Vihikublogi

Ma postitan siia ühe asja, mis ma kunagi vihikusse kirjutasin. Ei raatsinud mitte postitada :D

6. oktoober

Hommikul ärkamine oli põrandal nagu ikka. Kuna korter oli meil juba olemas, siis oli järgmine ülesanne töö otsimine.
Poole päevast otsisime taas interneti ja parandasime oma CV’sid täiuslikkuseni. Kuna WiFiga oli taaskord pea igalpool probleeme, siis vahetasime oma asukohti pidevalt. Meile tuttavas pubis rääkisime mingi inglise vanamehega pistikutest, liiklusest, rahvaarvust, prantslastest ja sakslastest. Ta oli ainus inglane kellele meeldisid sakslased. Prantslased on niikunii kõigi silmis väärakad. Mõne aja pärast lülitus seal pubis nii internet kui ka elekter välja mingi tüüp tuli mõlisema, et meil on siin business, mitte mingi tasuta koht. Nojah, lõpuks saime CV’d lihvitud, kell oli juba üsna palju. Printisime kõigi CV’dest ühe koopia ja Norman helistas Svetlanale, kelle kaudu me tööle pidime saama. Tingimus oli ofc see, et me jõuame poole tunniga agentuuri ehk Earls Courtist Victoria stationisse. Mõeldud-tehtud. Victoriasse jõudes saime aru, et me ei teadnud isegi agentuuri nime. Läksime kõik erinevatesse suundadesse. Mingi tüüp pakkus mulle E-sigaretti proovida. Kuna mul oli aga kiire, siis ma küsisin talt hoopis teed. Loomulikult oskas ta kohe öelda, kus on kõik tööagentuurid. Loomulikult Murphy seaduse kohaselt läksime valesse agentuuri. Lõpuks jõudsime ikkagi õigesse kohta, mis tundus olevat mingisugune poola-leedu agentuur. Mingi lady, kes meenutas käitumiselt kohutavalt Žukovat, tegi meiega miniintervjuud. Küsis, kus ja kas me töötanud oleme. Peale seda andis ta meile lepingud, mida me umbes 2 tundi täitsime. Põhimõtteliselt otsivad nad meile tööd ja asi on korras. Peale lepingute tegemist hakkas meil väike turistihetk. Kuna Buckingham Palace oli põhimõtteliselt seal samas, käisime seda vaatamas. Tee peal hakkas Normanil külm ja Tairil olid vaid Hello Kitty roosad kindad ja lipsuga tartanmustris mütsike. Kuna meil pole tervisekindlustust, siis peame igal juhul enda tervist hoidma ja vajadusel ka kõige kahtlasemaid riideid kandma. Igal juhul nägi ta lõpuks välja nagu gay prantsuse kunstnik. Palee juures meelitas Tairi valvureid küpsistega ligi (Polly wanna cracker?) ja nägi mingit inimest palees riietumas. (Norman: „Keegi situb seal!“), mingi naine jooksis ka paleest välja ja me karjusime „KATE KATE KATE!“ Siis hakkas igav, sest valvurid olid nii kaugel, ja me hakkasime lambist küpsiseid sööma.

Siis läks üsna kiirelt pimedaks ja meil meenus, et meil pole siiani öömaja. Seega hakkasime Tairiga saksa keeles rääkima ja otsisime jälle internetti. Peatusime McDonaldsis (UK mõistes odav söök) ja saime teada, et Robert saab meid hostida ning ta tuleb meile 2 tunni pärast järgi. Kuna minu tungival soovil tahtsime me bussiga minna (ikkagi 0,6 poundi odavam), siis pidime pidime seda ootama umbes 15 minutit, sõit ise võttis aega umbes 40 minutit + me seisime liikluses lisaks 15 minutit. Lõpuks jõudsime Deini juures ainult vetsus käia ja kohvrid kokku pakkida. Robert tuli meile järgi ja rääkis erinevaid asju Londonist (ehk kirjutamata reegleid) ja ütles, et kui me plaanime Ryanairiga lennata, siis ta saaks meile veel odavamaid pileteid. Roberti juures küsis ta, kas oleme ka näljased ja kuna me tegelikult olimegi, siis päris ära me ei öelnud. Järgmine hetk tuli Robert kolme burksi ja friikatega ja tõi endale mingit tervisetoitu. Siis oli suur feast peale mida ta tõi ka juua. Natuke jõime-sõime ja läksime linna peale ehk Piccadilly Circusesse. Tahtsime tüübi mingi sõbra kluppi minna. Piccadillys oli väga värviline, as always. Terve piirkond oli täis inimesi, kes üritavad sind klubisse kutsuda, sest klubi annab selle eest raha. Tegime mingi hobustega purskkaevu juures pilti, kui Tairi hüppas purskkaevu ääre otsa ja lõi oma pea ära. Tegime Robertiga pilti ja järsku hakkab Tairi karjuma „Emergency, EMERGENCY!“ ehk Tairi peast hakkas verd voolama ja pool ta näost oli seda täis. Mingist pubist saime saime salvrätte ja mingit pidi jäi veri seisma. Siis üritasime minna Roberti sõbra või venna klubisse, kuhu loomulikult me sisse ei saanud, sest udu-Tairi ja udu-Piret jätsid oma ID maha. Seega läksime tagasi Roberti juurde ja kirjutasime niisama blogi ja kuulasime muusikat ja rääkisime. Ja siis läksime magama.

Täna, 7ndal ärkasime jälle natuke liiga hilja üles ja pidime 12ks kuskilt Gayford roadilt Earls Courti pangakontorisse jõudma. Kui Roberti juurest lahkusime, oli meil ainult pool tundi aega ja meil polnud aimugi, kus metroojaam asub. Mina loomulikult kamandasin kõiki. Lõpuks leidsime mingi X metroojaama, kust pidime veel ümber istuma ja kahekordselt maksma, et Earls Courti jõuda. Panka jõudes olime pool tundi hiljaks jäänud, kuid õnneks saime ikkagi endale Tairiga kontod avada. Mingi eriti tore ja sõbralik klienditeenindajal oli poole tunni pärast kliendiga kohtumine ja ta tegi meile superfast kontod. Ongi parem, et me HSBC-s kontot ei teinud, sest Lloydsis pole meil kuumaksu. Peale seda käisime Tairiga poes ja ostsime endale odavat sööki ja seejärel kõndisime Deini poole, kus nad Normaniga olid. Tee peal helistati Tairile ja pohimõtteliselt pakuti talle tööd. Praegu mina, Piret, istun siin ühes Earls Courti pubis koos Normani ja Deiniga. Tairi läks töövestlusele mingisse hotelli ja peaks iga hetk tagasi tulema.

Vähemalt on ühel meist praegu töökoht olemas ja õnneks on enamus selle agentuuri poolt teenidatavaid hotelle meie elukoha lähedal.
Mis veel rääkida? Mul tekib igal pool klaustrofoobia kergvariant. Poekesed-ruumikesed on kõikjal väga väikesed (kui supermarketid välja arvata) ja tänavad on alati rahvast täis. Kuna ma rändan igal pool oma suure sportliku õlakotiga, siis ei mahu ma kuskile kõndima ja löön nii kogemata mõnda mohhamedi või väikest last oma kotiga.

Rahvas on siin väga värviline ja ma olen juba täiesti harjunud sellega, et bussis ja poes ja igalpool on kõik erinevad rahvused-rassid koos ja igast erinevaid keeli lendab.

Kuigi eile ei saanud ma bussis kuidagi naeru kinni hoida, kui hiina ema-tütar bussis rääkisid. Hiina keel kõlab nagu ninahäälega oigamine.