AWESOME

Kuigi mul on umbes 17 poundi, et 5 nädalat ära elada, on elu lill. Lisanne ja Anett tõid meile head-paremat Eestist (šokolaad, leib, kohukesed ja muu hea) ja nüüd on tore olla. Lisaks sellele on mul megaäge töökoht ikkagi. Jah, ma pean koguaeg kuhugi kiirustama ja paigal seista ei jõua kordagi, aga töökaaslased on nii ägedad ja me võime tööl lollitada ja muud väärakat teha. Peale selle saan ma õhtuses vahetuses töötades suure hunniku sööki koju kaasa võtta. Mida enam tahta? Ja minu hommikused tööleminekud mööduvad läbi Kensington Parki kõndides ja I'm tellin ya, see on parim paik, kus kõndida. Joondatud puud, ilusad niidud, koerad jooksevad ringi, oravad iga puu all ja kahtlased inimesed tantsimas tundmatut võitluskunstitantsu (või vihmatantsu). Pealegi see korterijagamine pole ka nii hull enam, vähemalt on kellegagi alati rääkida ja vaikust on vähe.

Hommikune intsident: sattusin enne lifti minekut kokku meie trepikoja (mis kõlab kahtlaselt halvasti) koristajaga. Meie vestlus möödus järgnevalt:
"Good morning! How are you!"
"Good. You?"
"Where are you from?"
"Estonia. Do you know where it is?"
"Yes. (kahtlen) Are you catholic?"
"No."
"Muslim?"
"Oh no. I'm not religious."
"Oh you should be. You see Lord Jesus Christ looks after us. He created you. He created me. I have a lot of problems but he always helps. He helps me. You should blablablablablablablabla..... because blabalblalblalblalblablbalbalab. "

Selle aja jooksul suutsin ma lifti kutsuda, lifti astuda, vajutada Ground Floori nuppu ja oodata ja oodata ja oodata.
I mean... palun.. why?

Aga senikaua, HOT SOUP!