Piret siin jätkamas 7. oktoobril toimunut. Kuna ma hetkel (8. oktoober kell 3) olen Deini juures ja siin pole netti, siis reaalselt kirjutan ma jälle Wordis blogi.

Ehk siis räägime eilsest õhtust ehk meie esimesest klubiskäigust Londonis. Istusime veidi aega Roberti juures ja tegime LAN-partyt (mina seejuures mobiiliga Tetrist ja Angry Birdsi mängimas) ning vaatasime eestlastega jalkat kui Robert kuskil mujal ära käis.

Mingi kell läksime autoga Piccadilly Circusesse klubisse Tigertiger ehk mingi üsna suur klubi mitme tasandi ja muusikastiiliga. Ma tean, et on kõvasti suuremaid klubisid, aga Eesti mõistes oli see ikka hiiglaslik. Igal juhul hängisime niisama, Robert tegi õlusid välja. Mingi hetk läksime Tairiga vetsu ja siis hängisime niisama ja rääkisime väga ägedate inimestega. Erinevalt Eestist ei karda mitte keegi sinuga niisama rääkima tulla. Mingid kaks bosnia tüüpi rääkisid meiega päris pikalt. Üks neist oli graafiline disainer ja muidu megahandsome. Ja käis üksi kinos. Igal juhul me leppisime kokku, et läheme tema ja Tairiga graffitit tegema. Being awesome instead eheee. Talle ma andsin ka oma numbri. Üldse on see numbrite jagamine siin väga teemas. Ja millegi tõttu on mehed siin üldse kuidagi kahtlaselt kenad (kui jätta välja igasugu habibid). Igal juhul leidis Tairi Jonathani koopia (pardon me kui valesti spellisin) ja me rääkisime veel mingite iirlastega juttu. Ühte ma kutsun „My irish friend“-iks sest ma ei mäleta ta nime, aga ta on nii iirlane kui olla saab (irish accent ja ginger). Tema sõber oli niisama kallistaja tüüp. Siis rääkisime mingi nooremate inglise poistega, kes olid ka awesome ja Tonyle tegi Tairi väga nalja, sest ta tegi „HAAAAA“ karjet :D ja mina tegin neile nalja oma Šoti aksendi ja cornish speakiga. Oh the funnies. Lambist ilmus mingi eriti stereotüüpidele vastav prantslane, kes kasutas kõige libedamaid catch-up lauseid ja õpetas inglise poistele, kuidas kätt suudelda. Igal juhul oli seal väga lõbus.

Mingi hetk leidis Norman mind ja Tairit üles ja ütles, et Robert on megasolvunud, et me ära kadusime. (Lol, ta peaks Eestisse kluppi tulema) Olevat vahepeal isegi ilma meieta ära tahtnud sõita ja rääkis niisama solvukaid lauseid. Kui ma midagi kardan, siis on see vihane araablane, seega me olime üsna mures. Aga lõpuks me vabandasime ennast kuidagi välja ja party jätkus, mitte küll nii lahedalt, sest Robert käis pinda. Kell kolm pandi klubi kinni, kuigi pidu oli seal täies hoos. Kõik lihtsalt välja ja minema. Ja ka meie läksime koju. Roberti juures tahtsime väga väga magama minna, aga tüüp hakkas meile Süüria toitu pakkuma. Enamus sellest oli .. üsna.. huvitav. Sai oli hea. Ja siis läksime spatti ära.

Täna hommikul läksime kiirelt Roberti juurest minema ja kõndisime taaskord mingi 3-4 kilomeetrit oma kodinatega. Ma hakkan juba päris tõsiselt harjuma sellega, et 6-kilone spordikott mu õlal ei ole mingi raske asi ja 5-6 kilomeetrit kõndida on rõõmus jalutuskäik.

Läksime bussi peale ja sõitsime Deini juurde, kus nüüd istumegi. Tegime kokkuleppe, et me saame Deini juures ööbida 5 poundi eest päevas. Ehk kuna me oleme nüüd 2 nädalat kodutud, siis läheb meil 70 poundi, mis on ikkagi odavam kui hostel.

Nüüd on vaja veel ära käia karaokebaaris. Meil Normaniga juba plaanis duetti laulda :D

Täna, 8. oktoobril magasime pool päevast ja siis läksime Tairiga talle musti pükse otsima. Done. Tavaline päev.

Sorry väga, et me mingit pildimaterjali ei ole suutnud toota. Te teate minu mobiili võimalusi. Eks me üritame siin Normanit pilte üles laadima panna. Senikauaks see ya!