah, nii siiani olen rääkinud endast kolmandas isikus, aga edaspidi olen mina ehk Tairi). Samal ajal kui ma magasin oli mu kõrval istuja selle puhuri, mis külma õhku puhub, minupoole põõranud ja ärgates oli mul mega külm. Võtsin kõik oma need riided, mis ma enne selga toppisin endale peale ja surin igavusse. Oleksin tahtnud musa kuulata, aga kõrvaklapid olid kusagil teadmata kohas. Siiski lõpuks lennuk ka maandus. Pagasi saime üllatavalt ruttu kohe kätte. Enamus pagasit kukkus lindilt alla, aga meie vip-bagid olid nii erilised ja head, et nemad seda ei teinud. Ning siis hakkasime kotte sättima, kuni saavutasime mugava olukorra. Normani uued jalanõud olid tal jalad ära hõõrunud ja päevalõpuks oli ta oma kandadele terve plaastripaki ära kleepinud. Lennujaamas käisime vetsus, kus Piretiga puutusime kokku selle süsteemiga, et soe- ja külmvesi tulevad erinevast kraanist. Aga saime hakkama. Kohe lennujaama ees oli ka bussijaam, aga meil oli bussini aega. Olime seal ees ja bussijuht küsis kuhu me minna tahame ja et kohad on vabad ja me saame varasema bussiga. Bussis istusime jälle eraldi ja vaatasime aknast välja ja noh, nagu ikka – bussiga sõiidan ma, bussiga jee! Jõudsime juba täitsa linna siis oli jube huvitav aknast välja vaadata ja minu kõrvalistuja läks ka maha ning ma sain täitsa aknaääres vaadet nautida. Siis tulime bussist maha ja meil polnud õrnaaimugi kuhu minna. Normanil oli mingi jubejama kaart, mille pealt ei saanud midagi aru. Helistasime Deinile, et kus me oleme ja millal jõuame. Siis küsisime teed ja saime aru kuhu poole minema peame. Ja hakkasime kõndima, ja me kõndisime lõputult. Me lihtsalt kõndisime ja kõndisime. Hyde Parki kõrval kõndisime, otse ja ainult otse. Kohutav, ma tahtsin end ära tappa.

Tairi

Piret jätkab:

Olukord oli melanhoolne. Minu selg oli tohutult väsinud ja veidike kõver kohvri järel vedamisest, aga uudne olukord võttis kogu tähelepanu ära. See on lausa ulme, kui ilusad majad igal pool on. See on siin Londonis väga tüüpiline. Kurb pool on aga see, et poolte majade sisu ei vasta enamasti fassaadile ning tagakülg ja toad ise on not-so-pretty. Läksime Deini pisikesse stuudiokorterisse, läksime lähimasse Tescosse ja tutvusime poehindadega, mis on siiski Eestist kallimad. Kurb tõde on see, et mõned asjad on odavamad, mõned kallimad, kuid odavamad asjad on enamasti fatty-food ja vähese toiteväärtusega või sai. Ükski neist ei ole mulle eriti sobiv. Anyhow, mina ja Tairi nautisime põrandal ainult magamiskotiga magamise mõnusid, Norman sai diivaniprivilleegi.

Järgmine päev hängisime Earls Courtis. Põhiliselt selle pärast, et Deinil pole Wifit ja me otsisime seda seega kohvikutest ja pubidest. Alustasime Starbucksist, kust saime teada, et tasuta Wifi tuleb alles 7. oktoobrist kõigile, kuid selle ajani saab vaid klubikaardiga. Seega me andsime alla ja läksime hoopis mingite habibide (ehk araablaste) funkysse söögikohta, mis tegelikult oli väga äge koht. Üks sein oli täis erinevat tüüpi joonistusi, kuulutusi ja muud stuffi (Keep Calm and eat falafel). Ma ei suutnud niisama midagi ostmata Wifit kasutada ja ostsin endale 2,5 poundi eest mingi bageli toorjuustu ja kurgiga (ja noh.. pound on miskit 18,3 krooni). Tairi tegi hiljem sama asja. Mingi aja pärast katkes meie Wifi ühendus ja me läksime mingisse pubisse, kus samamoodi midagi ostmata internetti kasutasime. Korra vist käisime isegi internetikohvikus, kus 1 tund arvutikasutamist maksis 1 pound. Samal ajal kui Norman kortereid/couchsurfingu hosti/hostelit otsis, käisime Tairiga lähimas HSBC kontoris ja saime teada, et alles nädala pärast saaksime vestlusele, seega andsime üsna kergelt alla. HSBC-s on niikuinii kuumaks ja muu stuff, mida me hetkel ei vaja. Seega panime Lloydsis konto avamise vestluseks aja kinni. Õhtu jõudis üsna kiirelt kätte ja suundusime tagasi Deini poole.

Ja siin on tekst, mis ma 5. oktoobril kirjutasin:

On juba kolmapäev ehk 5. oktoober. Täna on väga hopeless päev olnud, aga samas me oleme kõik nii udud ja pohhuistid, et me teeme kasvõi all-nighteri Hyde Parkis. Täna oleme olnud nii tublid, et saime endale korterilepingu tehtud, aga sadly saame sinna sisse kolida alles 2 nädala pärast, kuna praegu elavad seal toas 3 hiina tüdrukut. Ehk siis me oleme maksnud suure summa raha, oleme poolbroke ja kodutud. Aga vist paneme suht pohhuilt asja, kõigil on siin Londonis niikuinii suva ja Eestis esinevat „issand-mis-nad-teevad“ juttu ei ole seni näinud. Rahvas on lihtsalt igas mõttes nii värviline, et igast kukke ja kanu leidub siin. Hetkel olen mina Piret siin kirjutamas mingis Camden Towni pubis blogipostitust Wordi, sest minu arvuti on ilmselt oma orientatsioonis ebaselge ja ei leia kunagi WiFit üles. Tairi ja Norman naudivad wireless interneti mõnusid. Ilmselt jääb Tairi siin diivani peal magama, sest kodutud inimesed kasutavad alati võimalust magamiseks. Öösel on selleks ilmselt liiga külm.
Igal juhul tänasest rääkides saame öelda seda, et leidsime endale Hyde Parki loodenurka Queenswaysse korteri. Elame Normani ja Tairiga ühes keskmise elutoa suuruses toas kolmekesi, eesti mõistes 7ndal korrusel. Rent on siis 85 poundi/nädal ehk keskmiselt 1600 krooni/nädalas näkku. Ütleme nii, et Eesti mõistes pole väga odav, aga Londoni mõistes pidavat siiski olema. Pesumasin, wifi ja muud pisiasjad on ka hinna sees. Hetkel ei viitsi pakkumist kahetseda küll, kuigi ilmselt leiaksime ka paremaid pakkumisi. Vähemalt on asi kindel ja agentuur on ka päris agentuur, ei sattunud mingi petise otsa. Mis veel.. tegime täna Starbucksi kaardid, mis näevad ilusad välja. Sisimas teame ka seda, et viimasel hetkel saaksime minna McDonaldsisse tööle miinimumpalgaga (ehk mingi 14 000 krooni kuus miinus maksud) ja elaksime peost suhu. Ilmselt tooks selline eluviis kaasa inglise keele taandarengu. Seriously, me räägime Londoni mõistes väga hästi inglise keelt, enamus klienditeenindajad on välismaalased ja nende inglise keel loomulikult ei ole nii arenenud. Isegi meie korterimaakler (?) oli hispaanlane, kelle inglise keel oli meist halvem.

Ahjaa, korterit otsides kuulsime asukoha nime valesti ja sõitsime kogemata Queensway asemel Kingsway tänavale. Vähemalt saime kohvi osta ja inimesi vaadata. Kohvi energialaks on siiani sees, seega ei saa ma ka magada.

Inglismaa on õpetanud meid varastama. Seriously, ma praegu kaalun seda, kas võtta äkki küünla siit paigast kaasa, sest kunagi ei tea, millal on valgust vaja. Wifit varastame me muidugi koguaeg. Õnneks Londonis on natuke teised kombed ja kohvikuomanikud-müüjad ei viska meid välja kui me midagi ei osta. Eestis löödaks meid hetkega välja.

Mis veel.. raha on mõnuga kulunud, sest toit on ikkagi kallis. Veel hullem on loomulikult transport. Üks sõit metrooga maksab mingi 1,9 poundi ehk siis 35 krooni ringis. Ja me oleme sõitnud täna juba 3 otsa ja tuleb ka kohe neljas peale, sest meie kohvrid vedelevad ikka veel Deini juures.

Mina igatsen loomulikult ööelu elamist ja inimestega tutvumist. Tahaks inimestega juttu rääkida, aga pidevalt on mingi vajadus midagi teha ja kasulik olla ja ega meil ausalt öeldes väga palju aega ka pole. Norman läks just hosteli otsima kuhugi teisele tänavale. Ausalt öeldes kõlab hosteli mõte mulle palju karmimalt kui öösel pargis olemine, kuna raha raiskamine on praegu ausalt öeldes väga valus teema. Täna öösel ei osta me ilmselt ka midagi süüa, nälgime niisama. Kõht on küll siinsest toidust natuke vihane ja ravimitega allasurutud. Mul on kahtlane tunne, et varsti kõnnin ma suvalise tüübi juurde ja küsin, et kas ma võin tema põrandal magada. Seni oleme me 2 ööd palja põranda peal oma õhukese magamiskotiga veetnud ning mina ei viriseks. Üldse on see hobo elu väga huvitav, päris lootusetut tunnet pole tekkinud, sest alati on võimalik lennujaama minna ja koju liikuda. Seni kui on olemas selline tagavaraplaan on kõik talutav. Peaasi, et nuga ei saa või kahtlaselt halvasti haisema ei hakka. Peaks endale minipatsid pähe punuma ja seljakoti selga panema ja ma oleks automaatselt „world traveler“ mitte „hobo“. Aga jah, London on väga äge koht. Liiklus kestab samal tasemel terve öö, vaikust ei saa siin kunagi. Samas pole see veel häirima hakanud.

Küpsetised on siin samuti eriti heal tasemel. Ostsime Tairiga mingisugused minipirukad ehk siis Pie-stiilis asjakesed, mida üles soendada ja need maitsesid täpselt nagu McDonaldsi pirukad, aga ilma liigse õlita. NOMNOM. Ma kirjutan seda loomulikult ka selle pärast, et mu kõht on hetkel kergelt tühi ja noh.. eheheee.
Ma olen praegu ka väga jutukas, sest Starbucksi kohvilaks on sees ja ma võin väga ausalt öelda, et kohv sisaldab minu jaoks mingeid õnneaineid.

Aga hetkel on ikkagi huvitav hetk. Elu on seiklus võiks öelda. Mis ei tapa, teeb tugevaks ja muud toredad ütlused. Praegune plaan ongi selline, et lähme oma stuffiga baari ja tahame kellegi juurde ööseks.

Natuke aega on möödunud, lugesin Robert Rodriquezi raamatut vahepeal. Mingit ameeriklased tulid minu lähedale istuma ja ostsid mingit burksi ja friikaid ja muud head kraami ja söövad mu kõrval. Can you imagine? Ma tahaks veidike süüa vist ehhee. Samas on meil kiirnuudlit ja suppe.

Selle õhtu lõpetasime siiski Deini juures, aga kuna Norman saatis mingi sajale inimesele eriti nukra couchi requesti, siis üks äge tüüp Feras (keda Londonis kutsutakse Robertiks, sest ta näeb Robert välja) pakkus meile järgmiseks ööseks korterit, sest tal hakkas meist lihtsalt nii hale ja peale selle tema ekstüdruk oli lätlane ehk basically the same, seega ta otsustas meid aidata. Temaga käisime korra ta kodus niisama kitarri mängimas ja rääkimas ja linna peal tuuritamas. Ta ostab autosid, putitab neid ja müüb kallimalt maha ja hetkel on tal 14 autot.

Siis ta viis meid koju ja me läksime toredalt magama. Üldiselt mulle isegi meeldib selline elu siin. Meie majanduslik ja mugavuslik (?) seis on ausalt öeldes isegi päris nukker, aga igasugune vabadus ja huvitav elu varjutab selle täiesti. Igal inimesel on nooruses vaja sellist hetke, kus ta pole kindel, kus ta õhtul ööbib.

Aga ma olen nüüd goddamn väsinud, mis ilmselt paistab välja ka kirjastiilist. Kunagi tulevikus saate pilte ka loodetavasti. Norman on seni fotograaf olnud. Mina olen siiani ainult Flipiga filminud, aga see asi on kerge ununema.

Aga selge byeee!!

Piret