22. oktoober

Heihei, again. Oleme just kolinud oma uude koju. Aga enne seda räägin ma eelnevatest päevadest veidike. Kahjuks ma väga palju ei mäleta, seega kannatage koos minuga :D

Nii.. minu esimene korralik tööpäev oli eile. Jõudsin kell 12 kohale, panin tuimalt ülemusest alguses mööda ja läksin alla riideid vahetama. Päeva jama oli see, et mul pidi olema sama päev NI numbri intervjuu, aga kuna ma ei teadnud ülemuse numbrit ja üldse sain natuke hilja teada oma töölepääsemisest, siis ma ei saanud seda ka teatada. Staff roomis otsisin jälle oma särki, rääkisin Marciga juttu. Ta arvas, et Leslie (ülemus) ei luba intervjuule minna ja naeris selle üle, et ainult L ja XL särgid olid olemas. Panin siis oma L suuruses särgi selga, otsisin põlle üles. (Jah, need on normaalsed põlled, mitte koduperenaise lillelised satsid.) Peale seda läksin kohe oma ülemusega juttu vestma. Luckily on ta väga tore ja täpselt selline, nagu üks normaalne ülemus peab olema. Kiitis väga mu inglise keelt ja imestas, et ma nii noor veel olen. Lisaks sellele tabas ta ära ka selle, et ta oli üks vähestest inglastest, kellega ma siin Inglismaal olen rääkinud. So true. Ja loomulikult NIN-intervjuule ma minna ei saanud. Minu reedese tööpäeva ülesanne oli hoida lauad-põrandad-kandikud puhtana. Õige training algab alles esmaspäeval. Kuna oli lõunaaeg, oli kõik väga-väga busy. Järjekord oli vahepeal ukseni. Mina loomulikult tegin kõike, mida jõudsin. Natuke alguse asi oli, ma teadsin ainult kolme töötajat eelnevast proovipäevast ja asjade käik oli kiire. But I did my best. Pühkisin aina põrandaid ja koristasin-pühkisin laudu ja vastasin pidevalt küsimustele: „Do you have a toilet?“ või „Do you have WiFi?“ või „Can you heat this (sandwich) up for me?“. Varsti oli mul juba lõuna, kuigi Marc tuletas mulle seda juba tund aega enne meelde. Aga ma ei unusta :D Lõunaks krabasin endale võileivad ja puuviljasalati. Nomnomnomnomnom. Lõuna on tõesti parim aeg, sest jalad olid peale 4 tundi juba üsna vatti saanud. Üritasin uue intervjuu aja kokku leppida, aga mõtlesin, et kuna ma ei tea oma täpset koduaadressi, siis pole see nii hea mõte. Selle asemel helistasin Tairile korra. Lõunalt tagasi tulles algas jälle vana asi: lauad, kandikud, nõud, põrandad. Vahepeal täiendasin lette krõpsude ja jookidega. Vahepeal Marc küsis: „How did the restocking go?“ ja mina oma superkõrvadega kuulsin „How did your stalking go?“ ja ma olin väga confused. Vähemalt sai sellest päeva nali :D Krõpse juurde tuues leidsin krõpsukorvist ühe poundi, mis kohe peale leidmist sügavamale kukkus. Praeguse rahalise seisuga kahetsen, et seda üles ei otsinud.

Õhtul hakkasime sulgema. Kuna meie poe põhimõte on selles, et kõik müüdav peab olema samal päeval tehtud, siis kõik allesjäänud kraam läks prügikasti. Ja siis tuli päeva nael. Kõik töötajad said võtta ükskõik kui palju „vanu“ sööke koju. Mul oli terve see aeg totter irve näos, sest seda sööki ikka oli. Võtsin kohe suppi, 2 pakki võileibu, 4 baguette’i, 2 pakki taimetoitlase sushit, 4 potsikut puuviljasalatit, 3 potsikut jogurtit, migni salati, vb veel midagi. Ja väga palju sööki läks ikkagi prügikasti. Ja noh.. mina hoian seal oma õnnepisaraid tagasi, sest meie rahavarud on pea täiesti otsas ja süüa enam korralikult ei saa. Ja siis saan ma lihtsalt 2 kotitäit head söögikraami.

Õhtul õpetas Jesus mulle igasugu koristamist ja puhastamist. Kuna peale poe sulgemist on meil aega tund, et KÕIK puhtaks teha, siis on meil ikkagi väga kiire. Ja nii oligi. Tairi tuli mulle tööle vastu ja rääkis ukse peal juttu, selle pärast sain natuke möliseda. Siin Inglismaal on asjad selles suhtes natuke karmimad, et ei mingit sõpradega rääkimist, isegi siis, kui sa terve selle aja tööd teed. Jesus rääkis pikalt ja laialt ja andis head nõud, kuigi ta inglise keelt väga hästi ei osanud. Natuke kahju on, et minu inglise keel siin taandareneb. Lihtsalt väga raske on nii igapäevaselt inglastega suhelda, kui teenindussektoris neid põhimõtteliselt ei tööta. Jääb üle ainult inglise sõbrad otsida, muud midagi :D

Aga jah, kaheksaks olime omadega valmis, naersime veel paari asja üle ja läksime koju. Mis ma ikka öelda oskan, väga tore kollektiiv on meil. Mingeid suslikuid ei ole ma siiani märganud. Ja mina olen ikkagi nende pesamuna ja kena tüdruk ja „finally someone with brains“ :D. Aga tööd on tõesti palju, Eestiga ei anna võrreldagi. Samas ei kurda, trennis käimisele ei pea enam mõtlema.

Nii aga siis tänasest. Hommikul sõime ikka veel oma jääke eilsest. Nomnom. Hommikul jooksin arvutiga McDonaldsisse, et emme-issiga rääkida Skype’is. Nii-nii tore oli lõpuks neid näha. Lisaks veel Cellyt ja Arnoldit. Loomadeigatsus on mul kohe eriti suur, sest inimesi näen ma siin iga päev ikka palju, aga loomi on väga vähe. Varsti oli tunnike möödas ja meie Tairi ja Normaniga läksime Camdenisse, et korteriagentuuri minna. Ootasime veidike, et Tairi ema kantud raha üle tuleks ja maksime korteri eest ära. Ma olen omadega ikka täiesti kottis. Kahe nädala pärast peab jälle üüri maksma ja mina saan palka alles 5 nädala pärast (kui sedagi, sest mul ei ole NI numbrit). Ja vaba raha kui sellist on mul praegu 10 poundi (pluss 10 poundi, mis ma Tairile laenasin). Peab ilmselt hakkama supikööke või muud asja otsima. Ja seni, kui ma tööl olen, saan vähemalt korra päevas normaalselt süüa.

Igal juhul peale seda sõitsime tagasi Earls Courti. Norman oli juba varem tööle läinud. Me Tairiga võtsime ette seni kõige vastikuma retke: Minu pagas, Tairi pagas, Normani pagas + asjad, mis talle järgi saadeti. Mina ja Tairi pidime selle kahekesi Earls Courtist Queenswaysse vedama. Kokku mingi 3 kilomeetrit siia-sinna. Kohutav. Täiesti kohutav. Kandsin Normani seljakotti, läpakakotti, enda õlakotti, enda kohvrit. Tairi vedas järel kahte kohvrit ja kohvrite peal olevaid kotte. Ma tundsin reaalselt, nagu oleks sõjaväes. Tegime umbes iga 400 meetri tagant pause. Selg lihtsalt ähvardas murduda. Aga lõpuks jõudsime kohale. Meie maja on jah natuke kahtlane. Alt tuleb kella helistada, et sisse saada. Maja fuajee on nagu mingi ilusa hotelli oma, kõik koridorid samuti. Neljatoalist korterit jagame mingite poolakate, hispaanlaste ja mingi kolmanda tundmatu rahvusega. Aga no problemo. Praegu oleme seni ainult maganud ja kahe inimesega tuttavaks saanud. Teised käisid vahepeal väljas. Meie seni leidsime Tairiga eelmistelt omanikelt siia jäänud asju. Mingid 3 hiina tüdrukut oldi jätnud seintele „losing weight“ plakatid, väikse topsi rahaga (wtf), mingi järjehoidja, veekeetmiseks kannu, mingi tundmatu adapteri ja külmkapis ootasid meid 2 Actimeli, 4 muna ja kausitäis hiina pelmeene (need suuremad). Very interesting. Kuna me oleme siin nälgivad tudengid (ja ainult üks on õige), siis võtsime oma allesjäänud riisi, natuke mignid kastet ja tegime pelmeenid ka soojaks. Nüüd varsti saame teada, kas saame toidumürgituse või jääme isegi ellu. Ilge väsimus on. Aga seniks siis nii. Baaiii.