18. oktoober – starbuckzcssssi proovipäev.

Kuule normaalne. Hommikul arvasin, et pole mõtet kohale minna, sest ma ei leidnud oma musti pükse üles (pidin proovipäevaks selga panema mustad püksid, mustad jalatsid ja värvilise särgi). Viimasel hetkel avastasin, et need olid mu jaki all ja seadsingi sammud Kensington High Streeti poole. Istusin veidi aega McDonaldsis, uurisin Starbuckcksi palkade kohta ja otsustasin, et tööle ma sinna ikkagi ei lähe. Aga proovipäevale võib ikka minna. Seega olin kella üheks kohal. Tutvustasin ennast ja ülemus (kes oli muide lesbi, ta kapi peal oli migni geiparaadi kleeps) manas ette kavala naeratuse. Ma ei saanud midagi aru. Ühed idaeurooplased kõik, saa nüüd aru neist. Sain põlle ja oma musta särgi selga ja hakkasin kohe laudu koristama. Ma ei ole väga inimene, kes võtab topsid inimestelt eest ära, kui nad veel istuvad. Aga just seda pidin ma tegema. Ja tolmurulle igast nurgast otsima. Korjasin maja eest konisid. Kahtlane. Siis ilmus tööle minu sassy gay friend ehk mingi lõunamaine tüüp, kes vist kandis meiki ja kutsus mind „Daaaarling“. Tema õpetas mulle nõude pesemist ja rääkis kõige arusaamatuma aktsendiga. Natuke pesin siis nõusid, siis viisin need leti taha. Peale seda lasi sassy mul WC-d ära koristada. Peale seda pidin inimestele pakkuma uue joogi sample’id, seejuures megapalju naeratama. Goddamnit, inimesed olid hirmunud, kui mina oma fake-smile’iga nende nina alla tulin ja kandikutäie jookidega vehkisin. Aga noh, ülemus käskis, gotta do it. Siis pesin veel natuke nõusid ja läksin leti taha. Ühe vene müüja kõrvale seisma. Ta lasi mul ühe tellimuse võtmist jälgida ja järgmise võtsin juba ise vastu. Siis ilmus kohale mingi poiss, kes lasi mul koguaeg uusi tellimusi vastu võtta. Vot see oli üks kiire õppimine. Kurb tõdeda, aga ma ei tea paljude jookide nimesidki, aga natuke õppisin seda tellimuse süsteemi. Selle koha jama on selles, et inimestel on nii palju erisoove. Sojapiim, siirupid, topsi suurused, decaf, stay or takeaway. Ja mina oma halva kuulmisega pean kõigest aru saama. Tegelt ei ole nii raske, aga kui menüüd ei tea, siis on natuke niru. Loomulikult põletasin oma kätt 2 korda migni võileivagrilliga. Ma arvan, et pikema aja peale harjub kõigega ära, aga lihtsalt.. alguses on väga confusing. Loomulikult see minu shop oli koguaeg rahvast täis ja järjekord oli tihti uksest välja. Ja kolleegid polnud ka nii toredad, kui EATis. Vähemalt sain ma uksekoodi teada ;)