Hei kõik kodused ja omaksed!

Anname kindlasti teada, et meiega on hetkel kõik korras ja oleme täiesti elus. Kurb on aga see, et mitte kuskil ei ole korraliku wifit ja seega ei ole aega, et blogisse kirjutada.

Nonii tibukesed, algame siis algusest – täiesti algusest! Pärast seda kui me teie silmapiirilt kadusime ja ka tollikontrolli edukalt läbisime, jooksid Tairi ja Piret täiega poodi. Väravad olid kohe-kohe sulgemas, seega oli meil suht kiire. Kohale jõudes ootas meid pikk järjekord, mis oli segadust tekitav. Me ei olnud kindlad kas oleme ikka õiges kohas. Norman ruttas küsima, et kas oleme õiges kohas ja lükkas kellegi kohvri ümber, aga sellest polnud õnneks hullu. Õnn oli meie poolel ja me olime õiges kohas. Järjekorras rääkis meiega mingi neiu, kes on juba kolm aastat Londonis elanud ja käis Eestis vanaema sünnal – jooma oli olnud. Enne kui meid läbi lasti, õeldi Tairile, et ta ei saa sisse kahe kotiga, nimelt oli tal pagas ja siis poest ostetud kilekott. No jumal küll. Piret pani ees minema, Tairi ja Norman jagasid kõik need tobid oma kottidesse ja ruttasid samuti lennukisse. Lennukis istusime kõik eraldi – Piret vasakul kõige äärepool, Norman paremal kõige äärepool ja Tairi istus Pireti seljataga. Võtsime kohe kõik need riided seljast, mida enne suurehoolega endale selga toppisime. Piret loomulikult polnud nii tark ja jättis ikka mantli selga, aga see teda ei häirinud. Lennuk oli väga ebamugav(Tairi arust), tool oli mingi kaki ja muu kah. Norman tellis endale lennukis süüa, Piret vaatas HIMYM kolm osa lennukis ära ja Tairi magas (Aaaah, nii siiani olen rääkinud endast kolmandas isikus, aga edaspidi olen mina ehk Tairi). Samal ajal kui ma magasin oli mu kõrval istuja selle puhuri, mis külma õhku puhub, minupoole põõranud ja ärgates oli mul mega külm. Võtsin kõik oma need riided, mis ma enne selga toppisin endale peale ja surin igavusse. Oleksin tahtnud musa kuulata, aga kõrvaklapid olid kusagil teadmata kohas. Siiski lõpuks lennuk ka maandus. Pagasi saime üllatavalt ruttu kohe kätte. Enamus pagasit kukkus lindilt alla, aga meie vip-bagid olid nii erilised ja head, et nemad seda ei teinud. Ning siis hakkasime kotte sättima, kuni saavutasime mugava olukorra. Normani uued jalanõud olid tal jalad ära hõõrunud ja päevalõpuks oli ta oma kandadele terve plaastripaki ära kleepinud. Lennujaamas käisime vetsus, kus Piretiga puutusime kokku selle süsteemiga, et soe- ja külmvesi tulevad erinevast kraanist. Aga saime hakkama. Kohe lennujaama ees oli ka bussijaam, aga meil oli bussini aega. Olime seal ees ja bussijuht küsis kuhu me minna tahame ja et kohad on vabad ja me saame varasema bussiga. Bussis istusime jälle eraldi ja vaatasime aknast välja ja noh, nagu ikka – bussiga sõiidan ma, bussiga jee! Jõudsime juba täitsa linna siis oli jube huvitav aknast välja vaadata ja minu kõrvalistuja läks ka maha ning ma sain täitsa aknaääres vaadet nautida. Siis tulime bussist maha ja meil polnud õrnaaimugi kuhu minna. Normanil oli mingi jubejama kaart, mille pealt ei saanud midagi aru. Helistasime Deinile, et kus me oleme ja millal jõuame. Siis küsisime teed ja saime aru kuhu poole minema peame. Ja hakkasime kõndima, ja me kõndisime lõputult. Me lihtsalt kõndisime ja kõndisime. Hyde Parki kõrval kõndisime, otse ja ainult otse. Kohutav, ma tahtsin end ära tappa.

Tairi

Piret jätkab:

Olukord oli melanhoolne. Minu selg oli tohutult väsinud ja veidike kõver kohvri järel vedamisest, aga uudne olukord võttis kogu tähelepanu ära. See on lausa ulme, kui ilusad majad igal pool on. See on siin Londonis väga tüüpiline. Kurb pool on aga see, et poolte majade sisu ei vasta enamasti fassaadile ning tagakülg ja toad ise on not-so-pretty. Läksime Deini pisikesse stuudiokorterisse, läksime lähimasse Tescosse ja tutvusime poehindadega, mis on siiski Eestist kallimad. Kurb tõde on see, et mõned asjad on odavamad, mõned kallimad, kuid odavamad asjad on enamasti fatty-food ja vähese toiteväärtusega või sai. Ükski neist ei ole mulle eriti sobiv. Anyhow, mina ja Tairi nautisime põrandal ainult magamiskotiga magamise mõnusid, Norman sai diivaniprivilleegi.

Järgmine päev hängisime Earls Courtis. Põhiliselt selle pärast, et Deinil pole Wifit ja me otsisime seda seega kohvikutest ja pubidest. Alustasime Starbucksist, kust saime teada, et tasuta Wifi tuleb alles 7. oktoobrist kõigile, kuid selle ajani saab vaid klubikaardiga. Seega me andsime alla ja läksime hoopis mingite habibide (ehk araablaste) funkysse söögikohta, mis tegelikult oli väga äge koht. Üks sein oli täis erinevat tüüpi joonistusi, kuulutusi ja muud stuffi (Keep Calm and eat falafel). Ma ei suutnud niisama midagi ostmata Wifit kasutada ja ostsin endale 2,5 poundi eest mingi bageli toorjuustu ja kurgiga (ja noh.. pound on miskit 18,3 krooni). Tairi tegi hiljem sama asja. Mingi aja pärast katkes meie Wifi ühendus ja me läksime mingisse pubisse, kus samamoodi midagi ostmata internetti kasutasime. Korra vist käisime isegi internetikohvikus, kus 1 tund arvutikasutamist maksis 1 pound. Samal ajal kui Norman kortereid/couchsurfingu hosti/hostelit otsis, käisime Tairiga lähimas HSBC kontoris ja saime teada, et alles nädala pärast saaksime vestlusele, seega andsime üsna kergelt alla. HSBC-s on niikuinii kuumaks ja muu stuff, mida me hetkel ei vaja. Seega panime Lloydsis konto avamise vestluseks aja kinni. Õhtu jõudis üsna kiirelt kätte ja suundusime tagasi Deini poole.

Ja siin on tekst, mis ma 5. oktoobril kirjutasin:

On juba kolmapäev ehk 5. oktoober. Täna on väga hopeless päev olnud, aga samas me oleme kõik nii udud ja pohhuistid, et me teeme kasvõi all-nighteri Hyde Parkis. Täna oleme olnud nii tublid, et saime endale korterilepingu tehtud, aga sadly saame sinna sisse kolida alles 2 nädala pärast, kuna praegu elavad seal toas 3 hiina tüdrukut. Ehk siis me oleme maksnud suure summa raha, oleme poolbroke ja kodutud. Aga vist paneme suht pohhuilt asja, kõigil on siin Londonis niikuinii suva ja Eestis esinevat „issand-mis-nad-teevad“ juttu ei ole seni näinud. Rahvas on lihtsalt igas mõttes nii värviline, et igast kukke ja kanu leidub siin. Hetkel olen mina Piret siin kirjutamas mingis Camden Towni pubis blogipostitust Wordi, sest minu arvuti on ilmselt oma orientatsioonis ebaselge ja ei leia kunagi WiFit üles. Tairi ja Norman naudivad wireless interneti mõnusid. Ilmselt jääb Tairi siin diivani peal magama, sest kodutud inimesed kasutavad alati võimalust magamiseks. Öösel on selleks ilmselt liiga külm.
Igal juhul tänasest rääkides saame öelda seda, et leidsime endale Hyde Parki loodenurka Queenswaysse korteri. Elame Normani ja Tairiga ühes keskmise elutoa suuruses toas kolmekesi, eesti mõistes 7ndal korrusel. Rent on siis 85 poundi/nädal ehk keskmiselt 1600 krooni/nädalas näkku. Ütleme nii, et Eesti mõistes pole väga odav, aga Londoni mõistes pidavat siiski olema. Pesumasin, wifi ja muud pisiasjad on ka hinna sees. Hetkel ei viitsi pakkumist kahetseda küll, kuigi ilmselt leiaksime ka paremaid pakkumisi. Vähemalt on asi kindel ja agentuur on ka päris agentuur, ei sattunud mingi petise otsa. Mis veel.. tegime täna Starbucksi kaardid, mis näevad ilusad välja. Sisimas teame ka seda, et viimasel hetkel saaksime minna McDonaldsisse tööle miinimumpalgaga (ehk mingi 14 000 krooni kuus miinus maksud) ja elaksime peost suhu. Ilmselt tooks selline eluviis kaasa inglise keele taandarengu. Seriously, me räägime Londoni mõistes väga hästi inglise keelt, enamus klienditeenindajad on välismaalased ja nende inglise keel loomulikult ei ole nii arenenud. Isegi meie korterimaakler (?) oli hispaanlane, kelle inglise keel oli meist halvem.

Ahjaa, korterit otsides kuulsime asukoha nime valesti ja sõitsime kogemata Queensway asemel Kingsway tänavale. Vähemalt saime kohvi osta ja inimesi vaadata. Kohvi energialaks on siiani sees, seega ei saa ma ka magada.

Inglismaa on õpetanud meid varastama. Seriously, ma praegu kaalun seda, kas võtta äkki küünla siit paigast kaasa, sest kunagi ei tea, millal on valgust vaja. Wifit varastame me muidugi koguaeg. Õnneks Londonis on natuke teised kombed ja kohvikuomanikud-müüjad ei viska meid välja kui me midagi ei osta. Eestis löödaks meid hetkega välja.

Mis veel.. raha on mõnuga kulunud, sest toit on ikkagi kallis. Veel hullem on loomulikult transport. Üks sõit metrooga maksab mingi 1,9 poundi ehk siis 35 krooni ringis. Ja me oleme sõitnud täna juba 3 otsa ja tuleb ka kohe neljas peale, sest meie kohvrid vedelevad ikka veel Deini juures.

Mina igatsen loomulikult ööelu elamist ja inimestega tutvumist. Tahaks inimestega juttu rääkida, aga pidevalt on mingi vajadus midagi teha ja kasulik olla ja ega meil ausalt öeldes väga palju aega ka pole. Norman läks just hosteli otsima kuhugi teisele tänavale. Ausalt öeldes kõlab hosteli mõte mulle palju karmimalt kui öösel pargis olemine, kuna raha raiskamine on praegu ausalt öeldes väga valus teema. Täna öösel ei osta me ilmselt ka midagi süüa, nälgime niisama. Kõht on küll siinsest toidust natuke vihane ja ravimitega allasurutud. Mul on kahtlane tunne, et varsti kõnnin ma suvalise tüübi juurde ja küsin, et kas ma võin tema põrandal magada. Seni oleme me 2 ööd palja põranda peal oma õhukese magamiskotiga veetnud ning mina ei viriseks. Üldse on see hobo elu väga huvitav, päris lootusetut tunnet pole tekkinud, sest alati on võimalik lennujaama minna ja koju liikuda. Seni kui on olemas selline tagavaraplaan on kõik talutav. Peaasi, et nuga ei saa või kahtlaselt halvasti haisema ei hakka. Peaks endale minipatsid pähe punuma ja seljakoti selga panema ja ma oleks automaatselt „world traveler“ mitte „hobo“. Aga jah, London on väga äge koht. Liiklus kestab samal tasemel terve öö, vaikust ei saa siin kunagi. Samas pole see veel häirima hakanud.

Küpsetised on siin samuti eriti heal tasemel. Ostsime Tairiga mingisugused minipirukad ehk siis Pie-stiilis asjakesed, mida üles soendada ja need maitsesid täpselt nagu McDonaldsi pirukad, aga ilma liigse õlita. NOMNOM. Ma kirjutan seda loomulikult ka selle pärast, et mu kõht on hetkel kergelt tühi ja noh.. eheheee.
Ma olen praegu ka väga jutukas, sest Starbucksi kohvilaks on sees ja ma võin väga ausalt öelda, et kohv sisaldab minu jaoks mingeid õnneaineid.

Aga hetkel on ikkagi huvitav hetk. Elu on seiklus võiks öelda. Mis ei tapa, teeb tugevaks ja muud toredad ütlused. Praegune plaan ongi selline, et lähme oma stuffiga baari ja tahame kellegi juurde ööseks.

Natuke aega on möödunud, lugesin Robert Rodriquezi raamatut vahepeal. Mingit ameeriklased tulid minu lähedale istuma ja ostsid mingit burksi ja friikaid ja muud head kraami ja söövad mu kõrval. Can you imagine? Ma tahaks veidike süüa vist ehhee. Samas on meil kiirnuudlit ja suppe.

Selle õhtu lõpetasime siiski Deini juures, aga kuna Norman saatis mingi sajale inimesele eriti nukra couchi requesti, siis üks äge tüüp Feras (keda Londonis kutsutakse Robertiks, sest ta näeb Robert välja) pakkus meile järgmiseks ööseks korterit, sest tal hakkas meist lihtsalt nii hale ja peale selle tema ekstüdruk oli lätlane ehk basically the same, seega ta otsustas meid aidata. Temaga käisime korra ta kodus niisama kitarri mängimas ja rääkimas ja linna peal tuuritamas. Ta ostab autosid, putitab neid ja müüb kallimalt maha ja hetkel on tal 14 autot.

Siis ta viis meid koju ja me läksime toredalt magama. Üldiselt mulle isegi meeldib selline elu siin. Meie majanduslik ja mugavuslik (?) seis on ausalt öeldes isegi päris nukker, aga igasugune vabadus ja huvitav elu varjutab selle täiesti. Igal inimesel on nooruses vaja sellist hetke, kus ta pole kindel, kus ta õhtul ööbib.

Aga ma olen nüüd goddamn väsinud, mis ilmselt paistab välja ka kirjastiilist. Kunagi tulevikus saate pilte ka loodetavasti. Norman on seni fotograaf olnud. Mina olen siiani ainult Flipiga filminud, aga see asi on kerge ununema.

Aga selge byeee!!

Piret