Laupäev – Piret ja Tairi on rännumehed.

Laupäev algas nagu iga vaba päev. Hommikul McDonaldsisse. Umbes kella 1 aeg päeval mõtles Tairi, et on aega minna Londonit avastama, kuna tema on ainus tööinimene, kes linna näha ei jõua. Mõeldud-tehtud ja Piret oli temaga kaasas, Normanilt rotitud kaamera ka. Teekond algas Earls Courti juurest mööda Cromwell roadi Hyde Parki, kus väike paus tuli koos fotode tegemisega. Sealt edasi Piccadilly Circusesse (kus muuhulgas taheti meiega intervjuu teha ja kena poiss mängis saksofoni) ja sealt Charing Crossi kuni Trafalgar Square’il andsime oma viimased mündid tänavakunstnikule, kes oli teinud kõik maailma lipud ja iga riigi kodanik pani münte enda lipu peale. Suurendasime Tairiga eesti osakaalu. Muuhulgas nägin ära Thames’i kaldal oleva Vana-Egiptuse-aegse obeliski (Cleopatra’s needle). Nägime ära London Eye ja ilusa Thames’i teise kaldajoone. Sealt tagasi mööda Blackfriars Bridge’i, kuni nägime St Paul’s Cathedrali juures protestiaktsiooni (,mis väidetavalt kestab veel pikalt). Sealt edasi liikusime pikalt mööda erinevaid tänavaid. Muuhulgas leidsime üles Pudding Lane’i, kust kunagi The Great Fire of London algas. Sealt edasi minnes jõudsime lõpuks Toweri ja Tower Bridge’i juurde. Epic. Lõunakaldal avastasime, et linn hakkab igavaks muutuma ja tänavad on kahtlaselt kitsad ja elutud. Istusime Starbucksis maha ja minu enesetunne-tuju paranesid tänu kohvilaksule. Peale seda liikusime mööda lõunakallast London Bridge’ini, kust üle minnes jälle pikalt ja laialt tiirutasime mööda kahtlaseid tundmatuid tänavaid. Kella 10 aeg käisime Sainsburyst läbi ja ostsime klassikalist juustu-sibula võileiba (mis maksab vähe ja maitseb ülihästi) ja Piparmündi Aerot. Süües kõndisime edasi mööda piduseid tänavaid, mis olid täidetud chav’ide ja muude inimestega, kelle seelikupikkus vastas IQ-le. Suvalised inimesed kusesid tänavatel. Läbu-läbu! Siis jõudsime taaskord Piccadilly lähedusse. See on laupäeva õhtul täielik rahvaläbu. Kõik paremad klubid asuvad Piccadilly läheduses ja erinevad inimesed on kõik peol. Ja siis olen mina oma tossud-retuusid-hiigelkampsun kombinatsiooniga, ehk totally out-of-place. Piccadillylt jõudsime kuidagi mingi pargi juurde. Sealt edasi juba Buckingham Palace’i juurde. Ja siis ALLMIGHTY BIG BEN! See on muide palju ilusam, kui ma arvasin. Ja oh my, parlamendihooned. Arhitektuuri meistriteos (mulle lihtsalt väga meeldib (neo)gooti stiil). Kaamera aku sai tühjaks L. Kuidagi ekseldes jõudsime Victoriasse. Muuhulgas selgus kurb tõsiasi, et on toimunud vice versa ja minu geniaalne orienteerumisvõime on pärandunud Tairile. Mööda kahtlaseid tänavaid ekseldes jõudsime lõpuks tagasi Cromwell roadile ja sealt juba ööseks koju. Iga lihas jalas valutas veidike.

Pühapäev oli meie kõige mõttetum päev siin linnas ever. Hommikul ärkasin, köha oli, paha oli. Vaatasime hommikusöögi kõrvale How I Met Your Motherit Tairi ja Normaniga. Vaatasime mingi 5-6 osa ära, siis läksid Tairi ja Norman McDonaldsisse ja mina magasin. Kell 8 õhtul tulid nad tagasi ja me vaatasime õhtusöögi kõrvale How I Met Your Motherit. Peale seda läksime magama. Mina vaatasin õhtul Trainspottingu lõppu ja osakesi Spirited Awayst.

Pireti proovipäev EAT.-is ja muud lahedad asjad.

Kuna ma olen nii awesome, siis käisin täna oma esimesel OJE-päeval. Hommikul pidime kodust lahkuma vara, sest mingi tuletõrje tüüp tuli kontrollima. Kell 7 hommikul alustasime oma päeva McDonaldsis. Hommikusöögiks cappuchino ja muffin. Nom. Umbes 8:30 hakkasin tööle kõndima. Ilmselgelt alahindasin oma võimeid ja jõudsin pool tundi varem kohale. Läksin rändama kõrvaltänavatele ja trollisin parkimiskontrolöre, kes ei saanud pilti teha. Kui keegi pargib valesti, peavad nemad sellest autost pilti tegema. Mina aga kõndisin alati autodele liiga lähedal ja rikkusin pildi ära. Trollin’. Lõpuks jõudsin EAT.-i kohale. Ülemus kuulis mu nime ja hakkas mulle automaatselt Pirate ütlema. Naaiiss. Kõigepealt panin köögis kahe Bangladeshi töötajaga baguette’sid kokku. Väga huvitavad koostisosad indeed. Minu proovipäev oli üks megasuur challenge, sest ülemus koputas mulle koguaeg seljale, et ma ikka küsimusi töötajatelt küsiks, sest päeva lõpus pean ma „testi“ tegema. Eksju.. väga creepy on korraga panna konveiermeetodil saiu kotti ja siis arendada awkward vestlust ja läbi murda raskest india aktsendist ja kõike meelde jätta. Siiski. Ma suutsin nii bangladeshlased kui ülemuse ekstaasi viia sellega, kui ütlesin, et minust saab megahea cinematographer kunagi. Ülemus rääkis, et tema tahtis ka kunagi cinematographeriks hakata, aga ei viitsinud fotograafiaga tegeleda.. (väga wat). Muidu on äge, poolehoid selles mõttes võidetud. Juba hakkasime rääkima EAT.-i filmist ja muudest asjadest.

Varsti viidi mind kassa juurde, kus koheselt hakkasin õppima super-võileivagrill-masinaga erinevaid asju grillima, müüjatüdruk ja müüjanaine olid mõlemad Kolumbiast ja toredad. Kohe tehti mulle jälle challenge, anti plaaditäis röstsaiu kätte ja visati uksest välja tänavale. Seal hakkasin ma oma meganaeratuse ja positiivsusega koheselt toasti pakkuma. Läksid nagu soojad saiad.. mis nad olidki hehehehe. Vahepeal koristasin laudu ja olin niisama tore, õppisin saiu pakkima, cappuchinot ja lattet tegema, kuulsin töötajate lemmiktoidust (kõigil on sealsest toidust kõrini), koristasin veel, meenutasin hindu, järsku tuli uus shift toredate poistega. Sain natuke sõbralikku taustainfot (JÄTA ÜHE TOIDU KOOSTISOSAD MEELDE!) ja sain müüjanaiselt sõbralikku noomimist, sest ma olen harjunud ütlema „what“ kui ma midagi ei kuule. Ma tean, et see on väga ebaviisakas siin Inglismaal, aga see ei takistanud mind feilimast. Ma ütlesin talle ka, et see on väga hea, et ta sellele tähelepanu pöörast. Oderwise ma oleks ikka veel sõbralikele inimestele nähvamas. Pardon me. Kuidagi imeväel oli minu proovipäev läbi ja vastasin ülemuse küsimustele (mis sa täna kokku panid? Mida sa meie firmast arvad? Mida ostaksid sina kahele lapsele 10 poundi eest? Mis maitsetega on meie hommikused röstsaiad? Kuidas sa valmistad toastie’t?) Puhtjuhuslikult vastasin ma kõigile küsimustele enam-vähem hästi (paljude vastust ei teadnud ta isegi). Peale seda valisin endale lõunasöögi ja olin vaba. Mitte kuidagi ei saa aru, kuidas mul läks. Iseenesest olin tubli ja sain rahvaga läbi ja kõigi challenge’itega hakkama. Samas on siin Londonis asjad nii keerulised ja kõik on sinuga nii sõbralikud ja kuidagi ei saa aru, kas sul läks halvasti või on nad lihtsalt väga viisakad. Eks näis siis, kas ma saan hea sisuga kirja või mitte.

Läksin siis sealt minema, jõudsin Hyde Parki, kus istusin Diana purskkaevu ääres, sõin ja vaatasin hanesid, kes olid erakordselt nuskled. Peale seda kõndisin veel veidi edasi, lugesin raamatut, rääkisin migni vanapaariga juttu, nägin, kuidas vares oravat kiusas ja kuidas see orav pärast teise oravaga kaklema läks. Siis läksin lõpuks Starbucksi, kus oli toimumas recruitment day. Täitsin väga pikalt mingit ankeeti, minuga tehti miniintervjuu ja kuna ma ei lootnud niikuinii sinna tööle saada (pidavat karm konkurents olema), siis ei olnud ma närvis ega midagi ja vastasin küsimustele ausalt ja chillilt. Ja siis tulin tulema. Ekslesin taaskord mööda tänavat ja kuidagi sattusin jälle Cromwell Roadile. Ma olen veendunud, et kõik teed viivad Cromwell roadile. Istusin pikalt McDonaldsis, sõin veel ühe wrapi ära, lugesin raamatut. Järsku helistati mulle ja kutsuti mind juba homme Starbucksi proovipäevale. ME GUSTA! Ilmselt minu siirad sõnad Starbucksi ja kohvi armastamisest olid seda väärt